„Paljud, kes on otseselt covidisse haigestunud, on saanud ka südamelihase põletiku, kuigi neil enne pole südamega mingeid probleeme olnud. Nende seas on keskealisi ja isegi mõned nooremad inimesed. Kurdetakse väsimust, mis ei lähe üle ja kestab isegi kuude kaupa vahel,“ ütles südamearst Margus Viigimaa Pealinnale antud intervjuus.
Lauri Saatpalu andis mitte väga kaua aega tagasi lavalt edasi tähtsa sõnumi, kui ta palju elevust tekitanud Südame rollis Jevegeni Griškovetsi näidendis „Südame sosin“ väga selgelt hoiatas – kuulake oma südame sosistamist, tal on midagi tähtsat öelda.
Niisiis, kuulake just sosinat, ärge oodake, kuni ta karjuma hakkab või veel hullem – tuksumast lakkab. Me vist ei kuula ikka seda sosinat, ignoreerime oma südame sõnumit ja laseme pahatihti asjal hulluks minna?
Ma arvan, et see oli hea näidend ja minu uues raamatus (Margus Viigimaa ja Toivo Tänavsuu „Terve südame raamat“ – toim.) on ka palju juttu sellest, et inimestel peab olema oma südamega väga tihe side. Kui midagi tuleb inimese seest sügavalt, siis seostatakse seda alati südamega, mitte niivõrd ajuga, kuigi aju on nagu see ülemjuhataja. Aga aju tundub kalk ja külm ning ta on kusagil kõrgel. Ta ei reageeri, on tuim. Ja küllap tavainimese jaoks ka liiga keeruline. Süda on inimesele kõige parem sõber. Südame kaudu tunnete ära erinevad asjad, mis toimuvad või ka vastupidi, süda reageerib alati, kui inimesel on rõõm, viha või kurbus. Vahel reageerib süda isegi üle, liiga tugevasti. Pole hullu, kui ka sel juhul pöördutakse südamearsti poole. Uuringutest siis selgub, kas on tõsine viga või lihtsalt vaimne ülepinge, mis on muutunud pikale veninud stressiks.
Kuidas te oma hiljuti ilmunud raamatut iseloomustate, kellel on ta mõeldud ning miks te võtsite koos Toivo Tänavsuuga selle kirjutamise ette?
Lihtne vastus oleks, et kirjastuse tegi ettepanku ja kuna Toivo Tänavsuu oli kohe alguses kambas, siis minul oli lihtsam. Toivo on alati hästi ja huvitavalt kirjutanud ja õpib praegu meditsiini. Meil oli tore koostöö. See raamat pole ei kohustav, õpetav ega sundiv. Pigem annab informatsiooni ja on valdavalt tõenduspõhine. Mõned lähenemised võivad olla ka minu kogemustest tulenevad, seega isiklikumad, mis peaks olema ka arusaadav. Aga soovitused põhinevad ikka tõsiteaduslikul põhjal.
Raamat on mõeldud ikka tervetele inimestele. Muidugi, haiged võivad ka lugeda, aga ta kannab siiski endas rohkem haiguste ennetamise mõtet, aga kõik inimesed võibolla saavad sealt põnevat teadmist südame enda ja tema funktsioneerimise kohta.
Mismoodi siis südamehaigusi ennetada, kui palju oleneb inimesest endast?
Viiskümmend protsenti on inimese enda kätes. Nii et pooleldi oleneb meie südame tervis ikka igaühe enda käitumisest ja harjumustest. Jutuks olnud raamatust saab teada ka, millised võimalused siis on südamehaiguste vältimiseks ja mida saab igaüks meist teha. Peatume samuti tuleviku ravivõimalustel…
Stopp, me ei tohiks siin kõike ära rääkima, sest see on raamat, mida igaüks peaks lugema, sest see annab käegakatsutavat kasu. Pärast lugemist on arsti poole pöördudes ka kergem, sest oskate juba arvata, mis võis valesti minna, mida uurida. Ei ole vaja enam A-st ja B-st peale peale hakata.
Täpselt nii. Meie inimeste tervise teadlikkus on küll kõvad sammud edasi astunud, aga ikkagi me ei saa veel end Põhjamaadega selles osas võrrelda. Neis maades teavad inimesed oma tervise kohta palju rohkem. Loodame, et see raamat ka aitab seda lünka meie teadmistes nüüd täita.
Te olete ametis PERHIS, Confido medistiinikeskuses ja ühtlasi ka TTÜ korraline professor. Kuidas te sellisele töökoormusele vastu peate? Kui pingeline teie enda elu on?
Eks on pingeline jah. See ongi see kõige suurem terviserisk. Täna näiteks algas kell 8 hommikul patsientide vastuvõtt, siis ma käisin vahepeal paaritunnisel koosolekul ära ja kell 12 jätkasin vastuvõttu. Lõpetasin selle kell 2 ja siis oli jälle üks teadusosakonna koosolek. Nüüd on kell kolm ja saame rääkida. Homme ma sõidan teaduskongressile, kus mul on mitu ettekannet ja istungi juhatamist. Eks ma lennukis teen tööd ja koha peal ka. See ongi minu tavaline töörütm. Ma teen palju tööd, aga teen ka palju sporti. See aitab natukene või mis natukene, see aitab kõvasti tervist taastoota. Aga pinge on tõesti päris suur. See on minu suur probleem küll. Ja et kõike jõuda, peab ikka pühapäeval ka töötama…
Ja siis võtsite veel kätte ja kirjutasite raamatu. Kust see aeg tuli?
