Öeldakse, et meie mured pärinevad lapsepõlvest.
Üksnes meie, lapsevanemad, vastutame kõikide vigade eest, mis oleme oma laste kasvatuses teinud. Püüdkem siis neist hoiduda.
Loomulikult on inimese elu klassifitseerimine vägagi keeruline tegevus ning iga õnnetu perekond on õnnetu omal moel. Allpool on siiski püütud välja tuua vanemate põhilised vead oma laste kasvatamisel, mis psühholoogide arvates peegelduvad kogu edaspidises elus
“Kõik jääb nii, nagu mina ütlen!”
Seda kasvatusstiili nimetatakse autoritaarseks. Sellises peres püüavad võimuka iseloomuga vanemad last endale allutada. Kui te räägite lapsega sageli nõudlikul toonil, alandate ja karistate teda, kui te sunnite talle alatasa peale oma nägemust olukorrast ning piirate tema iseseisvust, siis teeb see vaid halba. Vägivalda ilmutades takistavad vanemad lapse normaalset arengut.
“Ei mingeid hinnaalandusi!”
Lapsi peab rangusega kasvatama, väidab veel üks populaarne pedagoogiline müüt. Millel selline arvamus siis põhineb? Vanemlikul hirmul. Täiskasvanud kardavad, et lapsed „istuvad neile pähe“. Nad peavad lastega distantsi, seega hoiduvad kõikvõimalikest emotsionaalsuse väljendustest. Sellised lapsed on ilma jäetud ema hellusest. Neil on kaelas terve hulk reegleid, mida nad täitma peavad. Taolise suhtumise tagajärjel võivad kaduda laste ja nende vanemate vahel igasugused kontaktid.
Piits ja präänik
Esmapilgul tundub kõik loogiline: lapsele sisendatakse, et kui ta käitub hästi, saab ta oma „prääniku“. Näiteks ostavad vanemad talle mänguasja. Kui ta aga peab end halvasti üleval, tuleb millestki loobuda. Selline kasvatusstiil tekitab lapses tarbijaliku suhtumise oma vanematesse.
“Kui sa ei…, siis ma…”
Vahel mängivad vanemad lapse tunnetel — hirmutundel („kui sa riidesse ei saa, läheme ilma sinuta minema“) või kiindumusel („kui sa kohe magama ei heida, siis ma sind enam ei armasta“). Sageli see võte mõjub. Lõpuks saab aga laps aru, et kõiki need ähvardusi ei viidagi täide. Nii tekib tal arvamus, et lubadusi ei antagi selleks, et neid täita.
“Ka lapsevanemad on inimesed!”
Paljud vanemad lubavad endale vihahoos karjuda lapse peale ning teda lausa lüüa. Selline käitumine kinnistab lapses süütunde. Siit viib aga otsetee mitmesuguste psühholoogiliste komplekside juurde.
“Peamine on distantsi hoida.”
Teine äärmus vanemlikus lähenemisviisis on liigne vaoshoitus. Sellised vanemad ei avalda lapsele oma tõelisi tundeid — nad ei näita avalikult välja oma armastust. Pigem kannavad nad rangete vanemate maski. Väliselt näivad nad karmid, kuna aga nende sisemuses valitseb alati allasurutud ärevus ning ebakindlus, siis läbi selle petliku eesriide tungib välja ärritunud olek.
Suuremaks saades õpivad lapsed tundma neid „veealuseid voolusid“ ning käituvad täpselt samuti. Kui te ei taha, et teie lapsest kasvaks silmakirjateener, loobuge kunstlikust distantsist enda ja tema vahel.
Järjekindlusetus
On päris selge, et oleme kõik inimesed, kelle tegevused ei vasta mitte alati loogikale. Mis aga puutub kasvatusse, siis siin võib selline ebaloogilisus teha „karuteene“. Lapsed õpivad pidevalt midagi. Kujutlege, et üks õpetaja ütleb, et 2 x 2 = 4, teine aga väidab, et 2 x 2 = 5. Kuidas peaks laps teadma, kummal neist õigus on? Lõppkokkuvõttes areneb ta tunduvalt aeglasemalt, kui ta seda tegelikult võiks. Ta on desorienteeritud, hämmelduses ja tal puudub enesekindlus.
Liialt suured ootused
Vahel suhtuvad vanemad oma lastesse kui iseenda „jätkusse“. Meil kõigil on realiseerimata unistusi. Ja just neid tahetaksegi ellu viia järgneva põlvkonna abil. Lapsega nõu pidamata hakatakse talle muusikat või keeli õpetama, pannakse suurt sporti tegema jne. Sellise kasvatuse tulemus on sageli üks: laps ei saa hakkama talle peale pandud nõudmistega ning teda tabavad psühholoogilised probleemid.
“Ah, sind …”
Selline käegalöömise seis tekib perekonnas, kus vanemad „ei tunnista“ alateadvuslikult oma last. Mingitel põhjustel ei võeta last omaks — sündis valel ajal, valest isast, „mitte meie tõust“ jne. Sellised lapsed, keda eriti ei armastata, kasvavad üles neurootikutena, ebaõnnestujatena ning reeglina on neil kinnine iseloom.
Et seda kõike vältida, peaksid vanemad õigel ajal aru saama, et elavad lapse peal välja oma isiklikke probleeme. Laps ise pole aga mitte milleski süüdi.
Liigne hoolitsus
Reeglina ei saa sellised vanemad arugi, et käituvad oma lapsega ülihoolitsevalt. Neile näib, et nemad teevad lapse jaoks kõik, ülejäänud lapsevanemad on aga liialt kergemeelsed. Tegelikult võib liigne hoolitsus provotseerida mitmesuguseid käitumishäireid. Lapsel on raske eakaaslastega suhelda ning ta pole võimeline ise otsuseid vastu võtma. Kui te tahate, et teie laps oleks õnnelik ega kasvaks ärahellitatud memmekaks, peate andma talle võimaluse normaalseks arenguks.
“Lapsi peab hellitama!”
Kui ülihoolitsus on tingitud hirmust lapse pärast, siis antud juhul käib jutt kõikelubatavusest. Kui aga laps kasvab üles veendumuses, et kogu maailm keerleb vaid tema ümber, siis muutub ta tõeliseks egotsentrikuks. Selline laps on arvamusel, et kõik (ja eriti tema vanemad) on talle midagi võlgu.
“Küll kasvab ise!”
On olemas veel üks äärmus kasvatuses, see on vastand ülihoolitsusele. Sellised vanemad arvavad, et lapsele on tarvis anda täielik tegevusvabadus. Nad ei püüa lapsesse sisendada mitte mingeid eluväärtusi. Nad ei üritagi tema probleemidesse süveneda. Loodus aga ei armasta tühja kohta. Kui lapsele ei anta eluks tarvilikke orientiire, hakkab ta neid ise otsima väljastpoolt kodu, mõistes, et vanemad ei hooli temast sugugi.
