“Minu juurde on tulnud ka naisi, kes ütlevad: parem suren väärikalt ja juustega kui lähen keemiaravisse,” nentis Põhja-Eesti Regionaalhaigla vähihaigete nõustaja-tugiisik Merike Värik. Vähki haigestumine on viimase 50 aasta jooksul märgatavalt kasvanud.
Eesti Vähiregistri andmetel registreeritakse meil igal aastal ligikaudu 8800 esmast vähijuhtu. Aastas sureb pahaloomulistesse kasvajatesse umbes 3800 inimest, mis näitab, et see haigus ei küsi vanust, sugu ega elukohta. Praegu on Eestis ligi 57 000 vähihaiget.
Endine rinnavähipatsient Merike Värik sai rinnavähi diagnoosi juba 2010. aastal. Kuigi tal oli vähioht – rinnavähk oli emal, tädil, täditütrel, vanaemal ja vanaema õdedel –, lootis naine, et tervislikult elades, õigesti toitudes ja sporti tehes temal seda haigust ei tule. “Aga geneetika vastu ei saa,” nentis Merike.
12 aastat tagasi nägi ta toidupoes täditütart, kes teatas, et tal avastati rinnavähk. “Ehmatus oli suur: läksin koju, katsusin oma rinnad läbi ja avastasin vasakust rinnast muna,” rääkis Merike. Järgmisel päeval helistas ta arstile ja pani onkoloogi juurde aja kinni. Selgus, et tal on juba teise staadiumi vähk. Alustati raviga, milleks olid lõikus, keemiaravi ja veel mitu lõikust.
Halisemine ei aita
Keemiaravi oli naise sõnul väga karm. “Pärast viiendat keemiaravi sattusin raskes seisus haiglasse,” lausus Merike. Naise elu päästis tema koer Onyx. “Ta tundis, et minuga on midagi korrast ära: ulus, kraapis mu selga ja püüdis mind ninaga tõsta. Tahtsin just arstile helistada, et mul on nii paha, et ma ei tule sel nädalal vastuvõtule, aga koer ei laskunud helistada, vaid lükkas telefoni voodi alla, nuttis ja kiunus. See päästis mu. Esmaspäevani ei oleks ma elanud, sest neerud ei töötanud enam – seda sain haiglas teada. Seepärast ma üldse voodist tõusin ja end alakorrusele vedasin, et arvasin, et koera ja ta allkorrusel toimetavate kutsikatega on midagi halvasti. Trepist alla minnes nägin peeglist siniste huulte ja lubivalge näoga ennast. Mind viidi kohe haiglasse voolikute alla.”
Nüüd nõustab Merike juba kümme aastat saatusekaaslasi Põhja-Eesti Regionaalhaigla vähihaigete teabetoas. “Minu suurim ülesanne on aidata teisi, et nad ei astuks kogemata ebaravi aukudesse ja jõuaksid õigel ajal arsti juurde,” toonitas naine. Ka paneb Merike alati perearstidele südamele kuulata oma patsiente, sest ta on kohanud neidki, kes ei jõua õigel ajal onkoloogi juure, kuna ei saa perearstilt saatekirja.
Merikesel õnnestus vähist välja rabeleda. “Sain toona enda juurde – lisaks kutsikatele – veel insuldihaige isa, kelle pärast pidin voodist tõusma ja igal õhtul süüa tegema,” rääkis ta. “Kui sa oled üksinda, on kerge jääda diivanile lamama. Aga käige tööl edasi, ärge tulge sealt ära! See mõjub ja aitab edasi, kui võtta end kokku.”
Ka paneb Merike vähihaigete omastele südamele: aidake, tundke huvi ja ärge jätke oma lähedasi üksi! “Küsige, kas ta on söönud, püüdke positiivsust tõsta, ärge halisege, vaid kutsuge ta jalutama, sööma või kontserdile – need asjad on hästi olulised,” rääkis ta. “Samuti ei maksa diagnoosi saanud lähedast hurjutada, justkui oleks ta haiguse saanud oma süü tõttu.”
Päästerõngas kindlustuseta inimestele
Merike on Eesti Vähiliidu kahe allorganisatsiooni juht ja korraldab ise juba kümme aastat iga kuu viimasel teisipäeval tasuta loenguid vähipatsientidele ja nende omastele. Lisaks jagab ta tasuta parukaid ja rinnaproteese vähekindlustatud inimestele. Tema suur unistus on, et haigekassa hakkaks vähihaigetele ka parukaid hüvitama, sest oluline on, et inimene oleks positiivselt meelestatud. “Minu juurde on tulnud ka naisi, kes ütlevad: parem suren väärikalt ja juustega kui lähen keemiaravisse,” tõdes Merike. “Seepärast on parukate kompenseerimine keemiaravi patsientidele oluline.” Ta ise õppis terveks saades õeks, kuna on veendunud, et teisi aidates peab toetuma teaduspõhisele infole.