Kui tundub, et asi on põnev ja oleks ka vajalik, siis püüan teha valiku, mis on tähtsam. Mul on palju esinemiste pakkumisi ja ekspertiiside tegemise pakkumisi, kõiki ei saa vastu võtta. Tuleb teha valik ja mõnele asjale kriips peale tõmmata. Ma olen nende tööaastate jooksul õppinud lihtsas ja arusaadavas keeles selgitama ka südamehaiguste erinevaid aspekte, ja raamatu kirjutamine tundus väga suur ahvatlus, et see kõik ühtede kaante vahele panna. Ma loodan, et see annab kas või väikese piisa selleks, et meie rahva südame tervis muutuks paremaks.
See on väga tänuväärne tegu, sest sageli tunneme puudust just arusaadavast selgitusest. Paraku kipuvad ka arstid seletama kõike keeruliste terminitega ja neile vist ei tule pähegi, et enamik inimesi ei mõista sellest meditsiiniteaduslikust keelest suurt midagi.
Eks see häda vahel ole minulgi ja minu kolleegidel, et rahvale esinedes või ka intervjuusid andes vahel kipume väga kergesti kasutama keerulisi meditsiinitermineid, need poevad väga kergesti juttu sisse. Räägime reporteriga pahatihti nagu kolleegiga, mitte aga nagu tavalise inimesega. Igapäevaelus suhtleme kogu aeg kolleegidega ja see keelekasutus jääb sulle kuidagi külge ka muudel puhkudel. Ma väga loodan, et see raamat ka aitab seda probleemi veidi leevendada. See peaks olema kõigile arusaadav.
Millised on teie soovitused eri vanuses inimestele oma südame hoidmiseks? Inimese iga määrab ka ilmselt selle, kuidas peab käituma.
Eks juba lapsepõlvest tuleb vaadata, et lapsed liiguksid ja sööksid ikka tervislikku toitu. Koolieas tekib ahvatlus magusate, soolaste ja rasvaste toitude järele. Ei tohi tarvitada ainult Fantat ja Cocat, valikus peavad olema ka naturaalsed mahlad ja puuviljad. Koolieas väheneb tänu nutiseadmetele laste liikumine. Omal ajal viibiti palju looduses, mängiti sportlikke mänge, nüüd istuvad koolilapsed paraku kogu aeg nutiseadmete ekraanide taga ning mängitakse seal jalgpalli või muid mänge. Iga aastakümme, mis me vaenmaks saame, muudab meid. Ühelt poolt hakkab tasapisi tervise varu vähenema ja teiselt poolt peaks siis teadlikkus selle kohta suurenema. Kahekümneaastane inimene peaks ju teadma oma tervise kohta niipalju kui võimalik teada on. Peab olema ülevaade kehakaalust, kolesteroolist, veresuhkrust ja nii edasi. Aju areneb kahekümne kuuenda eluaastani, sinnamaani muutub organism ka üldiselt tugevamaks. Aga kui aastad hakkavad üle kolmekümne minema, hakkavad haigestumise riskid suurenema. Meestel võivad tekkida ka infarktid. Naistel selles eas pole veel midagi hullu. Aga just pärast kolmekümnendat eluaastat pannakse alus edasiseks eluks. Kõige parem südamehaiguste ennetamise aeg meestel on 30 ja 40 eluaasta vahel, naistel aga hiljem, nii neljakümne ja kuuekümne vahel. See on aeg, mil võivad ilmneda mõned tervise loksumised, ja mil inimene hakkab tõsiselt mõtlema ja aru saama, et pikk eluiga ja haiguste vältimine sõltub väga palju sellest kui tervislikult me elame. Need on tervise seisukohalt kriitilised aastad.
On erinevaid soovitusi, 10 000 sammu päevas, teised jälle ütlevad, et see on jama jne….Siis öeldakse, et 15 minutit tuleb iga päev liikuda, teised aga käsivad kolm-neli korda nädalas intensiivselt treenida. Mis see kõige õigem on?
