Tihti arvatakse, et viha on negatiivne emotsioon, mida peaks vältima või peitma. Ometi on viha loomulik osa meie emotsionaalsest spektrist, mis annab märku, kui midagi ei ole meie jaoks õige või kui me tunneme, et meid on koheldud ebaõiglaselt. Viha tunnistamine ja sellega tegelemine on oluline isikliku arengu ja emotsionaalse tasakaalu jaoks. Seega, “Ka minul on õigus vahel olla vihane” on täiesti legitiimne seisukoht, kui seda tunnet õigesti hallata.
Esiteks on oluline mõista, miks me vihastame. Vihaseks võib teha ebaõiglus, reetmine, pettumus või isegi väsimus ja stress. See võib olla reaktsioon sellele, kui meie piire on rikutud või kui meie vajadusi ei ole täidetud. Viha on sageli kaitsemehhanism, mis aitab meil end turvaliselt tunda ja annab jõudu tegutsemiseks.
Kuid viha võib olla kahetine mõõk. Positiivses mõttes võib see olla tõukejõud muutusteks või isiklikuks arenguks. Viha võib anda energiat ja julgust seista enda või teiste eest. Samas, negatiivses mõttes võib viha kahjustada suhteid, tekitada stressi ja isegi füüsilisi terviseprobleeme, kui sellega ei tegeleta tervislikul viisil.
Tunnistades, et ka meil on õigus vihane olla, võime õppida, kuidas seda tunnet juhtida. Esimene samm on viha äratundmine. Seejärel saame uurida, mis põhjustas selle tunde, mis on selle põhjus. Selleks võib olla abiks päeviku pidamine või mõtisklemine, et mõista viha allikaid ja mustreid.
Järgmine samm on viha väljendamine tervislikul ja konstruktiivsel viisil. See ei tähenda viha alla surumist või ignoreerimist, vaid pigem tunnete kommunikeerimist viisil, mis ei kahjusta teisi ega ennast. Näiteks võime öelda: “Ma tunnen end vihasena, sest ma tundsin, et minu tööd ei hinnatud piisavalt,” selle asemel, et süüdistada või karjuda.
Samuti võime leida produktiivseid viise viha energia kasutamiseks, nagu sport või loov tegevus. Füüsiline liikumine aitab reguleerida kehas olevaid stressihormoone ja parandada meeleolu, samas kui loominguline eneseväljendus võib aidata töödelda ja vabastada emotsioone.
Oluline on ka teiste inimeste mõistmine ja empaatia. Teised võivad olla viha allika, kuid tihtipeale on nad samuti inimesed, kellel on oma võitlused ja raskused. Empaatilise suhtumisega võime mõista teiste motiive ja seisukohti ning see aitab leida lahendusi konfliktidele, mitte neid võimendada.
Lõpuks võib olla vajalik otsida professionaalset abi, kui viha muutub ülekaalukaks või kui tundub, et see hakkab kontrolli alt väljuma. Terapeudid ja nõustajad võivad pakkuda strateegiaid viha juhtimiseks ja lahendamiseks ning aidata mõista emotsioone
sügavamalt ja leida viise, kuidas tulla toime raskete emotsioonide ja olukordadega, mis viha esile kutsuvad.
On tähtis mõista, et viha tunnistamine ei tähenda sellele järele andmist. Vastupidi, viha tunnustamine kui õiguspärast tunnet nõuab vastutustundlikku käitumist. Me ei saa alati kontrollida seda, mis meid vihastab, kuid meil on võim otsustada, kuidas me sellele reageerime. Meie reaktsioonid vihale näitavad palju meie iseloomu ja enesekontrolli kohta ning on võimalus kasvada isiksusena.
Kui tunneme viha, on tähtis teha paus enne reageerimist. Sügav hingamine, loendamine kümneni või ajutine eemaldumine olukorrast võib anda meile vajaliku aja maha rahuneda ja mõelda selgemalt. Seejärel saame otsustada, kuidas viha konstruktiivselt lahendada. Kas see tähendab probleemi arutamist asjaosalisega? Vajaduse väljendamist? Piiride seadmist? Või lihtsalt olukorrast eemale astumist ja oma emotsioonidega privaatselt tegelemist?
Peame õppima ka andestama, nii endale kui teistele. Andestamine ei tähenda, et oleme tehtud viga heaks kiitnud, vaid pigem, et me ei lase sel viga teinud isikul või olukorral enda emotsionaalset heaolu pidevalt mõjutada. Andestamine võib olla keeruline, kuid see on võimas samm emotsionaalsel teekonnal ja viha juhtimises.
Lõpetuseks on viha tunne, mis vajab tunnustamist, aga see ei tohi defineerida meie käitumist ega suhteid. Õppides vihaga tervislikult toime tulema, suurendame oma emotsionaalset intelligentsust ja arendame suuremat sisemist rahu. Seega, kui me ütleme “ka minul on õigus vahel olla vihane”, siis me tunnistame oma inimlikkust, meie emotsioone ja õpime neid juhtima viisil, mis on kasulik meie heaolule ja suhetele teistega.