Aastaid oli Merikese suur unistus, et ka ravikindlustamata inimesed oleksid sõeluuringusse kaasatud. Eelmisest aastast alates on see võimalik ja Merike usub, et nii saab pääästetud nii mõnegi elu. “Sõeluuringute külastatavuse protsenti tõstaks seegi, kui rinnavähi sõeluuring algaks 40-aastaselt ja perearstid suunaksid inimesi sinna,” rõhutas naine. “Üldse peaksid kõik üle 40-aastased käima kahe aasta tagant oma perearsti juures, mitte nii, et osa ei teagi, kes ta perearst on või kus asub.”
Vaadeldes Eesti vähihaigestumuse andmeid, mis on kättesaadavad alates 1968. aastast, võib täheldada, et 50 aasta jooksul on vähijuhtude arv märgatavalt kasvanud. Vähki diagnoositakse rohkem, kuna elanikkond vananeb. Kasvab ka elustiilist tulenevate riskide, eeskätt alkoholi ja tubaka, samuti vähese füüsilise aktiivsuse ning tasakaalustamata toitumise mõju. Euroopas prognoositakse 2035. aastaks vähihaigestumuse 25% tõusu. Eestis läheneb praeguste trendide jätkudes uute vähijuhtude arv 2030. aastal juba 11 000-le.
Haigestumine tõusmas
Viimastel aastatel on suurenenud käär- ja pärasoolevähki haigestumine, mida kinnitab TAI ülevaade.
“Kahjuks suureneb vähki haigestumine iga aastaga, ja kui kunagi rääkisime vähist üldiselt kui vanemate inimeste haigusest, kohtab seda tänapäeval juba palju ka noorte ja keskealiste seas,” tõdes Eesti Vähiliidu tegevjuht Maie Egipt.
“Näiteks helistas vähiliitu noor naine, kes oli nõutu ja ütles, et on elus kõik justkui õigesti teinud: ta sööb korralikult, ei ole ülekaalus, ei suitseta ega joo – ja tal avastati kolmanda astme rinnavähk.” Kahjuks on Eesti naiste seas rinnavähk esikohal ja see haigus murrab ka nooremaid.
Põhja-Eesti Regionaalhaigla onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku onkoloog-ülemarst ja Eesti Vähiliidu nõukogu esimees Vahur Valvere sõnul on vähemaks jäänud maovähki ja tänu suitsetamise langusele meestel ka kopsuvähki. “Enamike vähkide osas on aga pigem haigestumise tõus,” kinnitas dr Valvere. Tema kogemusel ei saa otseselt öelda, millised on tänapäeva uued ja kiired vähivormid, pigem kohtab ühe vähipaikme raamides bioloogiliselt vähem või rohkem agressiivsemaid vorme.
“Kõik vähid on inimestel millegi poolest sarnased ja millegi poolest ka erinevad,” rõhutas dr Valvere. “Üldjuhul on aga vere- ja lümfisüsteemi kasvajad sagedamini agressiivsed kui enamik soliidtuumoreid.” Dr Valvere sõnul teeb vähihaigestumus tõusutrendi ka arenenud riikides, kuid seal on elanikkonnal keskmisest kõrgema terviseteadlikkuse tõttu elustiilist põhjustatud vähirisk madalam.
Ka Põhja-Eesti Regionaalhaigla Taastusravikeskuse juhataja dr Annelii Jürgensoni sõnul leidub vähitüüpe, mis on olemuselt väga õelad ja kiire kuluga. “Meenub üks patsient, kolmekümnendates eluaastates politseinik, kel alles teine laps sündinud,” tõi dr Jürgenson näite. “Mehel olid käepiirkonna valud ja hiljem ka haavandid ning kui operatsiooni tehti, selgus, et tal on sarkoom. Operatsiooniga amputeeriti osa käest, taastusravi raames planeerisime talle bioonilist robotkätt, et noor mees saaks elada nii täisväärtuslikult kui vähegi võimalik. Ta oli ise väga motiveeritud, aga haigus oli nii kuri, et pool aastat pärast operatsiooni oli ta juba läinud.”