See sõltub ju ka inimestest, sest kõik me oleme erinevad ja meie võimed pole ka ühesugused. Kardioloogide, taastusravi spetsialistide ja rehabilitatsiooni asjatundjate vahel on seda palju arutatud ja selles vallas on tehtud ka väga palju uuringuid. Euroopa ametlikud juhised- ja Ameerikas on need umbes samasugused – ütlevad, et iga päev tuleb teha vähemalt pool tundi reibast kõndi. See teen kokku 3000 kuni 4000 sammu. Ja peale selle veel ka tuleks teha kergemat kõndimist kas poes või mujal ehk niiöelda olmekõndi. Nii et kokku soovitatakse päevas teha vähemalt 7000 kuni 10 000 sammu. See on sammude arv. Aga veel peaks vähemalt kaks-kolm korda nädalas harrastama mingit intensiivsemat tegevust ka veel. On see siis jalgrattasõit, või kepikõnd või sörkjooks või ujumine, sõltub sellest, mis kellelgi sobib. See ala valik sõltub ka inimese vanusest ja tema sportlikust võimekusest. Aga mingi intensiivsem tegevus võiks ikka iga nädal olla kindlasti isegi kuni 60 aasta vanuseni. Aga ka vanemad peaksid liikuma, olenevalt sellest, kuidas liigesed vastu peavad ja milline on südame seisund. Paljud ju mängivad tennist kuni üheksakümnenda eluaastani ja mitmedki käivad üsna vanas eas veel orienteerumas ja isagi suusamaratonidelgi. Aga siin tuleb ka hoiatada – üle ei maksa pingutada. Olen seda alati toonitanud – kui oled juba vanem kui 50, siis tee sporti ainult enda rõõmuks. Ei maksa taga ajada aegu ega paremaid kohti. Selles eas pole tähtsust, kellest ollakse ees- või tagapool. Mingit saavutussporti ei tohiks minu arvaates üle viiekümnesed inimesed enam teha. Aga ikkagi kordan: iga päev kolmkümmend minutit reibast kõndi, mis ajab naha natukene higiseks ja kaks korda vähemalt tegeleda oma lemmikalaga, ükskõik, mis ta siis on.
Te ise kuuldavasti harrastate talviti suusatamist?
Jah, olen läbinud hästi mitmeid kordi Tartu maratoni ja sõitnud ka Vasaloppetil ja Finlandia-hiihtol. Aga viimasel ajal olen suusatanud vähe. Minu põhiala praegu on ikkagi tennis. Seda mängin ma hästi palju ja tennis on võtnud kogu mu sportimise aja viimasel ajal ära. Tänagi viiest seitsmeni on mul tennisemäng. Ja seda kahetunnist mängimist on mul kaks kuni neli korda nädalas. Ja peale selle käin ma vahel ikka jõusaalis ka. Tunnen, et tennis jääb natukene ühekülgseks. Vahel ma lähengi tennise mängu asemel jõusaali. Teatud lihased tennisemänguga ei arene ja neid on vaja siis jõusaalis turgutada. Mulle meeldib ka jalgrattaga sõita. Ühel aastal ma väntasin maha koguni 3500 kilomeetrit. See annab korraliku koormuse. Tarus elades sõitsin iga päev 30 kuni 50 kilomeetrit. Ega ma pole seda kõike teinud väga kiirelt, ma ju pole mingi tippsportlane. Mulle meeldib kehalisest koormusest saadav heaolutunne. Isegi vahel kui vihma sajab, ei taha nagu minna, siis tuleb end ületada ja ikka minna. Tagasi tulles on nii mõnus.
See on parem heaolutunne kui tuleb alkoholist. Mõnes mõttes on see ka sõltuvus, aga igati positiivne ja edasiviiv.
Jah, mõnuainete sõltuvus on vastupidise toimega, viib inimese sooritusvõimet tagasi. Mis on siis südamele hullem, kas alkohol, narkootikumid või tubakasuits?
Kui mina olin noor, siis polnud veel mingeid narkootikume. Ja ei olnud päevakorras ka seda teemat. Narkootikumidega on selline asi, et kui doosid kasvavad, siis muutub see loomulikult ka südamele väga ohtlikuks. Isegi energaijoogi liigtarvitamisel võib süda seisma jääda. Aga kui vaadata pikemas vaates, siis pidev suitsetamine on ikka kõige suurem südamehaiguste riskitegur. Narkootikumid on ägeda toimega ja võib mingil hetkel sulle põntsu panna, eriti kui veel midagi viga ka on. Aga alkoholi mõõdukas tarvitamine ei tee veel suurt häda südamele. Alkoholi kladetakse vahel rohkem kui tubakat, aga suitsetamine, eriti sigarite tõmbamine, on kõige ohtlikum. Aga siinkohal peab kohe lisama, et kui alkoholi kogused lähevad suureks, nagu meil põhjamaades ette tuleb, et nädala vahetustel tarvitatakse suuremas koguses vägijooke, siis hakkavad ka tervisega häda. Järgmisel päeval peale joomist võib vererõhk kõrgeks minna, Veri muutub paksusk võivad tekkida trombid. Aga kõik need kolm asja on südamele siiski väga ohtlikud ja neist peab eemale hoidma.
Isumine. Polegi vaja alkoholi, tubakat ja marihuaanat, aitab ainult pidevast istumisest kümme tundi päevas, et süda rütmist välja viia?
Jah, Rootsist on tulnud väga tabav loosung , mis ütleb, et istumine on uus suitsetamine. Suitsetamise kahjulikkusest saavad arstid väga hästi aru, see on kohe näha, aga see, et istumine samuti nii kehvalt mõjub, see on viimase kümne aasta järeldus. Inimesed ei tee enam valdavalt mitte füüsilist tööd, vaid vaimset ja istuvad päev läbi soojas ruumis arvuti taga.
