Mõnikord on naise elu justkui pidevalt muutuv maastik, kus on läbipõimitud tugevus, vastupidavus, hellus ja salajased haavad, mida keegi ei näe. Me anname endast nii palju, kanname nii palju ja kuulame kõigi teiste vajadusi, et tihti ununeb kõige olulisem inimene – naine ise. Just sellepärast on nii tähtis endale aeg-ajalt meelde tuletada, et sinu väärtus ei sõltu sellest, kui palju sa jõuad teistele anda, vaid sellest, kuidas sa kohtled iseennast. Tänased read on loodud just sulle – naisele, kes on pidanud olema tugev isegi siis, kui ta oleks vajanud õlga, millele toetuda. Need sõnad on sulle, kui oled tundnud, et vahel ei kuule keegi sinu vaikseid mõtteid, isegi siis, kui oled ümbritsetud inimestest.
Naine on loodud kandma rohkem kui ta ise arvab, kuid see ei tähenda, et ta peaks seda tegema alati üksi. Me oleme harjunud olema teiste tugisammas, aga vahel vajame ka ise tuge. Kui palju kordi oled pannud kellegi teise vajadused enda omadest ettepoole? Kui palju kordi oled edasi lükanud oma heaolu, sest tundus, et praegu pole õige aeg või et keegi teine vajab sind rohkem? Võib-olla isegi märkamatult oled loonud endale elu, mis on täis tegemist, vastutust ja hoolitsust, kuid liiga vähe ruumi hingamiseks. Just siin algabki selle artikli sõnum: naine, sina väärid pausile vajutamist. Sa väärid hellust. Sa väärid seda, et keegi küsib sinult esimest korda päriselt: kuidas sina end tunned?
Naiste maailm on täis ootusi. Olla tugev, olla pehme. Olla ilus, olla loomulik. Olla edukas, olla tagasihoidlik. Olla hooliv, aga mitte liiga. Olla iseseisev, aga mitte “liiga iseseisev”. Need vastuolulised ootused võivad tekitada tunde, et sa ei ole kunagi piisav. Et alati on midagi, mida võiks paremini teha. Kuid tõde on see, et sina oled piisav juba praegu. Täpselt sellisena, nagu sa oled. Sinu väärtus ei kao siis, kui sa väsid. Sinu valgus ei muutu väiksemaks siis, kui sa nutad. Ja kindlasti ei muutu sa vähem armastusväärseks siis, kui sa tunnistad, et vajad midagi enda jaoks.
Naised kannavad südames lugusid, mida ei räägita kellelegi. Need on lood valust, mis on vaikseks jäänud, lugupidamisest, mida pole saadud, ja lootusest, mis on olnud vaikne, aga järjekindel. Igal naisel on oma teekond, ja kuigi need teekonnad on erinevad, on üks asi universaalne: sa ei pea olema üksi oma tunnetega. Meie sisemine jõud kasvab just siis, kui me lubame endal olla aus, mitte täiuslik. Täiuslikkus ei loo ühendusi, ausus loob.
Naise sisemine maailm on intiimne ja rikas, aga sageli avatakse seda vaid harva. Liiga tihti kardavad naised oma vajadusi välja öelda, sest maailma on õpetatud neile vaikset sõnumit: “Ära ole koormaks.” Kuid tegelikkuses ei ole sinu vajadused koormaks kellelegi, kes on sinu päriselt väärt. Õige inimene ei küsi sult tugevust, vaid kingib sulle ruumi olla haavatav. Õige inimene ei oota sinult tegemist, vaid kuulab su hingetõmmete vahelt seda, mida sa tegelikult vajad.
Naiselikkus ei ole ainult hoolitsus ja pehmus, vaid ka julgus. Julgus öelda “ei”. Julgus valida iseennast. Julgus tunnistada, et kõik ei ole alati korras. Kas tead, mis juhtub, kui naine lõpetab enda alahindamise? Ta muutub magnetiks. Magnetiks inimestele, kes näevad tema väärtust. Magnetiks võimalustele. Magnetiks rahule. Kõik algab sisemisest otsusest: ma väärin head.
Viimastel aastatel on palju räägitud enesearmastusest, kuid vahel tundub see sõna liiga kulunud ja liiga keeruline. Tegelikult algab enesearmastus kõige lihtsamatest asjadest. See algab sellest, kui lased endal hommikul natuke kauem voodis olla, sest su keha vajab seda. See algab sellest, kui ütled “ma ei saa täna”, isegi kui oled harjunud kõigele “jah” ütlema. See algab sellest, kui vaatad peeglisse ja ütled mitte “mis mul viga on”, vaid “ma olen väärtuslik ja ma olen väsinud, aga ma olen ikkagi ilus”.
Naise ilu ei peitu tema välimuses, vaid tema sisemises valguses, mis ei kao mitte kunagi. Isegi siis, kui see vahel tundub tuhm, on see lihtsalt hetk ajas, mitte identiteet. See valgus süttib uuesti siis, kui naine lõpetab enda karistamise ja alustab enda hoidmist.
Sa oled lubatud olla rahulik. Sa oled lubatud olla segaduses. Sa oled lubatud olla tugev ja sa oled lubatud olla haavatav. Sa ei pea mitte kellelegi tõestama, et sul on kõik kontrolli all. Elu ei oota sinult täiuslikkust, vaid kohalolu. Ja kohalolu algab sellest, et sa lubad endal tunda kõike, mis su sees on.
Naine, kes hakkab enda eest hoolitsema, ei muutu isekaks. Ta muutub tervemaks, rahulikumaks ja tugevamaks, kui ta eales oskas arvata. Ja see tugevus pole mitte kivi kõvadus, vaid puu tugevus – paindlik, elus ja juurtega sügaval maa sees. Selline tugevus ei murdu.
Täna luban ma sulle ühe sõnumi: sa ei ole üksi. Sinu sees on selline valgus, mida maailm vajab. Ja isegi kui keegi pole seda sulle öelnud, oled sa vääriline, oluline ja asendamatu. Võta täna enda jaoks hetk ja küsi endalt: mida mina vajan? Mis annaks mulle täna rahu? Mis paneks mu südame korrakski kergemalt hingama?
Ja anna see endale. Sest sa väärid seda.
Mitte homme.
Mitte järgmisel nädalal.
Vaid täna.