Dr Jürgensoni sõnul on ka n-ö «vaikseid» vähke, mis paiknevad näiteks kõhuõõnes, kus on ruumi märkamatult suureks kasvada enesetunnet oluliselt häirimata. Selliselt käitub munasarjavähk. “Naine ei pruugi arugi saada, et seal midagi on ja kasvaja avastatakse alles siis, kui on tekkinud läbimurded kõrvalorganitesse – näiteks soolde –, aga see on juba neljanda staadiumi vähk, mida on juba väga raske tagasi pöörata.” Küll aga on tänapäevase vähiravi ning sinna juurde kuuluva toetus- ja taastusraviga võimalik anda väärtuslikke lisa-aastaid kindlasti juurde. “Viimase ehk neljanda staadiumi haiged üldjuhul täielikult ei tervene, aga neil võivad pikad haigusevabad perioodid, mis võivad kesta vahel aastakümneid,» kinnitas dr Valvere. «Iseeneslikke spetsiifilise vähiravita tervenemisi ma kohanud ei ole.”
Perearstid võiksid rohkem märgata
Milliste sümptomite osas peaks oma tervise osas iseäranis tähelepanelik olema, kui need tekivad? “Ettevaatlikuks võiksid inimesi teha järgmised sümptomid: põhjendamatu kaalulangus, mittemööduv palavik, perifeersete lümfisõlmede suurenemine, pikaaegne köha (eriti veriköha), kuju ja suurust muutvad ning veritsevad nahamuutused ning erinevad veritsused pärasoolest, günekoloogilistest organitest ja põiest,” loetles dr Vahur Valvere.
“Mõned patsiendid hakkavad tundma ennast pahasti – kas ei ole jõudu enam nii palju, tekib väsimus või mõni selline kaebus, mida võib seostada ükskõik millega, näiteks on hemoglobiin madal, oled vähe maganud vms,” täiendas dr Annelii Jürgenson. “Osad patsiendid on kurtnud, et nad tunnevad, et midagi on viga, aga lihtsamad uuringud midagi ei tuvasta. Näiteks jõudis mu juurde naine, kes oli käinud 2019. aastal ja 2021. aastal sõeluuringul mammograafis, kuid midagi ei tuvastatud, olgugi, et ta tajus, et midagi on korrast ära. Aastaks 2022 oli tema rinnavähk juba nahasiirdega seljale arenenud.”
Sümptom, mis naise lõpuks diagnoosini viis, oli selja nahal tekkinud haavandike, mis ei tahtnud paraneda. Viimaks jõudis ta nahaarsti juurde, kes võttis biopsia ehk koeproovi, mis andis vastuse, et see on rinnavähi metastaasi kolle. Seejärel tehtud rinnauuringus oli vähk kenasti nähtav. “Mõned inimesed ongi sensitiivsemad ja võivad perearsti mõnikord hulluks ajada – meil jagub ju ka psühhosomaatilisi haigeid päris palju,” nentis dr Jürgenson. “Et nende hulgast terad sõkaldest eraldada, on arstikunsti küsimus.”
Saatekirjaga uuringutele saatmise osas sõltub dr Jürgensoni sõnul palju ka perearsti enda kogemusest, palju tema tööaja jooksul on olnud juhtumeid, kus patsiendi kaebused on viinud vähi diagnoosini: mida kogenum perearst, seda paremini ta oskab ka ebamääraste kaebuste olemasolul märgata, et neid võiks täpsemalt uurida. “Perearst tegelikult teab oma patsientuuri ju väga hästi, milline üks või teine inimene varem on olnud,” lisas dr Jürgenson.
Küsimusele, kui palju inimesi saaks päästa kui perearstid märkaks vähki varem ning saadaksid patsiente rohkem uuringutele, vastas Vahur Valvere, et kindlasti on perearstidel siin arenguruumi. “Soovitaksin perearstidel aktiivsemalt kasutada vähikeskuste onkoloogide E-konsultatsiooni võimalust,” rõhutas dr Valvere. “Siis saab kiiret tegutsemist vajavad patsiendid koheselt vähikeskustesse suunata ja lisauuringuid vajavaid uurida juba vastavalt rahvusvahelistele diagnostikajuhistele toetuvatele onkoloogi soovitustele.”
2021. aastal tasus Eesti Haigekassa enam kui 48 000 inimese pahaloomulise kasvaja ravi eest ligi 155 miljonit eurot, mida on aasta varasemaga võrreldes ligi kuus miljonit eurot rohkem. Vahur Valvere kinnitusel jätkub tõenduspõhist vähiravi Eestis tänu Haigekassa/Tervisekassa toetusele hetkel kõigile abivajajatele. “Mis puutub kuuldustele, justkui ei kiputaks eakatele vähiravi pakkuma,” toonitas dr Valvere, et vanemas eas vähipatsientide aktiivravi takistavad väga sageli hoopis kaasuvad haigused ja vahel ka patsientide enda kartus võimalike ravi kõrvaltoimete ees, mitte rahapuudus.