Vähemalt iga tunnise töö järel peaks tõusma püsti ja käima ringi. Istumisega tekivad veres muutused, mis viivad soonte lupjumiseni ja trombide tekkimiseni. Suureneb ka veresuhkru hulk. Vaat kuhu viib see, kui me ei tee väikesi vaheaegu istuval tööl ega kõnni vahepeal. Ja veel teine asi, on tehtud uuringuid, mis näitavad, et kui inimene on kaheksa tundi suhteliselt passiivselt istunud ja pärast seda läheb kuhugi jõusaali või ujulasse, siis isegi see ei võta lõplikult seda istumise negatiivset mõju enam maha. See on ikka päris suur probleem. Kas või viis minutit, veel parem kümme, tuleks käia nende väikeste tööpauside ajal ringi. Selle käimise ajal võib ju ka mõtteid koguda ja mõnda probleemi peas edasi lahendada.
Söömine ju ikka mõjutab ka palju. Ühed ütlevad , et kõige ohtlikum on sool, teised, et sool, kolmandad , et hoopis rasv. Kellel on õigus?
Kõik need kolm on jutumärkides sõbrad. Vererõhule mõjub kõige kehvemini sool, tõstab vererõhku. Ja suhkur on mõneti isegi ohtlikum kui rasv. Muidu kõik ikka hoiduvad rasvast, vaatavad kolesterooli, sellest saadakse juba aru, et see võib viia soonte lupjumiseni. Aga suhkur on selline salakaval. Ta tekitab täpselt samasuguseid probleeme veresoontes. Ta ei ole ainult kosmeetiline probleem, et vajab lõpuks insuliini. Või mingeid diabeedi ravimeid. Diabeedile eelneb pikk periood, mil inimesel on söömise järel kõrge veresuhkru tase. Ja enne kui suhkruhaigus lõplikult diagnoositakse, võib see veresuhkru näit juba 15 või isegi 20 aastat olla olnud piiripealsel või isegi sellest pisut kõrgemal tasemel. Aga kogu selle aja jooksul on veresooned tasapisi kahjustunud.
Ja lõpuks rasv. Kui mõnel inimesel on niivõrd hea ainevahetus, et tal ei teki rasvase toiduga mitte mingit probleemi, siis võib rasvasemat süüa. Aga nagu suhkruga, peab ka rasvaga olema siis kehaline aktiivsus. Tuleb liikuda. Väga palju oleneb suhkruhaiguse puhul ka pärilikkusest. Ettevaatlik tasub olla siis, kui peres või suguvõsas juba on seda haigust enne esinenud.
Kui suur vahe on vaesemates ja rikkamates ühiskondades elavate inimeste südame tervisel?
Vaesus tähendab suuremat riski südamele ja seda me näeme järjest rohkem. Igas asjas, aga eriti just toitumises paistab silma, et vaesemates riikides on ka ebatervislikum toit. See sõltub muidugi ka riigist, mõnel poole lõunamaades ei pruugi see lausa üksüheselt nii olla. Aga üldiselt on seos täiesti nähtav. Ja suitsetajate osakaal on vaestes maades suurem. Kui mitte eriti kõrge arengutasemega riik asub kusagil põhja pool, siis on need probleemid eriti nähtavad. Kuid ka ühe riigi sees võivad olla erinevused. Näiteks Suurbritannia põhjaosas , Šotimaal on palju kõrgem suremus südame-veresoonkonna haigustesse kui Lõuna-Inglismaal.
Niisiis on üks riskitegur ka elu põhjapoolses maakera osas?
Jah, geenid on seal juba niisugused, et ollakse harjunud tegema raskemat tööd, külmaga on sajandeid väljas tööd tehtud. Aga praegune aeg on teistsugune. Vähe on neid, kes väljas töötavad, enamus istub mugavalt ekraani taga soojas toas. Aga geenides on ikka rasvase ja soolase toidu ihalus, ent seda energiat ei põletata enam liikumisega ära. Ning see annab lõpuks südamehaigusena tunda.
Ka eks vaesematel inimestel on seda muretsemist ja südamevalu ka omajagu.
Jah, sotsiaalmajanduslik staatus määrab palju. Kui inimesel ei ole majanduslikku kindlustunnet ja ta on sotsiaalselt isegi võibolla tõrjutud, siis on ka stressi tase ju palju kõrgem. Rohkem on ärevust ja depressiooni, mis kõik mõjutab südame tervist.
On räägitud ka niisugusest asjast nagu murtud südame sündroom. See tähendab, et südame tipuosa kitseneb, kui on palju pingeid ja negatiivseid emotsioone. Räägitakse, et see puudutab rohkem naisi, ehkki palju sagedamini räägitakse südamehaiguste puhul just meestest.
Jah, seda tuleb tõepoolest rohkem ette naistel. Sellel on erinevaid põhjuseid. Aga üks oluline põhjus, mis seda tekitab on tugev psühho-emotsionaalne stress. See võib südame tegevust mingil ajal päris ohtlikult halvendada. Aga tänapäevase raviga on võimalik sellest üle saada. Ja inimene tuleb sellest tavaliselt ise välja. Aga kui on veresooned lupjunud, siis need muutused iseenesest mööda ei lähe. Sageli on siis vaja südame artereid laiendada või isegi panna lisa veresooni.
Nii et ka naisi ohustavad südamehaigused järjest enam?
