Armastus on pime, ta ei peatu enne, kui su saab. Öösel akna pihta pillub väikseid kive ja sa ei suuda uinuda. Armastus on pime – kunagi ta igaühe kätte saab… kõlab Leslie Da Bassi laul. Kui pime armastus on sinu kätte saanud, siis tead, et pärast seda pole elu enam endine.
Armastus on imeline kogemus täpselt nii kaua, kuni armastatu tunneb sinu vastu sama, kohtleb sind hästi ja teil on võimalik luua ühist tulevikku. Mõnikord nii lähebki ja see on suur vedamine. Ent ülejäänutel, kel nii palju õnne pole, võib eufoorilise kogemusega kaasneda samaväärne piin ja valu. See pole kaugeltki naljaasi, sest armastuse pärast on inimesed langenud depressiooni ja endalt ka elu võtnud. Kui me kedagi väärtustame, hindame ja igatseme, aga ei saa olukorda enda kasuks pöörata, kogeme sügavamal tasandil suurt kaotusvalu. See võib omakorda võimendada meie endi väärtusetusetunnet, sisemist tühjust ja puudujääke.
Märkamine, et sinu printsil on ka sokkides augud, võib olla ehmatav äratuskõne, aga garantiid ei ole, et tunne selle peale kaob.
Teraapiasse tullakse sageli valusa armastuse tagajärgedega, mis väljenduvad selles, et ei nähta enam mõtet hommikul voodist tõusta, kiputakse oma valu alkoholi uputama, elu näib lootusetu ja hall. Sa tead, et mõistlik oleks kohata kedagi uut, aga pole sellele avatud ega oska endas selleks valmisolekut tekitada. Stsenaariume, kuidas säärasesse olukorda jõutakse, on erinevaid: näiteks sina oled saba ja karvadega armunud, aga teine isegi ei tea, et sa olemas oled. Kohutavalt piinav olukord, sest ega siis tunne selle peale jalga ei lase! See uuristab su sees oma käike ja loob fantaasiaid, mis päris eluga vähe haakuvad. See on aeg, mil teisele “kuldne kuu selga mõeldakse”, ega nähta, et tegu on “kahvatu äbarikuga”. Märkamine, et sinu printsil on ka sokkides augud, võib olla ehmatav äratuskõne, aga garantiid ei ole, et tunne selle peale kaob. Võib juhtuda, et hakkad armastama hoopis aukus sokkidega meest – seda, kes ta päriselt on.
Teine olukord: ta saab sinu tundest teada, aga ei vasta samaga või on juba suhtes – nüüd tuleb sul toime tulla äratõukamisvalu ja piinlikkustundega. See on piisav põhjus, miks paljud oma keele hammaste taga hoiavad ega paljasta oma sisemaailma. Nii ei saa nad mingit vastust: ei jaa- ega ei-sõna. Lootus aga jääb…
Alguse ja lõputa lood
Mõnikord tunneb armastatu sama, mis sina; te alustate ühist elu, aga midagi juhtub (näiteks süveneb sõltuvus, ta petab vms) ja sa tajud, kuidas kord nii lähedane inimene hakkab su käte vahelt libisema. Taipad, et armastus ei päästagi kõike. Kes on kogenud, see teab täpselt, kui sügav valu sellega kaasneb. Kohe nii terav, et ei riskigi enam uuesti oma südant täielikult avada – jääd igaks juhuks ohutusse kaugusse ja elu on karvavõrra hallim.
Võib juhtuda seegi, et armastatu osutub hoopis kellekski teiseks, kui ette kujutasid, ja hakkab sind kohutavalt kohtlema. Sa ei suuda lahkuda, sest ta on nii “sinu inimene”, ta “nii vajab sind”, ja samal ajal muutub su elu üha väljakannatamatumaks. Lõpuks ei saa sa isegi enam aru, millest kinni hoiad – kas vanast fantaasiast, lootusest, et ta muutub, või armastad sa ikka päriselt seda monstrumit.
Sa näed sotsiaalmeedias tema pilti ja sul käib seest jõnks läbi. Terve päev ja ka järgmised on häiritud, mõtted ja unenäod keerlevad ta ümber.
