Kuigi Terviseameti andmetel on leetrite vastu vaktsineerimise hõlmatuse langus Eestis praeguseks peatunud, jääb kaitstus endiselt alla Maailma Terviseorganisatsiooni soovitatud taseme. See tähendab, et karjaimmuunsus leetrite vastu ei ole Eestis endiselt tagatud ning ühiskond on haiguse levikule vastuvõtlik.
Eesti kuulutati 2017. aastal WHO poolt leetrivabaks riigiks, kuna aastatel 2014–2016 ei registreeritud ühtegi kohalikku haigusjuhtu. Paraku muutus olukord juba aasta hiljem ning leetrid on taas Eestisse jõudnud. Käesoleval aastal on Terviseameti andmetel leetritesse haigestunud üheksa inimest. Osa neist sai nakkuse välisriikides reisides, kuid mitmel juhul ei ole nakkusallikat suudetud kindlaks teha.
Selline olukord teeb Terviseameti nakkushaiguste epidemioloogia osakonna teenuse juhi Juta Varjase sõnul tõsiselt murelikuks. Leetrid on äärmiselt nakkav viirushaigus, mis kulgeb sageli raskelt ning võib põhjustada tõsiseid tüsistusi, sealhulgas kopsupõletikku, kõrvapõletikke ja ajupõletikku. Tegemist ei ole kerge lapseea haigusega, vaid raske terviseriskiga nii haigestunule kui ka tervishoiusüsteemile.
Ärevust tunnevad ka koolitervishoiutöötajad. Tallinna Koolitervishoiu juhtivõde Külli Reinsalu tõi välja, et ainuüksi Tallinnas jäi eelmisel aastal leetrite vastu vaktsineerimata pea kahe suure koolitäie jagu lapsi. Tema sõnul on see äärmiselt murettekitav, sest vaktsineerimine on praegu ainus tõhus viis leetrite leviku peatamiseks. Leetrid ei ole enam ammu ajalooline haigus, vaid reaalsus, millega tuleb taas silmitsi seista.
Viimastel aastatel on vaktsineerimisega hõlmatus Eestis järsult langenud. 2023. aasta seisuga oli Eestis ligikaudu 25 000 kuni 16-aastast last, kes ei olnud õigeaegselt vaktsineeritud. Kuigi leetrite vastase vaktsineerimise langus on nüüdseks pidurdunud, jääb hõlmatus endiselt alla WHO soovitusliku taseme.
Varjase sõnul tähendab madal vaktsineerimismäär seda, et ühiskond tervikuna on haigusele vastuvõtlik. Sellises olukorras leiab viirus kõige kergemini üles need inimesed, kes ei ole leetreid põdenud või on vaktsineerimata, ning nende kaudu võib haigus edasi levida ja põhjustada ulatuslikke puhanguid.
Vaktsineerimata jätmisel on erinevaid põhjuseid. Sageli on selle taga ebapiisav teadlikkus või vastuoluline info vaktsiinide ja vaktsineerimise kohta. Üha sagedamini tuleb aga ette ka olukordi, kus lapsed jäävad vaktsineerimata lapsevanemate passiivsuse tõttu.
Reinsalu selgitas, et kooliõed küsivad vaktsineerimiseks alati kirjalikku ja digiallkirjastatud nõusolekut. Paraku juhtub sageli, et lapsevanemad ei vasta saadetud kutsetele ega meeldetuletustele. Hoolimata korduvatest pöördumistest jääb vastus saamata ning ilma nõusolekuta ei ole võimalik last vaktsineerida. Nii jäävadki paljud lapsed kaitseta mitte teadliku keeldumise, vaid vaikimise tõttu.
Spetsialistide hinnangul on see vaikiv otsus üks suurimaid riske leetrite leviku taaselustumisel Eestis. Vaktsineerimine ei kaitse ainult üksikisikut, vaid kogu ühiskonda, ning iga vaktsineerimata laps suurendab võimalust, et leetrid leiavad tee tagasi koolidesse ja kogukondadesse.
