Me elame ajastul, kus kõik liigub kiiresti: info, töö, suhtlus, kohustused, ootused ja isegi puhkus tundub mõnikord olevat midagi, mida tuleb “kiiresti ära teha”. Paljud inimesed tunnevad, et nad jooksevad ajaga võidu, kuid sihtpunkt nihkub pidevalt edasi. Sellises maailmas muutub üha olulisemaks üks oskus, mida meile lapsena ei õpetatud, kuid mida vajame täiskasvanueas rohkem kui kunagi varem: oskus aeglustada, peatuda ja taasluua oma sisemine tasakaal.
Aeglustamine ei tähenda loobumist, laiskust ega passiivsust. Vastupidi – see on teadlik suund, mis aitab meil paremini mõista iseennast ja oma vajadusi. Kui inimene jookseb pidevalt edasi, tekib tunne, et elu on justkui jada ülesandeid, mis tuleb ära teha. Sellest saab nõiaring. Keha annab märke väsimusest, kuid meel sunnib edasi, sest maailm justkui nõuab rohkem. Sügaval sisimas aga tekib tühjus, mida ei täida ei töö, raha, saavutused ega ostud. See on märk, et inimene pole ammu peatunud, et kuulata, mida ta tegelikult vajab.
Aeglustamise suurim väärtus peitub selles, et see aitab sul nihutada tähelepanu välisest sisemisele. Meie ümber on palju müra – sõna otseses ja kaudses mõttes. Reklaamid, sotsiaalmeedia, ootused, teised inimesed, tööülesanded ja kohustused täidavad meie igapäeva nii tihedalt ära, et sisemine hääl muutub vaevukuuldavaks. Kui aga inimene lubab endale ruumi, vaigistub müra ja hakkab kostuma midagi, mis on enamiku elust olnud olemas, ent mida pole lihtsalt olnud aega kuulata. See on selgus. See on rahu. See on teadmine, mis suunab meid õigesse kohta ka siis, kui kõik muu on segane.
Aeglustamine loob ka füüsilisi muutusi. Keha, mis elab pidevas kiires rütmis, vabastab stressihormoone, mis mõjutavad und, meeleolu, seedimist, immuunsust ja üldist heaolu. Inimene, kes lubab endal aeglustada, märkab peagi, et hingamine süveneb, mõtted rahunevad ja keha ei pingestu enam automaatselt. See pole juhus – inimene, kes liigub teadlikult ja rahulikult, taastab loomulikku tasakaalu oma närvisüsteemis. See võib olla väike jalutuskäik looduses, mõni minut vaikust autos enne poodi sisenemist või otsus panna telefon õhtul varakult ära. Sellised väikesed teod muudavad elu rohkem, kui esmapilgul tundub.
Aeglustamine ei ole ainult eneseabi harjumus, vaid ka viis paremini mõista oma suhteid, eesmärke ja valikuid. Kiirustamise hetkel on raske näha suuri mustreid. Inimene reageerib pigem automaatselt, mitte teadlikult. Kui aga võtta aega, et mõelda, mida me tegelikult tahame, tekib võimalus valida targemalt. Kas see töökoht on tõesti mulle hea? Kas see suhe toetab mind või väsitab? Kas see harjumus aitab mul kasvada või hoiab mind paigal? Need küsimused kerkivad esile alles siis, kui sees tekib rahu, mitte siis, kui meel on üle koormatud.
Paljud inimesed kardavad aeglustamist sellepärast, et vaikuses tulevad esile tunded, mida nad pole ammu märganud. Kuid just selles vaikses ruumis saab toimuda tervenemine, mis pole muul moel võimalik. Kui inimene lubab endal tunda kurbust, väsimust, rõõmu, inspiratsiooni või ükskõik millist muud tunnet ilma hinnanguta, hakkavad need tunded tasapisi lahti rulluma ja kaotavad oma teravuse. See on sisemine puhastumine. Ja alles pärast seda tekib ruum uuele.
Aeglustamine aitab ka paremini hinnata hetki, mis muidu jäävad tähelepanuta. See võib olla soe tee hommikul, päike aknal, rahulik õhtu kodus või naer, mis tuleb ootamatult. Kui inimene on pidevas kiirustamises, ei jõua ta nende hetkedeni kohal olla. Kui aga tempot teadlikult vähendada, muutuvad need hetked väärtuslikuks ja toovad tagasi tunde, et elu on tegelikult ilusam, kui me vahel märkame.
See, mida aeglustamine veel kingib, on vabadus. Vabadus öelda ei. Vabadus valida. Vabadus mitte olla alati tugev. Vabadus võtta endale ruumi. Vabadus otsustada, mis on oluline ja mis ei ole. Kui inimene suudab selle vabaduse endale lubada, muutub elu kergemaks ja selgemaks.
Aeglustamine ei muuda sind vähem edukaks. Vastupidi – see teeb su tugevamaks. Inimene, kes tegutseb rahulikult, jõuab paremini oma eesmärkideni, sest ta ei põle läbi ega tee otsuseid kiirustades. Rahulik meel näeb selgemalt. Tasakaalus inimene liigub sirgemalt. Ja inimene, kes kuuleb oma sisemist häält, liigub alati sinna, kuhu ta tegelikult kuulub.
Aeglustamine on valik, mida saab teha igaüks, olenemata vanusest, elukohast või olukorrast. See ei nõua suuri muutusi, vaid väikeseid hetki, mis lähevad kokku nagu pusletükid ja loovad lõpuks täiesti uue pildi elust. Küsimus ei ole selles, kas sul on aega. Küsimus on selles, kas sa lubad endal võtta seda aega.
Ja võib-olla on just täna õige hetk alustada.
Loe teisi huvitavaid postitusi SIIT
