Soome massihävitusrelvade asjatundja Olli Heinonen on mures, et Venemaa võtab Ukraina rahuläbirääkimistele sundimiseks kasutusele taktikalised tuumarelvad.
Venemaa taktikalise tuumarelva kasutamise lävi on kõrge, kuid välistada ei saa ka seda võimalust. Nii hindab massihävitusrelvade ekspert Olli Heinonen, kes töötab USA mõttekojas Stimson Center, vahendab Yle.
Heinonen on töötanud ka ÜRO Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri IAEA peadirektori asetäitjana.
Vene relvajõudude juhtkond arutas hiljuti, kuidas ja millal saaks Venemaa Ukrainas taktikalist tuumarelva kasutada, teatas kolmapäeval väljaanne New York Times tuginedes USA ametlikele allikatele.
Heinoneni sõnul on normaalne, et sõjas olev riik arutab kõigi saadaolevate relvade kasutamist.
Peame olema realistid, sest loomulikult arutatakse läbi kõik sõjas kasutatavad või saadaolevad relvad, kui olukord seda nõuab. Peame meeles pidama, et ka tuumarelvi arendatakse ja toodetakse kasutamiseks. Aga muidugi on kasutuslävi väga kõrge ja nende vestluste sisu me väga täpselt ei tea, ütles Heinonen.
The New York Timesi teatel märgivad Ameerika ametnikud, et nad pole näinud märke tuumarelvade liigutamisest ega taktikalisest ettevalmistustest rünnakuteks.
Taktikalise tuumarelva kasutamise põhjuseid on Heinoneni sõnul mitmeid.
Heinonen toob välja, et taktikalised tuumarelvad on tavaliselt väiksemad kui strateegilised tuumarelvad ja neid kasutatakse taktikalistel eesmärkidel lähialadel – peamiselt lahinguväljal.
Samas teenib nende kasutamine ka strateegiat. Venemaa puhul võib see olla näiteks Ukrainale lääneriikide toetuse saamise raskendamine, energiataristu hävitamine ja üldiselt Ukraina edasimineku takistamine.
Kui aga mõelda ainult lahingukasutusele, toob Heinonen välja, et taktikalise tuumarelva tugevust saab enamasti reguleerida.
Plahvatuse intensiivsus ei pruugi olla väga suur. Mõne kilotonnist pommi saab kasutada näiteks silla õhkimiseks või sõjaväe juhtimiskeskuse likvideerimiseks.
Seega ei tähenda taktikalise tuumarelva kasutamine tingimata tsiviilelanikkonna kannatusi või linna hävitamist, ütleb ta.
Heinonenile teeb aga muret Venemaa viis sõda pidada, mis ei tõota head.
Olen vaadanud ka teisi Venemaa sõdu, näiteks seda, kuidas nad on käitunud Süürias või Tšetšeenias. See on päris jõhker värk. Lisaks sõjalistele sihtmärkidele keskendutakse palju tsiviilsihtmärkide hävitamisele, mõtiskleb Heinonen.
Heinonen ütleb, et taktikaliste tuumarelvade mõju keskkonnale on oluliselt väiksem kui strateegilistel tuumarelvadel. Tema sõnul võivad näiteks Vene enda sõdurid neist sihtmärkidest ohutult mööda minna. Radioaktiivsus ei levi ka kuigi kaugele.
Teine viis taktikalist tuumarelva kasutada on Heinoneni sõnul omamoodi „hoiatuslask”.
Siis paneb Venemaa taktikalise tuumarelva plahvatama näiteks atmosfääris, polügoonil või Musta mere kohal, mitte aga tingimata Ukraina piirides.
Sel juhul oleks see hoiatuseks USA-le ja teistele Ukrainat toetavatele riikidele. Et te mõtlete nüüd kaks korda, kui palju te Ukrainat toetate, sest võite varsti ise sellest sõjast osa saada, märkis Heinonen.
Venemaa sõjaline edu pole olnud selline, mida ta võis loota. Heinonen on mures, et Venemaa võtab Ukraina rahuläbirääkimistele sundimiseks kasutusele taktikalised tuumarelvad.
Siis tekib muidugi kiusatus Ukraina piirides sõjaliseks otstarbeks kasutada taktikalist tuumarelva, et saavutada eesmärke, mida tavarelvadega ei saavuta. See võib olla üks viise, kuidas sõja käiku ümber pöörata, ja see on asi, mille pärast muretseda.
Heinoneni sõnul on Venemaal üsna palju külma sõja ajast pärit taktikalisi tuumarelvi. Kuid nende kasutamine isoleeriks Venemaad veelgi, lisab ta.
Venemaa
