Üksindus ja kurbus on kaks kõige raskemat tunnet, mida inimene kogeda saab, sest need ei sõltu alati sellest, kas keegi on füüsiliselt sinu kõrval. Võib elada peres, olla suhtes, käia tööl, rääkida inimestega iga päev – ja siiski tunda sisemuses tühjust, justkui miski sinu sees oleks katki või puudu. Üksindus ei ole ainult inimeste puudumine, see on tunne, et ükski side ei ulatu päriselt südameni. Kurbus aga ei teki ainult kaotustest; see võib tulla väsimusest, läbipõlemisest, ootusest, mis jäi täitmata, või minevikuhaavadest, mis pole veel paranenud. Selle kõige mõistmine on esimene samm tervenemise poole.
Üksinduse juured on sageli sügavamad kui lihtsalt vähesed kontaktid. See, mida inimene kõige rohkem ihkab, on mõistetud olemine. Kui tundub, et keegi ei näe meid päriselt, ei kuule meie päris mõtteid või ei väärtusta meie tundeid, hakkab tekkima sisemine üksildus. See võib juhtuda ka kõige lähedasemates suhetes. Kui partner või pereliige ei märka sinu emotsionaalset vajadust, tekib tunne, et oled üksi isegi siis, kui su kõrval on inimene. Sama juhtub sõpradega, kui suhted jäävad pinnapealseks või koostatud maskide pinnalt. Inimene võib püüda olla tugev, pealtnäha rõõmus või edukas, kuid sisemuses kasvab tunne, et keegi ei näe teda päriselt. See ongi üksinduse kõige valusam vorm.
Kurbus võib seevastu olla vaimne signaal, et oled liiga kaua kandnud midagi, mis ei kuulu enam sinu ellu. See võib olla liigsete kohustuste koorem, ootused iseendale, suhe, mis ei paku enam turvatunnet, või töörütm, mis põletab sind tasapisi läbi. Kurbus on keha viis öelda: “Ma vajan pausi. Ma vajan hoolt. Ma vajan, et mind kuulatakse.” Paljud suruvad seda alla, püüdes olla tublid ja tugevad, kuid allasurutud kurbus muutub aja jooksul sisemiseks raskuseks, mis võtab energiat ja elurõõmu. Kurbus ei tähenda nõrkust, see tähendab, et hing vajab turgutust.
Kuidas aga üksindusest ja kurbusest välja tulla? Esimeseks sammuks on tunnistada, mida sa tegelikult tunned. Inimesed kardavad sageli oma tunnete otse vaatamist, sest neil on hirm, et valu kasvab suuremaks. Tegelikkuses juhtub vastupidi: kui sa tunned ära, mis sind kurvastab või miks sa tunned end üksi, kaotab see tunne oma võimu. Tunnistamine ei ole kaeblemine, vaid aus kontakt iseendaga. Ainult nii saab hakata mõistma, mis sinu sees tähelepanu vajab.
Teiseks sammuks on emotsionaalse kontakti taastamine. Enne kui otsid kontakti väljastpoolt, pead looma kontakti iseendaga. Pane tähele oma mõtteid, oma tundeid, küsi endalt, mida sa tegelikult vajad. Sageli ei vaja inimene esimesena teisi, vaid sisemist lubamist tunda. Kui inimene hakkab endaga päriselt suhestuma, saab ta ka teistega paremini avatud olla. Inimesed, kellega tekib sügav side, tulevad ellu siis, kui sa oled valmis neid vastu võtma sellisena, nagu oled, ilma maskideta.
Kolmandaks on oluline lubada endale abi ja lähedust. Üksindusest väljasaamine ei ole üksikettevõtmine. Keegi ei pea seda tegema üksi. Mõnikord on vaja usaldada kedagi nii palju, et öelda: “Ma ei tunne end hästi.” Iga korda, kui inimene avab end kellegi ees siiralt, ilma liialdamise või varjamiseta, tekib hingeline ühendus, mis aitab ka kõige sügavamast üksindusest välja. See ei pea olema suur tunnistus, vahel piisab väikesest ausast lausest, et keegi mõistaks sind rohkem.
Kurbusest välja tulemiseks on abiks rutiinid, mis taastavad energia ja rahu. Väga sageli jäävad inimesed kurbuse hetkel seisma – nad ei jaksa tegutseda, ja see on normaalne. Kuid väikesed sammud võivad muuta rohkem, kui inimene esialgu arvab. Jalutuskäik värskes õhus, soe dušš, lemmik muusika, kodu korrastamine või mõni hobi võib aidata energiavoolu taastada. Need ei lahenda olukorda ühe hetkega, kuid annavad kehale ja meelele signaali: elu liigub edasi ja mina liigun sellega kaasa.
Neljandaks on oluline mõista, et üksindus ja kurbus ei ole püsiseisundid ega hinnang sinu väärtusele. Need on ajutised tunded, mis annavad märku, et sa vajad midagi enamat – rohkem hoolt, rohkem tähelepanu, rohkem mõistmist. Ja iga inimene väärib seda. Üksindus ei tähenda, et sa oled üksik. Kurbus ei tähenda, et sa oled nõrk. Need on inimkogemuse loomulik osa ja need tulevad selleks, et suunata sind lähemale iseendale.
Viiendaks tasub sul õppida eristama üksinduse tunnet ja üksi olemist. Üksi olemine võib olla tervendav – see on aeg endaga olemiseks, oma mõtete rahustamiseks, oma energia taastamiseks. Üksindus tekib siis, kui see aeg muutub valulikuks ja sisemiselt tühjaks. Kui inimene õpib üksi olemist hindama, muutub üksindus väiksemaks. Ja kui inimene saab aru, et ta ei pea olema teiste jaoks täiuslik, siis muutuvad suhted sügavamaks. Tõeline lähedus tekib alles siis, kui inimene lubab endal olla inimene, mitte roll.
Kuues samm on sisemise väärtuse taastamine. Üksindus ja kurbus lõhuvad sageli eneseuskumusi: inimene hakkab arvama, et ta pole piisav, pole oluline või pole armastust väärt. Need mõtted on valed. Need tekivad hetkel, kui hing on nõrk, mitte siis, kui inimene on väärtusetu. Iga väike enese eest hoolitsemise tegu tõstab sisemist väärtust tagasi – puhkamine, enda tunnustamine, piiride seadmine, oma tunnete austamine. Kui inimene hakkab ennast väärtustama, kaovad üksinduse kõige sügavamad varjud.
Viimane, kuid kõige olulisem samm on lootuse taastamine. Kurbus ja üksindus loovad tunde, et kõik jääbki samaks. Tegelikkuses pole ükski tunne igavene. Muutused toimuvad salaja, tasapisi, iga päeva jooksul, ka siis, kui sa neid veel ei märka. Tuleb aeg, mil raskus taandub, ja hetk, kus sa mõistad, et oled kasvanud tugevamaks, targemaks ja hellitamist väärivamaks.
Üksindus ja kurbus ei ole karistus. Need on teekonna osad, mis valmistavad sind millekski paremaks, sügavamaks ja ehtsamaks. Nendest saab välja, kui lubad endal tunda, lubad endal jagada ja lubad endal paraneda. Elu ei jää kunagi pimedaks, kui sa liigud kasvõi ühe väikese sammuga valguse poole.
Loe teisi huvitavaid postitusi SIIT