See on nii, ainult naistel leiab see kõik aset oma kümmekond aastat hiljem kui meestel. Alles pärast viiekümnendat eluaastat hakkab naiste südamehaiguste risk võrdsustuma meeste riskiga. Alla viiekümneste seas on naistel infarkti väga harva. Kogemus näitab ka seda, et peaaegu kõik naised, kel on nooremas eas infarkt, on suitsetajad. Meestel on neljakümne ja viiekümne vahel infarktid aga juba väga sagedased. Peale kuuekümnendat eluaastat aga hakkab ka naistel olema rohkem südamehaigusi. Paljud mehed on selleks ajaks juba raksete südametõbedega siit ilmast lahkunud. Üks probleem on ka selles, et naistel ei diagnoosita õigeaegselt südamehaigusi ära. Nende kaebused võivad olla kuidagi laialivalguvad, mitte nii konkreetsed nagu on meestel. See on ka üks erinevus naiste ja meeste vahel. Maailmas tehtud uuringud näitavad, et nende haiglasse sattumise aeg on infarkti korral pikem ja vahel jõuavad nad haiglasse sellises infarkti faasis, mil ei ole mõtet midagi teha. Naistel on sageli ainult väsimus ja rütmihäired, aga muid kaebusi pole. Nende kliiniline pilt pole nii konkreetne ja tüüpiline nagu on meestel.
Kas naistel esineb ka rohkem kõrget vererõhku? Sageli ei saada aru, millest see tuleb, kuna veresooned ei ole väga lubjastunud ja ahenenud.
Naistel esineb jah rohkem seda, et arterid ise pole lupjunud, aga nad tõmbavad spasmi. Kui see tugev kokkutõmme kestab kaua, siis on verevool blokeeritud. Ja siis võib ka tromb tekkida. Seda on naistel tõesti oluliselt rohkem kui meestel. Mõnel inimesel reageerivad südame arterid vastupidi kui enamusel. On testitud ja nähtud, et ained, mis enamusel artereid laiendavad, võivad teistel neid hoopis ahendada. On leitud, et see võib olla seotud suitsetamisega ja esineb ka neil, kes ei treeni korralikult. Ebanormaalset arterite funktsiooni tuleb ette enam neil, kelle füüsiline liikumine on väheldane.
Mida ütlevad uuringud selle kohta, kuidas erineb linna- ja maainimeste südame tervis?
Siin muutub tähtsaks õhusaaste. On tehtud uuringuid, et need, kes elavad linnades rohealade juures, neil on vähem südame-veresoonkonna haiguseid kui neil, kes elavad linnapiirkonnas, kus pole rohelust ja õhusaaste on suurem. Maal on elu palju tervislikum, kuna seal on stressitase ka madalam ja inimesed on füüsiliselt aktiivsemad. Maal on ikka vaja kogu aeg midagi teha õues. Ja õhk on maal puhtam kui linnas. Teine asi on muidugi see, et sageli on maale jäänud elama vähem kindlustatud elanikud ja nad on tihti ka alkoholilembesed. Paljudel pole ka korralikku tööd. Nende iniemste puhul on maal elu positiivne efekt muidugi väiksem.
Kunagi oli teooria, et süda lööb inimese elu jooksul umbes miljon lööki. Siis võib tuletada, et kellel süda lööb aeglasemalt, kelle pulss on aeglasem, see elab kauem. On see nii?
Täielikku tõde selles ei ole. Aga kui me vaatame treenitud südamega inimeste südamelöögi sagedust, siis see on oluliselt aeglasem. Ja seepärast on siin oma loogika, sest kui süda kogu aeg liiga kiiresti lööb, siis ta kaua vastu ei pea. Aga kui ta lööb nagu kestvusalade sportlastel, kelle rahuloleku pulss on 40 kuni 50, siis on väga hea. tavalise treeninguga inimesel on see 60 ja 65 vahel. süda ei löö siis ülearu, on nagu tühikäigul tuksuv automootor – madalatel pööretel. Ja kui vaja, siis ta paneb pöördeid juurde. Aga ilmaasjata seda ei tee. Aga kel on rahulolekus pulss 80 või isegi 90, siis see kindlasti enam hea ei ole. See näitab, et midagi on halvasti. Kas on inimene ülekaaluline, või on südamel endal midagi viga, et ta ka rahulikus olekus nii kiiresti peab töötama. Aga jah, päris nii ei saa öelda, et miljoni löögi järel tuleb lõpp. Aga selles siiski on oma loogika, tendents, küll.
Oleme paar aastat elanud covidi piirangutega ja isegi hirmus. Mil moel see aeg on mõjutanud inimeste südame tervist?
Kahjuks on sel ajal olnud oma halb mõju. Paljud, kes on otseselt covidisse haigestunud, on saanud ka südamelihase põletiku, kuigi neil enne pole südamega mingeid probleeme olnud. Nende seas on keskealisi ja isegi mõned nooremad inimesed. Kurdetakse väsimust, mis ei lähe üle ja kestab isegi kuude kaupa vahel. See pole küll veel elu ja surma küsimus, aga aga kindlasti halvendab organismi toimimist. See võib vahel tekkida isegi vaktsineerimise tagajärjel. Kuid on ka kaudsed mõjud. Kodukontorisse jäädes on liigutud vähem, kehakaal on tõusnud ja muremõtetest tekkinud depressioone on palju rohkem. Selle tõttu võib paari kolme aasta möödudes tulla suurem suremuse periood, nagu see oli pärast üheksakümnendate alguse pöördelisi sündmusi. Ärevus ja stress on inimestel praegu kasvanud ja see mõjub südamele halvasti.
