Lahutus võib olla õige ja vajalik otsus, kuid ometi kaasneb sellega sageli sügav häbitunne, millest räägitakse vähe. Häbi ei teki ainult suhte lõppemise pärast – see kasvab ootustest, ühiskondlikust survest, sisemistest veendumustest ja hirmudest, mis võivad inimest aastaid painata. Need neli asja on kõige sagedasemad põhjused, miks lahutatud inimesed tunnevad häbi isegi siis, kui nad teavad, et tegid õige otsuse.
1. Nad tunnevad, et nad „ebaõnnestusid” oma abielus
Üks tugevamaid häbitunde allikaid on sisemine veendumus, et abielu lõppemine tähendab läbikukkumist. Paljud seavad endale ideaali, et suhe peab kestma „igavesti”, ja kui see ei õnnestu, tekib tunne, et nad pole olnud piisavalt head partnerid. See häbi ei ole tegelikult seotud suhte kvaliteediga, vaid kultuurilise ootusega, et edu ja pühendumus tähendab kestmist. Tegelikkuses ei tähenda abielu lõpp ebaõnnestumist – see tähendab, et kaks inimest ei olnud elus enam samal rajal, ning selle tunnistamine nõuab tohutut jõudu.
2. Nad häbenevad, et ei suutnud päästa suhtes kõike, mis oli kokku ehitatud
Lahutus ei lõhu ainult paarisuhet, vaid kaasnevate ootuste ja plaanide maailma: kodu, ühised unistused, pereelu, traditsioonid. Lahutatud inimesed tunnevad sageli süüd ja häbi selle pärast, et nad ei suutnud „hoida koos” seda, mille nimel nad nii palju pingutasid. Kogu selle emotsionaalse pagasi mahakandmine tundub justkui reetmine – nii enda kui partneri, vahel isegi laste suhtes. Häbi tekib tundest, et nad olid korraks midagi ilusat loonud, kuid ei suutnud seda lõpuni kanda.
3. Nad kardavad teiste hinnanguid ja sosinate maailmas elamist
Lahutus käivitab automaatselt sotsiaalse tähelepanu. Sugulased, töökaaslased, tuttavad – kõigil on oma arvamus. Isegi kui seda välja ei öelda, tajub lahutatud inimene tihti, et teised analüüsivad, mis valesti läks. „Miks nad lahku läksid?” „Kes oli süüdi?” „Kas nad tõesti ei suutnud hakkama saada?” Selline tähelepanu muudab häbitunde intensiivsemaks, sest inimene tunneb, et peab end kogu maailmale õigustama. Tegelikkuses on lahutus alati kahe inimese lugu, mitte rahvahääletus selle üle, kes oli „halb” või „hea”.
4. Nad tunnevad häbi selle pärast, kui katki nad tegelikult on
Lahutusega kaasnev häbi ei ole nõrkuse märk, vaid inimlik reaktsioon elumuutusele, mis raputab kõiki elu aluseid. Tervenemine algab hetkel, kui inimene mõistab: häbi ei räägi tõde. Ta räägib hirmust, kaotusest ja sellest, et inimene hoolis. Ja hoolimine ei ole kunagi häbiasi – see on märk südame sügavusest, mis vajab lihtsalt aega, et uuesti tugevaks saada.