Ka Annelii Jürgenson kinnitas, et vähiravi eakale on arsti, patsiendi ja tema toetusringi otsus. “Mõnikord on patsiendi seisund ja kaasuvad haigused tema elukvaliteeti piiravad ja vähiravi ei annaks midagi oluliselt juurde, vaid tekitaks kannatusi üle selle, et kaasuvad haigused võivad käest minna,” lisas dr Jürgenson. “Aga kindlasti ei ole kellegi vanus ega rahastus haigekassa vaates probleem.”
Pooled kutse saanutest sõeluuringule ei lähe
Paari nädala eest Tervise Arengu Instituudi (TAI) avaldatud andmetest selgus, et 2021. aastal osales rinnavähi sõeluuringul 57,9% sihtrühma kuuluvatest naistest, mida on 5,7% võrra enam kui aastal 2020. Emakakaelavähi sõeluuringul osales 50,6% sihtrühmast, mida on 8,4% võrra enam kui 2020. aastal. Jämesoolevähi sõeluuringul osales mullu 47,5% sihtrühmast, aastal 2020 oli osalus 49,8%. Need numbrid annavad aimu, et siiski ligi pooled neist, kellel on saadetud personaalne kutse, sõeluuringule ei lähe.
“Kui me tegime filmi “Mammograafia pilgu all” ja küsitlesime naisi tänaval, vastati küsimusele sõeluuringus osalemise kohta näiteks “Ah, ma ei tahagi teada” või “Ma viskasin kutse prügikasti” või “Äkki see on valus,”” meenutas Egipt. “Kohtasime suhtumist, et kui ma sellest midagi ei tea, siis mul vähki ei ole. Aga kui sa ise ennast ei armasta, on kellelgi teisel väga raske sind armastada.”
Tõenäoliselt oleks võti selles, et rinnavähi ja emakakaelavähi sõeluuringule tuleksid ka naised, kes ei ole sihtgrupis, kuid kes tunnevad, et midagi on korrast ära. “Kui neil puudub arsti saatekiri, ei ole see summa nii suur, et uuringut edasi lükata,” ütles Egipt.
Dr Vahur Valvere seostab sõeluuringutest ja vähiravist loobumist eeskätt madala terviseteadlikkusega, mida kahtlemata on soodustanud 50aastane N-Liidu periood. “Näiteks Põhjamaades on inimeste igasugune terviseteadlikkus (sh ka vähi tekke suhtes) oluliselt kõrgem,” tõi dr Valvere välja. “Oluline on muidugi ka teenuse mugavus – näiteks mobiilses mammograafiabussis on naiste osalus mammograafilises rinnavähi sõeluuringus ca 10–15% kõrgem.”
“Ma ei tea, kas vähiravist keelduma paneb rumalus, usk või lootus, et minuga ei saa midagi traagilist juhtuda,” jätkas Annelii Jürgenson, meenutades oma arstist patsienti, kel diagnoositi kopsuvähk ja öeldi, et raviks on osaline kopsu eemaldamine. “Tema aga ütles ravist ära, sest tal ei olnud selliseid kopsuvähi sümptomeid nagu tema oli õppinud, et peab olema köha ja hingamispuudulikkus, seega ta arvas, et tema seisund ei saa olla tõsine ja operatsiooni ei ole vaja,” kirjeldas Jürgenson.
“Kaks aastat hiljem on ta mul taastusravil luudesse jõudnud kaugmetastaasidega, mille tõttu luud murdusid. Ometi on kopsuvähki ju võimalik täiesti välja ravida.” Sõeluuringutele mitteminemise osas usub dr Jürgenson, et ikka arvatakse, küll jõuab – kogu aeg tundub, et on aega. “See võib olla ka n-ö enese alalhoiu instinkt, et kui ma hetkel midagi ei tunne ega tea, siis seda asja minu jaoks ei ole, seega milleks veel uurida,” kirjeldas Jürgenson. Kõige raskem on tal mõista diagnoosi saanud patsientide ravist keeldumise otsuseid. Ka on arst näinud, et siis usutakse rohkem posijaid ja kristalle kui teadust. “Kuna vähk on nii müstifitseeritud, arvatakse, et seda peabki ainult müstikaga ravima,” nentis dr Jürgenson. “Õnneks kohtab ka seda, et meditsiini siiski usaldatakse. Teinekord küsivad patsiendid ise, millised on veel võimalused, kuhu teadus on praegu jõudnud ja võib-olla saaks kasutada alles uuringufaasis olevat ravimit.”
