„Me ei tea, mis saab homme, aga me kardame oma laste elude pärast,“ ütles telefonikõnes Pealinnale Harkivi elanik Jevgeni Novikov. „Mu perekond ärkas tol hommikul akna tagant kostuvate plahvatuste peale. Hirm oli,“ lisas ta.
IT-alal töötav Novikov tegi samal ööl parajasti tööd, kui äkitselt taipas, et miski on väga viltu – nimelt kuulis ta akna tagant plahvatusi.
Pool elanikkonnast on põgenenud
“Uudistest saime teada, mis olukord praegu on. Alguses see kõik oli veel kaugel, aga me juba mõtlesime, mis edasi teha. Mõni päev olime veel kodus, aga tuttavad juba helistasid ja saime teada, et enamus lahkuvad riigist, sest põgenevad surma käest ära. Palju on meil siin ikka variante? Ungari, Poola… Ja ongi kõik,” ohkas Novikov.
“Siis hakkasid need plahvatused lähemale tulema, ja siis meil eriti valikut ei olnud, kui keldrisse minna. Ka siin keldris elamegi juba mitu päeva. Meie ilus linn sai kõvasti pommitatud. Ka meie elurajoon. Paar elumaja said rakettidega pihta, ka minu enda korteris on aken puruks.”
Novikovi sõnul on olukord linnas jube ja pool elanikkonnast on põgenenud.
“Naised sünnitavad metroos, lapsed magavad põranda peal keldrites… Ma arvasin, et me ikkagi elame normaalses maailmas. Aga ju ma eksisin,” sõnas mees.
Hinnad on tõusnud ulmeliselt kõrgeks
“Võrdluseks – leiva hind, mis oli kunagi 15 grivnat (umbes 50 eurosenti), maksab nüüd aga 500 grivnat. Samasugune sõit meie kodust raudtee jaamani oli kunagi 3-4 USA dollarit, nüüd selle eest küsitakse 600 dollarit. Ja see pole nali, sest sa ei tea, kas sa üldse saabud sinna eluga või mitte,” tõdes Novikov.
“Meil on küll siin mitu varianti, kuidas ära sõita. Näiteks rong. Aga rongid on nii puupüsti täis kogu aeg, et eriti lootust ei ole sinna sisse saada. Mul on 4 pereliiget – mina, naine, 74-aastane ema ja 8-aastne tütar. Ega see mingi rõõm pole oma kodulinnast ja kodumaalt, kus me terve oma elu elanud oleme, ära põgeneda. Aga meil pole valikut. Valik on väga lihtne – elu või surm.”
Harkivist Poola piirini on umbes 1200 km ja kui sõja esimestel päevadel küsiti transpordi eest sinna 1000 dollarit, siis praegu on hind kerkinud juba 3000 dollarini.
“Nüüd on kõik täiesti hulluks läinud. Vähesed poed on veel lahti, kus saab nii abi kui ka normaalse hinnaga osta, aga järjekorrad sinna on lausa kilomeetrilised. Seega viimasel ajal ma käisin mingi viinapoes, kus ostsin lihtsalt snäkke, et lapsed saaksid süüa, ja mina mingi vähese toidupaki eest maksin viimati 100 dollarit,” kirjeldas Novikov.
“Sellise tempoga me lihtsalt sureme siin ära. Ainukene asi, mis ma praegu tahaksin – päästa oma perekond. Me oleme ilma rahata, süüa on napilt ja ma ei tea, mismoodi me jõuaksime Poola piirini. Aga me tahame elada ja kõige rohkem me tahame, et meie lapsed elaksid edasi ja õnnelikult.”
