Õhtul, kui maailm vaikib ja linnad uinuvad, jääb inimene üksi iseendaga.
Just siis tuleb välja see, mida päeval on lihtne peita – katkine süda.
See ei nuta enam kõva häälega, see ei karju.
Ta sosistab. Ta elab öös.
See artikkel puudutab paljusid, sest katkine süda ei vali vanust, sugu ega staatust. Ta puudutab iga inimest, kes on kunagi armastanud päriselt. Ja kaotanud päriselt.
Siin on 9 asja, mida katkine süda teeb salaja öösiti… asju, mida keegi ei näe, aga mis on täiesti päris.
1. Ta kordab peas kõiki lauseid, mis lõhkusid
Öö vaikuses muutuvad sõnad valjemaks.
Neid samu sõnu, mida keegi ütles kergekäeliselt, kuulab su süda ikka ja jälle, justkui otsides selgitust, mida ei tule.
See on viis, kuidas katkine süda püüab mõista, miks valu tekkis.
2. Ta otsib põhjuseid iseendas, kuigi see pole tema süü
Katkine süda süüdistab end kõiges.
“Kas ma olin liiga palju?”
“Kas ma olin liiga vähe?”
“Kas ma oleksin pidanud olema parem?”
Öö muutub iseenda ülekuulamiseks, mille ainus kahtlusalune on sina.
3. Ta silitab mälestusi, mis teevad haiget, kuid on ainus, mis on alles
Isegi valusad mälestused tunduvad parem kui tühjus.
Katkine süda hoiab neid käte vahel nagu purunenud portselani – ettevaatlikult, õrnalt, kartes need viimaks maha kukutada.
4. Ta tahab kirjutada, helistada, saata sõnumi… ja siis ei tee seda
Süda karjub kontakti järele, kuid mõistus sosistab: “Ära tee end veel kord haiget.”
Nii avaneb telefon, suletakse, avaneb uuesti, kirjutatakse sõnum… ja kustutatakse ära.
See on katse edasi liikuda, aga ka hirm igatsuse ees.
5. Ta nutab vaikselt, nii et keegi ei kuule
Mitte dramaatiliselt, mitte valjult.
Need on pisarad, mis voolavad sügavalt seestpoolt – aeglased, rasked, vaiksed.
Need pesuvad välja valu, mida süda püüab ikka veel mõista.
6. Ta otsib magama jäämise hetkes ajutist pääseteed valust
Katkine süda ei taha enam mõelda.
Ta otsib und nagu pelgupaika – kohta, kus korraks ei valuta.
Aga magama jäämine on raske, sest mõtted öösel ei vaiki.
7. Ta kujutab ette “mis oleks olnud, kui…”
Öös lendlevad alternatiivsed elud.
Mis oleks, kui te ei oleks kunagi tülli läinud?
Mis oleks, kui inimene oleks jäänud?
Mis oleks, kui sina oleksid julgenud öelda, mida tunned?
Need küsimused ei otsi vastuseid, need otsivad lohutust.
8. Ta igatseb puudutust, mida enam ei tule
Kallistuse soojust.
Käe puudutust.
Pilku, mis ütles: “Sa oled mulle tähtis.”
Katkine süda teab, et see on möödas, kuid öös hoiab ta sellest ikka kinni – kasvõi mälestuse kujul.
9. Ta püüab ennast uuesti kokku panna, tükk tüki haaval
Isegi siis, kui keegi ei näe, töötab katkine süda.
Ta hingab sügavalt.
Ta vaikib.
Ta laseb valul voolata.
Ta võtab ühe killu, paneb paika. Siis teise. Siis kolmanda.
Öö on tema paranemise aeg – vaikne, aeglane, kuid vankumatu.
Mida see artikkel teeb lugejaga?
See paneb teda tundma, et ta pole oma öistes mõtetes üksi.
Et tema valu on päris ja tunnustatud.
Et keegi saab aru.
Ja just see on põhjus, miks sellised artiklid koguvad massiliselt jagamisi – need puudutavad hinge.