Paljud olid kodus ka üksi. Kuidas üksindus südamele mõjub?
Kõik negatiivsed asjad, mis võivad kaasneda üksinduseaeg – mure, kurbus, viha ja nii edasi, need kõik soodustavad südamehaigusi. Ja teistpidi – positiivsed emotsioonid on jälle need, mis aitavad haigusi ära hoida.
Positiivseid emotsioone saavad inimesed lemmikloomadest. Rahva seas levib jutt, et koerad mõjuvad südamele paremini kui kassid? Mida kostate?
Mina kui arst ütlen alati enne millegi väitmist, et vaja on tõenduspõhiseid uuringuid. Siin mul mingeid andmeid selle kohta pole ja võin ainult oletada, et need, kelle lemmikud on kassid, võivad arvestada, et ka kassid mõjutavad südant väga positiivselt. Mina ise olen koerainimene, meil on kodus kaks whippetit (Suurbritanniast pärit koeratõug – toim). Kahtlemata on koer inimese väga suur sõber, aga samas ma tunnen ka neid, kes on kassi usku. Ja ma näen, et nad on oma kassiga väga rahul. Lemmikloom on üks tähtis tegelane, ega muidu poleks covidi ajal lemmikloomade pidamine kogu maailmas jõudalt suurenenud. Inimesed otsivad tuge ja seltsi rohkem kui enne.
Kui tihti peaks 30-40 aastane inimene, kel pole kaebusi, laskma siiski kontrollida oma südant?
Sellega on üldiselt niimoodi, et vereanalüüse peaks selles vanuses tegema regulaarselt, korra aastas. Vereanalüüsidest tulevad juba väga paljud asjad välja. Südame uuringuid pole tervel inimesel vaja igal aastal teha. Uuringute vajadus oleneb sellest, kas on mingeid kaebusi või vaevusi. Aga viiekümnendaks eluaastaks võiks ka kaebusteta inimestel olla tehtud juba kaks põhjalikumat südame uuringut. Nagu näiteks koormustest ja ultraheliuuring. On hea, kui tervena nii kolmekümnendates aastates on ultraheliuuring tehtud ja tuvastatud , et süda on täiesti korras, mõõdud on sellised ja sellised ja nüüd hiljem, kui midagi kahtlast peaks tekkima, olgu see ka covid või ütleme puugihammustus – ka puuk võib palju halba südamele teha, rääkimata juba südame isheemiatõvest, mil südame lupjumine hakkab tunda andma, siis saab kohe uut uuringut võrrelda oma aja tulemusega. Ultraheli uuring ja koormustest ongi need kaks põhilist, mille igaüks peaks veel tervena igaks juhuks ära tegema.
Kui aga vereanalüüsis on midagi viltu, näiteks kolesterool on liiga kõrge, siis tuleb midagi ette võtta ja analüüsid pärast uuesti teha. Aga iga inimese puhul peab ravi olema ikka väga individuaalne. Tänapäeval on juba efektiivne personaalne ravi ja haiguste ennetus.
Viimasel ajal on kahjuks olnud palju ka äkksurmasid. Kuidas aitaks neid vältida kui elustada aitavad defibrillaatorid oleks lausa tänavatel ja asutustes väikestes kapikestes saadaval ning inimesi õpetataks neid kasutama?
Väga paljudes arenenud riikides ongi nii, et need defibrillaatorid on kättesaadavad. Ka Eesti on sinnapoole teel. Neid äkksurma korral elustada aitavaid aparaate on meilegi tulnud väga palju juurde. Nende käsitlemine on väga lihtne. Need seadmed on ise piisavalt targad. Nad ei anna elektrilööki siis, kui seda vaja ei ole. Nad on päris hea algoritmiga. Aga mitte ainult nende seadmete käsitlemine, vaid üldse elustamise teadmised võiksid inimestel paremad olla. Kasvõi see teadmine, mida teha kui süda on seiskunud ja inimene ei hinga enam. Kaudne südame massaaž ja kopsude ventilatsioon. Kui elustavat seadet pole kohe käepärast. Aga see tuleb kohe juurde saada. Sellest sõltub väga palju, kui kiiresti õnnestub anda esimene elektrilöök.
Kuna spordiüritustel on väga palju juhtunud äkksurmasid, siis on juba paljudes spordihallides need defibrillaatorid olemas. Ja ka liiklussõlmedes ning kaubamajades. Neid on viimasel ajal päris palju tekkinud.
Kümme aastat tagasi me vist ei osanud niisugustest imeasjadest mõeldagi. Kui palju on meie arstide käes tänapäeval rohkem igasuguseid imeasju, millega saab tõhusalt aidata?
