Viimasel ajal tundub mulle, et spirituaalne teekond ja valgustatus selles vallas on nagu ristisõda – sa kas nõustud ja allud kuulutatud usule või sind lüüakse risti ning haletsetakse kui lambukest, kes eksis teelt. See ei ole sprituaalsus, mu sõbrad, see on maskeeritud ego reaalsus.
Ei ole kõige toredam kõrvalt vaadata ning veel vähem on meeldiv kogeda omal nahal üht või teist äärmust või selle kõrvalmõjusid kõrvalseisjana. Nimelt mulle tundub, et tänapäeval kasutatakse spirituaalsust ära selleks, et teisi inimesi enda ümber kas siis teadlikult või alateadlikult vähendada või alandada…? Näiteks lugesin ma eile üht arutelu mõne spirituaalse … ütleme siis nii, et eeskujude vahel. Teema, mida nad puudutasid oli ATH ning see tabab mind otse minu koju.
Ma lugesin väga ettevaatlikult kõike, mida kirjutati ning hoidsin ennast kindlalt, kuid hellalt oma isiklikus energias. Ma lubasin nende sprituaalsetel eeskujudel olla need, kes nad on, kuid mul oli äärmiselt raske aru saada – mis on nende eesmärk ja kavatsus? Ma usun nimelt, et kontekst igat teemat lahates on äärmiselt oluline. Sest üks ja sama asi, erinevas kontekstis on erinev asi.
Lõppkokkuvõttes avastasin ma ennast sügavas mõtiskluses. Mõtisklesin selle üle, mis küll on läinud valesti? Mis põhjusel me oleme toonud võitluse iseendast välja, nagu ristisõdade ajal, võitlemaks teineteisega? Vähendamaks, alandamaks, solvamaks teineteist? Kas sprituaalne valgustumine ei tule mitte kuulamisest, kuivõrd kõnelemisest? Kas spirituaalne teekond ei tähenda avatud küsimuste esitamist punktiga lausete asemel? Mis ajal me õppisime taas spirituaalseid tekste lugema neid resoluutselt tõlgendades kui ainuõiget tõde? Mis ajast sai arvamuse avaldamine olulisemaks tõe otsimisest? Mis ajast on kohale jõudmine eesmärk ise ja tähtsam, kui teekond? Millal juhtus see, et sprituaalsus annab sulle õiguse pidada end targemaks, paremini informeeritumaks, armastavamaks, ausamaks, edukamaks inimeseks? Kõik selle juures on nii-nii vale, kurb. Kõik ülaltoodu moonutab sprituaalsuse ja armastuse konseptsiooni. See eraldab meid – inimesi – üksteisest. Selline suhtumine – teiste õpetamine, ilma küsimata nõu andmine, ainuõige tõe kuulutamine jmt on ego reaalsuse pettekujutelm. See on pettekujutelm, et nende inimeste nurgas istub kõige suurem vägi ja jõud, mis neid kaitseb, suunab, hoiab ja õpetab ning läbi selle on neil õigus kõiki korrale kutsuda, küsimata eeldada ja nõustada, õpetada…
Mu sõbrad… see on ohtlik. See on ohtlik mitte ainult inimestele endile vaid kogukonnale, ühiskonnale ja isegi egole endale.
Lahendus on mõista, et see kõik on jama. Et keegi pole vähem ega tähtsam kui sina ise või kui keegi teine. Et igaüks väärib teatud kaastunnet. Oluline on teada, et on okei, et paljud asjad pole veel kõigile inimestele selgeks saanud. See on täiesti okei ja enamikul juhtudel ei ole nende õpetamine meie vastutusalas. Meie vastutusalas on meie alaealised lapsed ning eelkõike me ise. Ja elu, mida me elame, tuleneb rangelt teistelt inimestelt, nendelt… kes olid enne meid juba siin. Kas mõistad?
Teine samm on lõpetada asjade kinnitamine ainult sel põhjusel, et mingisugune inimeste grupp usuvad seda. Avalik arvamus ei tähenda alati, et see vastab tõele. See tähendab lihtsalt, et üks inimeste grupp leppis kokku mingi tões. Kas olete kuulnud lugu mehest, kes pandi vangi, sest grupp inimesi tunnistas, et tema on see, kes röövis üle ameerika mitmeid pankasid? Ta läks peaaegu pikkadeks aastateks trellide taha, kuid mehe päästis ära üks naine, kes suutis tõestada, et tegemist on vale mehega ning viis uurijad ka tõelise kurjategijani.
Minu selle nädalane sõnum, kokkuvõtvalt on järgmine: Ärge takistage teadmisi ja mõistmist sellega, et usute kellegi teise tõde. Isegi siis, kui seda tõde räägivad paljud inimesed ei tähenda, et see on õige. Tõde ei kuulutata vaid seda kuulatakse ja selle järgi elatakse isekeskis. Spirituaalsus on väga isiklik ja privaatne teekond. Ei mingit Messiah’t, ainult sina ja sinu isiklik kogemus.
Loe edasi SIIT
Allikas: VonWicca
