Mida on elu väärt armastuseta?
Hoolimiseta, helluseta?
16nda aprillini kestev periood annab need vastused ja palju rohkem veel.
Nagu kevad keldris, kus talv otsa seisnud hoidised on käärima läinud ja nüüd löövad järjest plaksti kaaned maha, sisu vahutab vabadusse.
Enim teevad suu lahti need, kes muidu vaikinud. Need, kes polegi kunagi öelnud, ainult kuulanud ja mõelnud. Nüüd aga on teiste kord kuulata, olla vaiki ja kuulata, südamega.
See, mis neil öelda, on väärtuslik, hinnaline ja vajalik. Arukas on see, kes kuulab ja kuulda võtab.
Rumal on see, kes vaidlema ja vaidlustama hakkab, sellest midagi head ei sünni.
Vaidlejad võivad kaotada nii oma hoolega kujundatud maine, ihaldusväärse töökoha või olulise inimese enda kõrvalt…
Märts läheb peamiselt igatsuse tähe all.
Igatseme muidugi mõista vabadust, aga kummalisel kombel tabab just läheduse puudus meid eriti lõikavalt valusalt ja ka siis, kui ollakse külg-külje kõrval.
Meid tabab hingesugulase läheduse puudus.
Selle, kes meid mõistab juuksejuurest varbaotsani välja. Selle, kelle kohalolu paneb sädelema kõik me sees ja ümber.
Me nukrutseme, igatseme, loodame. Ootame mõistmist ja vabadust, ootame armastust ja hellust.
Kohati tunneme end kui portselantass jääkülmal väljal, kuhu valatakse keeva vett sisse. Me tunneme, et puruneme kohe.
Õnneks ei purune, vaid enne lööme kaane pealt.
Ütleme välja, kuulame hoolega ja aprilli esimestel päevadel saame aru, kui väga me seda muremärtsi tegelikult vajasime.
Keegi taipab nii selgelt, et elu voolas temast mööda, mitte läbi.
Keegi taipab, et tahab seda, kelle eest on pool elu ära jooksnud.
Keegi taipab, et peabki mitut korraga armastama.
Keegi taipab, et on igati normaalne (s)eksida ja sellest suisa rõõmu tunda.
Keegi taipab, et on tagumine aeg lõpuks hakata elama nii, nagu enesele meeldib.
Üks, mis meid kõiki ühendab sel perioodil, on see, et mingis mõttes teeme me kõik suure kannapöörde, aga mitte oma elus, vaid oma sisemuses.
Inimese peamine väärtus ja mõte elus peaks olema pidev areng, pidev õppimine, aga paljud meist seda teevad või õigesti tajuvad? Seda vajadust olla arengus ja pidevas sujuvas õpiprotsessis?
Raskusi nähakse mitte õppetundide vaid kannatustena ja need korduvad seni, kuniks me õppetunni omandame.
See sisemine kannapööre toobki paljudele võime õppetunde omandama hakata.
Mõnedele toob ka võime mõista oponendi seisukohti sama hästi ja selgelt kui enda omi ja mõnedele toob see kaasa võime andestada.
Andestada neile, kes on elusid rikkunud, haiget teinud ja kannatusi põhjustanud. Andestada kurjadele ja salalikele, madalatele ja valelikele.
Märtsis me vabaneme, nagu lambad oma suurtest villakoormatest. Vill jääb alles ja soojendab meid veel kaua, aga kaasas tassime seda raskust enam ei pea.
Mõni meist on olnud nagu aastaid pügamata lammas ja vabanemine tuleb ekstra vabastav.
See vabalt hingata saamise tunne… selle nimel tasus pingutada, tõdevad mõned meist juba märtsi keskel.
Need, kes on oodanud, et tõde tõuseks ja vale ometigi vajuks, peavad paraku veel ootama.
Suurtel “purkidel” alles käärimisprotsess on pooleli ja kaaned lööb pealt maha suve alguseks.
Saame kuulda suurtest valedest, väikestest valedest ja statistikast. Lõhkeb suuri ja väikeseid mulle ja inetu maik püsib sellel kõigel veel kaua juures, aga seda kõike mõne kuu pärast kõige varasemalt.
Kui sul on märtsis nii paha, et iiveldama ajab ja sa ei suuda leida lahendust, siis mine kõndima.
Kõnni nii kaua ja nii kaugele, kui jaksad. Kõnni end tühjaks. See ravib.
Ravib ka hea sõna, seega ära sõnadega kitsi ole.
Ravib ka soe puudutus ja kallistus, õlale patsutamine ja silma vaatamine.
Olemas olemine teise inimese jaoks on parim ravim maailmas. Lojaalsus on kaduv, ent seda hinnalisem väärtus.
