Väljastpoolt tundus kõik korras. Me olime “ideaalne paar” – ühised fotod, naeratused, viisakad sõnad teiste ees. Inimesed ütlesid tihti: “Te sobite nii hästi!” Ja ma noogutasin, isegi kui sees oli vaikus. Mitte see rahulik vaikus, vaid see, mis karjub, kuigi keegi ei kuule.
Ma pidasin sellest suhtest liiga kaua kinni, sest ma kartsin – kartsin üksi jääda, kartsin ebaõnnestuda, kartsin teiste arvamust. Ma ütlesin endale, et “täiuslikku” suhet ei tohi rikkuda, et iga paar tülitseb, ja et armastus ongi vahel raske. Aga see polnud enam armastus. See oli harjumus.
Ma hakkasin märkama, et ma ei olnud enam mina ise. Ma naeratasin, kui olin väsinud. Ma ütlesin “pole hullu”, kui tegelikult oli. Ma andsin ja andsin, kuni polnud enam midagi anda. Mu “täiuslik suhe” oli saanud minu eneseväärtuse hinnaks.
Kui sa elad pikka aega tühjuses, õpid seda normaalsuseks pidama. Sa õpid end vaigistama, et säilitada rahu. Sa veenad end, et armastus on ohverdamine, mitte vastastikkus. Aga ühel päeval saab hing aru, et ohverdatud rahu ei too õnne. See lihtsalt hävitab aeglaselt.
Lahkumine tundus esialgu nagu kaotus, kuid tegelikult oli see ärkamine. Ma sain aru, et ma ei pea enam hoidma midagi, mis ei hoia mind vastu. Et suhe, mis näeb ilus välja, ei pruugi olla turvaline koht hingele. Ja et üksindus on alati parem kui olemine kellegagi, kes muudab sind nähtamatuks.
Kui ma lõpuks lahkusin, tundus see algul hirmutav. Ma nutsin, kahtlesin ja mõtlesin, kas tegin vea. Aga iga päevaga hakkas hing kergemaks minema. Ma sain tagasi oma hääle, oma naeru ja oma tõe. Ma hakkasin taas tundma – mitte ainult valu, vaid ka vabadust.
Ma õppisin, et täiuslik suhe ei tähenda, et seal pole tülisid, vaid et seal on austus ja turvatunne. Et sa ei pea pidevalt tõestama, et oled piisav. Et armastus ei jäta sind tühjaks, vaid täidab sind rahu ja rõõmuga.
Minu “täiusliku suhte” lõpp oli tegelikult algus – algus minule endale. Ma avastasin, et ma ei vaja suhet, et olla terve, vaid tervenemist, et luua kunagi päriselt armastav suhe.
See lahkumine oli mu elu kõige targem otsus. Mitte sellepärast, et ma oleksin vihane või kibestunud, vaid sellepärast, et ma lõpuks austasin iseennast. Ma valisin aususe mugavuse asemel. Rahu draama asemel. Tõe hirmu asemel.
Ja kui sa praegu loed seda, mõeldes, kas peaksid ka lahkuma – siis tea: sa ei hävita midagi, kui lahkud millestki, mis on sind juba seestpoolt lõhkunud. Sa lihtsalt lõpetad selle, mis sind enam ei toida.
Mõnikord ei ole julgeim tegu jääda. Julgeim tegu on lahkuda – ja uskuda, et sa väärid enamat kui “täiuslikkus”, mis teeb haiget.
