Lahutus on üks suurimaid elumuutusi, mida inimene kogeda võib. See ei ole ainult kahe inimese lahkuminek, vaid ka terve identiteedi, tulevikunägemuse ja unistuste ümberkujundamine. Isegi siis, kui lahutus oli vältimatu või selgelt tervislik otsus, jääb paljudele hinge sügav ja vaikne häbitunne. Häbi ei tule alati sellest, mida teised arvavad – sageli sünnib see inimese enda sees, tema ootustest, hirmudest ja valust. Siin on neli peamist asja, mille pärast lahutatud inimesed tunnevad häbi ka siis, kui teavad südames, et tegid õige sammu.
Esimene asi on tunne, et nad on ebaõnnestunud. Inimene võib endale korduvalt kinnitada, et lahutus sündis põhjusega, et olukord oli muutunud talumatuks või et suhe ei pakkunud enam turvalisust, armastust või austust. Ometi tekib alateadvuses küsimus: miks mina ei suutnud hoida kokku midagi, mida paljud teised justkui hoiavad? Sotsiaalne surve abielu õnnestumiseks on märkimisväärne ja paljud usuvad, et tugevad inimesed jäävad lõpuni kokku. Lahutatu sees võib aga pulbitseda vastuoluline tunne, et ta peaks olema suutnud paremini, isegi kui tegelikult polnud tal võimalik olukorda päästa. See ebaõnnestumise vari jääb sageli hingesse pikemaks kui valu, mis suhte lagunemisega kaasnes.
Teine asi on hirm teiste hinnangute ees. Isegi kui inimene teab, et tegi õige otsuse ja päästis ennast valust, mürgitatust või tühjenemisest, kardab ta siiski ümbritsevate arvamusi. Sugulased, sõbrad ja tuttavad võivad küsida liiga palju, mõista hukka või vaikides hinnata. Selle hinnangu hirmuga käib kaasas tunne, et sind vaadatakse kui kedagi, kes “ei saanud hakkama” või “andis alla”. Mõnikord ei ütle keegi halvasti mitte midagi, kuid lahutatu tunneb seda kriitikat oma peas, justkui kõigi pilgud küsiksid: miks sul ei õnnestunud? See sisemine surve võib olla piinav, isegi kui reaalsuses keegi teda ei süüdista.
Kolmas sügava häbi põhjus on kaotus identiteedis. Abielus olemine ei ole lihtsalt ametlik staatus – see on roll, mille inimene võtab enda peale aastateks. Ta on partner, kaaslane, meeskonnaliige. Lahutusega kaob see roll üleöö ja inimene jääb seisma tühjusesse, kus ta peab uuesti määratlema, kes ta on. See võib tekitada tugevat ebakindlust ja isegi häbi, sest tundub, et midagi olulist inimesest ise justkui murdus või kadus. Mõned inimesed leiavad end mõttelt, et nad ei ole enam “täisväärtuslik”, kuigi tegelikkuses on nad lihtsalt uues eluetapis. Identiteedi ümberkujundamine on üks kõige raskemaid protsesse ja häbi võib tekkida sellest, et inimene ei tea, kuidas taas alustada või kuidas end uuesti väärtuslikuna tunda.
Neljas ja kõige valusam asi on häbi selle üle, et nad ei jaksanud enam armastada. Lahutus ei juhtu mitte ainult siis, kui armastus kaob, vaid ka siis, kui armastus muutub millekski nii raskeks, et see enam ei kanna. Mõnikord on häbi see, et inimene tundis end tühjana, ei suutnud enam pingutada või avastas, et tema süda pole enam selles paadis, kuhu ta kunagi astus. Lahutatud inimene võib end süüdistada selles, et ta ei suutnud tunda nii sügavalt või järjepidevalt, nagu ühiskond abielult ootab. Armastuse ammendumine võib olla kõige läbistavam häbitunne, sest inimene tunneb end süüdi mitte ainult endale antud lubaduse murdmises, vaid ka teise inimese emotsionaalses maailmas tekitatud mõras.
Kuigi need tunded on valusad ja sageli väga vaiksed, on oluline mõista, et häbi ei näita kunagi inimese tegelikku väärtust ega tema otsuse õigsust. Lahutus ei tähenda, et inimene oleks ebaõnnestunud; see tähendab, et ta julges valida tõe, isegi kui see oli raske. See näitab, et ta austas iseennast piisavalt, et mitte jääda kohta, mis teda murdis või lõpetas tema kasvu. Häbi kaob ajapikku ja selle asemele tuleb kergus, selgus ja uus iseolemise tunne. Lahutatud inimene ei ole katkine – ta on lihtsalt uuesti teel, õppides, kuidas luua elu, mis on ausam ja pehmem nii tema enda kui tulevaste võimaluste suhtes.