Praegune pilt on muidugi parem kui kümme aastat tagasi, aga enamus neist asjadest, mis on praegu, olid ja juba siis olemas, ainult need on edasi arenenud. Aga kui vaatame ajas natuke kaugemale tagasi, näiteks kolmkümmend aastat, siis on ikka küll nagu öö ja päev. Kümme aastat tagasi olid küll ultraheliaparaadid juba olemas, aga nende kvaliteet on tohutult paranenud. Uued stendid on tulnud, kümne aastaga on masinad muutunud täpsemaks ja kiriemaks. Hästi palju on paranenud kompuutertomograafia ja magnetresonantstomograafia. See kõik annab inimese südame seisukorrast ikka palju selgema pildi. Kümme aastat tagasi olid kontarstainete doosid ja kiirituse doosid, mis patsiendid said, tunduvalt suuremad kui praegu. Jah, paljud asjad on läinud paremaks.
‘
Kas teie puhul võib rääkida kutsumusest? Miks teist sai südamearst?
Jah, see on kustumus, aga see tekkis ülikoolis õppimise ajal. Arstiks saada tahtsin juba enne. Ma tegelesin usinasti isegi biokeemiaga ülikooli ajal, samal ajal võtsin osa ka professor Sullingu juhendatavast ringist. See südame asi hakkas aga järjest rohkem peale jääma, nii et võib öelda, et see on tõesti kustumus. Ja tagantjärele vaadates võin öelda, et paremat otsust ma ei oleks saanudki teha. Ei kujuta ette, et ma mõne teise ameti peal töötaksin. Mulle mu töö ikka väga meeldib ja ma olen selle üle tõesti väga õnnelik, et see nii kõik on läinud.
See rõõm aitab mind ka suure tööpingega toime tulla. Üliharva on viimastel aastatel juhtunud, et ma saan laupäeval-pühapäeval olla päris tööd tegemata. See on vajalik, kuna ma muidu ei jõua kõiki asju ära teha. Ja see tuleb ilmselt ka sellest, et ma ei taha midagi ülepeakaela teha. Niisamuti nagu ma ei tahtnud välja anda raamatut, mis oleks kuidagi ülejala valmis visatud. Sama lugu on artiklite ja retsensioonidega. Sinna see aeg läheb.
Puhkus ikka tuleb mõnikord võtta?
Jah, seda küll, ega nii hull ka ei ole, et ma üldse ei puhka. See on niisugune mõnus asi, mil tuleb samuti mõned artiklid kirjutada, aga see on juba puhas rõõm, mitte tüütu kohustus. See näbe välja nii, et olen suvemajas ja kaks tundi hommikul, kui pea on värske ja jõudlus suur, siis töötan artikli kallal. Ja seejärel hakkad tegema maatööd või midagi, mida on parajasti vaja kõpitseda. Vahepeal käin ka tennist mängimas, ja õhtul saunas. Niisugune elurütm taastab jõuvarusid hästi. Puhkuse ajal ma vastan k kõikidele meilidele. Ei kujuta ette, et olen kuu aega puhkusele ja tulen tagasi ning hakkan kusagilt otsast kõigile vastama. Need rahvusvahelised projektid, milles ma osalen, nõuvad sageli väga kiiret reageerimist. Mõnikord on mitme autoriga artiklid ja kui sinu allkirja tõttu asi toppama jääb, siis ei saa artikkel ka toimetusse edasi liikuda. Ka oma patsientidega tegeledes ai saa ma päriselt päris kuuks ajaks ära kaduda. Ma ei saa nii, et pole nende jaoks üldse kättesaadav. Arsti ja teadlase amet nõuab kogu aeg käe pulsil hoidmist.
Mitu korda nädalas peaks saunas käima? Palju teie käite seal oma suvemajas olles?
Puhkuse ajal maamajas olles käin peaaegu iga päev saunas. See on niisugune meeldiv võimalus. Nädala sees aga on saun peale tennise mängu, see pole küll pikk saunatamine, aga eks seal siis arutatakse ka , kuidas mäng oli ja mõndagi muudki. Kui on väike hea sõbralik seltskond, siis väike saun kulub alati ära. Saun on kehale ja, aga annab juurde ka vaimule.
Mis teie südant kõige rohkem kurvastab?
Ei oskagi kohe öelda. Vast kõige rohkem häirib mure ja vaimne ebamugavustunne, mis on viimastel aastatel olnud. Kogu see majanduslik ja ka poliitiline ebakindlus, tervisealane ebakindlus kui koroona ründas. Need on olnud väga rasked ajad, mida oleme viimasel ajal näinud. Pinge on ühiskonnas kogu aeg kasvanud , see ei ole normaalne olukord, kuigi me oleme mõneti sellega ära harjunud. Me ei saanud vahepeal planeeritud tegevusi üldse teha, kuna haigla oli üle koormatud koroonapatsientidega, kellele kulus palju rohkem jõudu. Muidugi, kelle oli äge infarkt, neid me ravisime ikka samamoodi nagu alati. Aga jah, mitmed plaanilised asjad tuli edasi lükata. See on olnud suur mure.
Te olete praegu ametis nii riiklikus kui erameditsiinis. Mis vahe nendel kliinikutel on? Kas mõlemas pakutakse tipptasemel südameravi?
