Riigi seisukohtalt on hinnatõus ainult hea: raha ringlemise kiirus tõstab hindu, kuid suurendab kõigi kodanike heaolu – tehakse rohkem tööd, puhatakse vähem, luuakse rohkem väärtust, riik kogub hoogsamalt makse, jõuame kiiremini Soomele ja Saksamaale järele.
Eesti inimestele käib jubedalt närvidele, et hinnad nörritavalt tõusevad, kuid palgad mitte. Osta tahaks, aga jõudu ei ole. Ometi ei ole siin vähimatki lahendamatut probleemi, sest ravim konkreetse haiguse sümptomite leevendamiseks on kõigile kodanikele ühtviisi kättesaadav.
Jüri Mõisa moodi poodi minnes ja hindu vaadates ei tule inimesel pähegi, et mitte hinnad ei ole liiga kõrged, vaid ta teenib liiga vähe! Kellele hinnad ei meeldi, teenigu rohkem ja elu on ilus!
Miks inimesed püsivad töökohal, kus nad tunnevad, et neid ei hinnata? Miks nad lepivad näilise stabiilsusega, mida palgatöö pakub – taluvad olukorda, kus hindadest aeglasealt kasvava palga ostujõud sulab kiiremini kui või kuumal praepanni?
Loe edasi SIIT
