Eelmise aasta lõpus Euroopa Liidu liikmete poolt saavutatud kokkulepe heitkoguste süsteemi laiendamise kohta sai paljude keskkonnahoidjate üllatuseks vastuolulise uudisvoo osaliseks – mitmed pikaaegsed poliitikud võtsid selle suhtes pigem pessimistliku hoiaku.

Õnneks ei eitatud kliimamuutusega võitlemise vajadust, aga seda mitte tehes ei pakutud ka alternatiive üleeuroopalise süsteemi kehtestamisele. Eriti kurvaks teeb mind aga see, mis avaldub meie siiamaani üsna nähtamatu riigihalduse ministri Riina Solmani sulest. Solman kirjutab, et „Euroopa Liit tekitab kunstlikult (…) kodanikele talumatu kodukulude kasvu (…), mille leevendamiseks mõeldi välja täiendav 87 miljardi euro suurune sotsiaalfond“. Sellega on Solman ETS-i eesmärgid pea peale pööranud.

Tegelikult on kliimamuutusega tegelemiseks loodud mudel, mis kiirendab elamumajanduse ja transpordi üleminekut kliimasõbralikumatele lahendustele, seades fookusesse just vähem kindlustatud pered. Kulud, mida minister „talumatuteks“ nimetab, on eeldatavasti vähem kui 1% Eesti majapidamiste kogueelarvest ja nende osakaal aina väheneb, sest palgad ja toetused tõusevad, aga kuni 2030. aastani on süsiniku hind transpordi ja hoonete sektoris fikseeritud 45 €/t peale

Kliimamuutus on fakt, mida tunnistab nii rahvusvaheline teadlaskond kui ka avalikkus, põhimõtteliselt kogu tsiviliseeritud maailm. Samuti on olnud selge see, et kliimamuutuse tagajärjed mõjutavad enim just vähem kindlustatuid. Isegi kui ETS2 detailid on meie poliitikutele segased, siis sotsiaalne aspekt peaks vähemalt „Fit for 55“ plaani avalikustamisest alates olema üsna selge.

Vaesemate riikide vaesematele

Hoonete ja transpordi heitmeid kaasava emissioonide kauplemise süsteemi suurimaks väljundi nimeks ei ole ilmaasjata SCF (Social Climate Fund) – sotsiaalne aspekt on peamine.

Tulud, mis ETS-iga kogutakse, jõuavad just vaesemate liikmesriikide vaesemate leibkondade kliimasõbralikele lahendustele ülemineku toetamisse. Eesti asub antud kava mõttes keskmike hulgas, kus meie eelarveline kulu-tulu suhe jääb nulli juurde, aga jätab võimaluse üleminekut kiirendades seda suhet positiivselt mõjutada. Mida kiiremini ka hoonetes ja transpordis rohepöörde ellu viime, seda enam jääb meil vahendeid ka edasi liikuda. Seega ETS2 ja SCF-i ei tohiks nimetada mitte kunstlikult tekitatud regulatsiooniks, vaid sotsiaalselt vastutustundlikuks rohepöörde kiirendiks.

Meie fookus ei peaks olema mitte sellel, kuidas juba tehtud kokkulepetest mingite trikkidega välja vingerdada, vaid kuidas ühisest eesmärgist maksimaalne tulemus võtta. Sellel, kuidas saaksime Euroopa rohepöörde puhul samasuguseks eestkõnelejaks, nagu oleme seda olnud Venemaa-Ukraina sõja puhul.

Tähtis on mõista, et ETS2 on ainult üks tööriist liikmesriikide kliimamuutuse vastase võitluse kiirendamises ega taga iga liikmesriigi kliimakavade teostumist, kuigi eelduseks on SCF tingimustele vastava riikliku sotsiaalse kliimaplaani esitamine Euroopa Komisjonile. Selle plaani koostamine ning ambitsioonikuse tõstmine on üks tulevase valitsuse esimesi ülesandeid ja ilmselt piisavalt oluline, et nimetada eraldi vastutav minister, kes saaks ka olemasolevast kauplemissüsteemist võtta välja maksimumi ning luua veel ka ainult Eesti enda täiendavad programmid, mis garanteeriksid meie riiklike eesmärkide saavutamise ja selle, et 2050. aastaks oleks Eestis konkurentsivõimeline vähese süsinikuheitega majandus.

Selle eesmärgiga seotud kava vajab aga juba uuendamist seoses pikaajalises arengustrateegias „Eesti 2035“ sätestatuga, millele viitab ka Rohepöörde tegevuskava aastateks 2023–2025 (avalikul arutelul kuni 13. jaanuarini).

Tegelikult on Solmani kombel kliimamuutuse mõjude pidurdamise vastane vaenulik retoorika üsna vastutustundetu tulevaste põlvede suhtes, keda Isamaa nii agaralt juurde soovib. Jätab mulje vastutustundetust vanemast, kes laste tegemisel löövad rõõmuga kaasa, aga nende kasvatamise ja tuleviku suhtes ei soovi kaasa rääkida.

Erakonnad ja nende poliitikud, kes Euroopa Liidu heitkogustega kauplemise süsteemi rakendumisest rääkides väidavad, et otsus on Euroopa Liidu poolt peale sunnitud või sündinud kinniste uste taga, ei räägi tõtt, vaid püüavad vastanduva retoorikaga varjata oma aastaid tegemata jäänud tööd.

Rohepööre pole kliimaaktivistide ja looduskaitsjate jonn, vaid ainus võimalus säilitada elamiskõlblik planeet koos inimkonna tegevust toetava majandussüsteemiga.

Suurimad võitjad

Suurimad võitjad on need, kes tegutsevad kiiremini ja rajavad teed uues suunas, aeglasemad järgijad liiguvad juba ette tallatud rada ning sabassörkijad kaotavad konkurentsivõimes.

Energeetikas pole Eesti seni arukaid otsuseid teinud – pole arendanud tasuta puhuvast tuulest ja paistvast päikesest energia tootmise võimet. Selle asemel püstitati suure vaeva ja ökoloogilise jalajäljega üle-eelmise sajandi tehnoloogial põhinev Auvere põlevkivielektrijaam, mis teeb meid kõiki iga päev vaesemaks.

Selleks, et Eesti saaks rohepöördest kasu, peab protsessi juhtima. See ongi poliitikute ülesanne. Senistele minnalaskmistele vaatamata on rohepöörde eesmärgist kantud turgude loomine Eestile endiselt suur võimalus oma majanduse konkurentsivõime kasvatamiseks. Tartu ülikooli teadlaste kaasatud rekordilised 60 miljonit eurot sünteetilise bioloogia digibioüksuste ja personaalmeditsiini IT-lahenduste arendamiseks võib pidada vaid tänuväärt alguseks.

Unistust Eestist kui ökodigiriigist on võimalik realiseerida. Käsikäes progressiivse erasektori ja tipptasemel teadlaskonnaga saaks Eesti olla võitmatu. 

Allikas: Eesti200