Jah, päris kindlasti on mõlemal pool tipptase. Vahe on ainult selles, et mõnda asja erameditsiinis ei pakuta. Aga mõlemal pool on väga hea aparatuur. Need süsteemid täiendavad teineteist. Erameditsiinis on mul palju Eesti ravikindlustust mitte omavaid inimesi. On saatkondade töötajaid ja teisi. Aga on ka neid, kellel on kindlustus, kuid nad saavad oma erakindlustuse lepinguga suuremaid ja paremaid võimalusi. Vahel on kiire ja kardioloogi juurde on riiklikus süsteemis kohe raske pääseda ja erameditsiin tuleb sel juhul appi. Muidugi, EMOsse saab alati pöörduda ja kui on infarkt, siis saab alati abi. Kuid kahtluste korral aitab sageli kiiremini erameditsiin, paljud välismaa kodanikud kasutavad seda võimlust.
Paljud arstid töötavad nagu teie mõlemas süsteemis. Millest see kõneleb, ega ometi sellest, et meil on headest arstidest, eriti südamearstidest puudus?
Südamearstide osas ei olegi meil puudust, aga mõne teise eriala puhul on küll. No näiteks noori psühhiaatreid ja perearste peaks meil rohkem olema. Südameratsid pole meil eriti välismaale läinud ja nad on väga head spetsilistid. Ma julgen öelda, et meil valmistatakse kõrgkoolis ette häid arste. Nii head residentide taset ei ole ma välismaal kohanudki. Meil on siis väga hea järelkasv. Meil on väiksemate võimlaustega tagatud südamehaiguste ravis samasugune arstiabi nagu on Soomes või Rootsis. Ja erameditsiin annab meil arstidele võimaluse teenida seal lisaraha, et nad ei peaks minema raha pärast välismaale.
Teid on valitud kahel korral TTÜ aasta teadlaseks, viimati 2020. aastal just maailma teadusajakirjanduses avaldatud artiklite eest. Kas võiksite lihtsas keeles seletada, mis probleemid need on, mida seal lahkasite?
Mul on olnud kaks põhilist uurimisteemat. Üks on kõrgvererõhutõve diagnoosimine ja ravi ja teine kolesteroolist tingitud ainevahetushäirete diagnoosimine ja ravi. TTÜ professorina on käsil erinevate ravitehnoloogiate uuring, et saada parim kõrgvererõhutõve ravimise meetod. Alustasime ka ühte kaks korda aastas süstitava ravimi uuringut. Kolesterooli ravis on juba olemas kaks korda kuus süstitavad ravimid ja kaks korda aastas süstitavad ravimid, mis on väga vähese kõrvaltoimega ja võtavad kolesterooli väga palju maha. Oleme tehnikaülikoolis ka konstrueerinud ühe seadme, millega on kiiresti, EKG tegemise ajal võimalik määrata inimeste vanust. Ja kui see vanus ei lähe inimese vanusega kokku, kui arterite vanus on suurem, siis peab hakkama tegema põhjalikke uuringuid, et selgitada, miks see nii on.
Rahvusvahelistes uurimisprogrammides osaleme mitmete seadmetega. Üks seade on Ameerikast, millega me uurisime hüpertooniahaigete südant. Vererõhk oleneb sellest, kuidas süda, arterite pingsus ja vere maht omavahel balansis on. Kui nad ei ole tasakaalus, siis sageli pole vererõhk kontrolli all. Selle masinaga me saame kindlaks teha, mis on valesti. Ja selle tulemusel on võimalik ehk osa ravimeid isegi ära jätta ja midagi juurde panna. Niisuguse ravi tulemusel tekib parme tasakaal. Meil on sellega tegelenud doktorandid.
Praegu on inimestel kapid täis tabletikarpe. Kas kaks süsti aastas ongi see, mille poole tulevikmeditsiin liigub?
Kusagil on tõesti mingi mõistlik ravimite hulk ja me ei tohi sellest üle minna. Aga tulles bioloogilise ravi juurde, mis on viimastel aastatel kardioloogiasse sisse murdnud, siis seal on võimalik harvade süstidega võimalik parandada paljusid asju, mida seni veel tehakse suure hulga tablettidega.
Millal siis see üldiseks saab?
Sõltub katsete tulemustest. Ma arvan, et kümne aasta pärast võib juba suurem osa patsientidest vähem tablette võtta ja saad mõne süsti. Juba viie aasta pärast on uute ravimite kasutamine juba märgatav. Arenenud riikides on juba nüüd väga palju patsiente läinud üle bioloogilisele ravile. Eestiski on neid juba sadu. Need ravimid on aga kallid ja see ongi põhiküsimus. Aga kui aastate pärast patendiperioodid mööda saavad, on võimalik neid ravimeid müüa palju odavamalt kui praegu.
Peame jälgima ka seda, et iga aasta toob järjest rohkem neid uusi ravimeid juurde. Uus tehnoloogia on välja töötatud ja otsitakse uusi nn ründepunkte, et neid tehnoloogiaid rakendada.
Ründepunkte?
Kui me leiame mingi valgu organismis, mis on regulatsiooniprotsessis oluline, aga kui inimesel on seda liiga palju, siis selle tõttu lähevad regulatsioonid käest ära. On võimalus leida intelligentne lahendus, kuidas seda valgu hulka vähendada. Kõrge halva kolesteroolitase on ka üks ründepunkte. Me leiame uusi intelligentseid lahendusi, kuidas organismi mitte kahjustades saame olukorda normaliseer