Paljud lähevad lahku, aga ei saa ekspartnerist üle. Tagasi vaadates näib temas kõik positiivne, halba enam ei mäletagi või ei suuda sa ära kahetseda enda tehtut või tegematajäetut. Usud, et sina üksi oleksid saanud kõike päästa. Sa näed sotsiaalmeedias tema pilti ja sul käib seest jõnks läbi. Terve päev ja ka järgmised on häiritud, mõtted ja unenäod keerlevad ta ümber. Sa jõlgud kohtades, kus tead, et temagi liigub. Ootad, et ta helistaks, ja lõpuks helistad ise, et saada uus valus kogemus, kui lootusetu on seis. Sa kuuled tema ei-d ja ikkagi pole sa võimeline oma eluga edasi liikuma.
Nagu näed, on lihtne armastusse kinni jääda isegi siis, kui suhe on ammu lõppenud või pole see kunagi üldse alanudki. Selle teadmise taustal kõlab Da Bassi laul igatahes kurjakuulutavalt, sest kui pime armastus on su kätte saanud, ei saa sa kohata kedagi uut. Ja siinkohal ei räägi ma paarist kuust, vaid aastatest ja isegi aastakümnetest, mil osa sinust on hõivatud alguseta või lõputa looga.
Armastamine on sinu võime
Olen kuulnud täiskasvanuid endaga sõitlemas, sest nad arvavad, et on ainsad “lollid”, kes oma armastusega õhku kütavad. Tegelikult pole see kaugeltki nii erandlik olukord. Meile pasundatakse kõrva, kuidas peame elama, ennast muutma ja käituma, et “see õige” õnge võtta. Meid veendakse, et kui miski ei toimi, heida see armutult kõrvale, vaheta välja veel parema ja uuema mudeli vastu. Ka inimeste puhul! Meid käsitletakse kohati kui arvutiprogramme, mida saab upgrade’ida 2.0 tasemele. Mõistagi võib see tekitada pahameelt enda vastu: kuidas ma ei suuda ometi lahti lasta kellestki, isegi kui ma loogiliselt mõistan selle tunde lootusetust?
Me võime mõelda, et keegi on meie jaoks täiuslik ja kõik parameetrid klapivad, aga kui tunnet ei teki, siis jõuga seda tekitada ei saa.
Armastus ei allu meie tahtele ja seeläbi paljastab see tunne kõige ehedamalt meie inimliku haavatavuse. Me ei saa kontrollida, kellesse armume või kes meisse armub. Me ei saa kontrollida ei armastuse algust ega lõppu. Me võime mõelda, et keegi on meie jaoks täiuslik ja kõik parameetrid klapivad, aga kui tunnet ei teki, siis jõuga seda tekitada ei saa. Mõned on püüdnud, aga tulemused pole kiita.
Ahvatlev on alustada armastuse vastu vihast sisevõitlust, mida toetavad ka sõbrad, kes mõistagi tahavad sulle head, aga ei tule ilmselt ka ise oma tunnetega hästi toime. Armastus aga ei taandu loogika ega surve ees, vaid muutub justkui kättemaksuks veel tugevamaks ja visamaks. Kõige mõistlikum on aktsepteerida, kuidas sinuga asjalood on. Jah, see on raske, see on valus, see on ebaratsionaalne, aga see on SINU tunne – sinu võime minna nii sügavale.
“Oh, milline õnn on olla armastatud ja ise armastada on veel suurem õnn.”
Armastamine pole kunagi rumal ega asjatu, sest see aitab meil ennast avastada, kui oskame vaadata. Iga suhte kaudu – olgu see päriselt või unistuses – avalduvad meis uued küljed, mis armastatud inimeseta ehk kunagi ei ilmneks. Armastus annab elule sära ja sügavust, ilma milleta oleks maailm palju igavam paik. Nagu Goethe on öelnud: “Oh, milline õnn on olla armastatud ja ise armastada on veel suurem õnn.”
Meil on vaja õppida oma armastust tundma ja väärtustama – nii saame isiksustena kasvada. Ma ei ütle, et see on lihtne, ja kindlasti on vaja mõistvat tuge, et olukorraga toime tulla… aga ühel hetkel oled sa valmis (ilma jõudu rakendamata ja survemeetoditeta) edasi liikuma parema ja küpsema suhte poole!