Aitab ka positiivne ellusuhtumine
Et vähidiagnoosi saanu jaksaks võidelda, on dr Vahur Valvere sõnul ülioluline lähedaste ja sõprade tugi. “Vähikeskustes toetavad patsienti palliatiivravi meeskonnad, kes lisaks valu- ja muule üldtoetavale ravile osutavad ka psühholoogilist ja sotsiaalset tuge,” lisas dr Valvere.
Dr Annelii Jürgensoni sõnul sõltub palju ka haigestunu isiksuseomadustest. “Ühed ongi oma loomult võitlejad ja teised on allaandjad,” tõdes ta. “Vähi puhul on eelised nendel, kes on võitlejad, kes ei taha haigusele alla anda, vaid suhtuvad ka näiteks raviaegsetesse ebamugavustesse nii, et mul praegu on küll paha, aga lähen teen väikese tiiru ega jää voodisse konutama.”
Dr Jürgenson toob näite oma ämmast, kes veebruaris pärast nelja-aastast võitlust munasarjakasvajaga siiski lahkus, kuid veel septembris kutsuti teda siidimaaliringi juhendama ja seda ta ka tegi. “Ometi avastati tal vähk neljandas staadiumis – ja ta oleks justkui pidanud ammu surnud olema!” märgib dr Jürgenson. “Teda hoidis elujaatav suhtumine, koduaia ja kunstiga tegelemine.”
Niisiis usub dr Jürgenson, et kui hoida elust kinni, ongi elu pikem. “Teatud nüansse peab küll arvestama ja võib-olla võtma rohkem puhkepause, mitte aga loobuma šoppamisest või reisidest. Kui kahe keemiaravikuuri vahel on kaks nädalat, võib-olla ongi mõistlikum mõni huvitav ettevõtmine läbi viia?” Seega tasub toetada kõiki tegevusi, mis seni on olulised olnud ja teha neid koos. “Kui me elame kogu aeg ainult vähile, ei tule see partnersuhtele kasuks,” pani dr Jürgenson südamele. “Vähk tasub mingitel hetkedel kasvõi korraks n-ö ukse taha tõsta – elu sealsamas kõrval toimib ja jätkub, ja tahab elamist.”
Aina enam räägitakse vähi ennetamisest elustiili abil. “Paar päeva tagasi käis ka ajakirjandusest läbi, et koguni 50% vähkidest on ennetatavad just söömise, ülekaalu, alkoholi ja suitsetamise reguleerimisega – need on ühed olulisemad kaasuvad riskifaktorid vähi avaldumisel,” nentis dr Jürgenson.
Ka dr Vahur Valvere kinnitas, et tervislik toitumine, mittesuitsetamine ja alkoholi vältimine alandavad vähiriski kuni 40%. “See puudutab laias plaanis kõike vähivorme,” lisas dr Valvere. “Mõni riskifaktor soodustab sagedamini konkreetse vähivormi tekke riski: näiteks suitsetamine tõstab oluliselt kopsuvähi tekke riski ning alkoholi liigtarbimine suu-, neelu-, kõri-, söögitoru-, rinna-, soole- ja maksavähi tekke riski. Väga kahjulik on ka alkohol ja suits koos, tõstes oluliselt pea- ja kaelapiirkonna kasvajate (huule-, suukoopa-, suu- ja ninaneelu ning kõrivähk) tekke riski.”
“Kui me nagu suhtume oma ellu kui suurde väärtusse ja kinki, mis meile on antud ja hoiame seda korras, on vähem riske vähki haigestuda,” kinnitas dr Jürgenson. “Olgugi vähkkasvajatel palju põhjuseid, aga see on üks osa, kus me saame võimalikke riske vähendada ja midagi ise ära teha.”
Uued suunad vähihaigete taastusravis
Eesti Vähiliidu 16. septembril toimuva juubelikonverentsi läbivaks teemaks on vähivastase võitluse uued suunad maailmas ja Eestis. Dr Annelii Jürgenson räägib konverentsil uutest suundadest vähihaigete taastusravis. “Kui keerata perearstide saatekirjade ja suunamise küsimus taastusravi konteksti, on arenguruumi – veel ei teata vähihaigeid taastusravile saata, sest perearstid ei oska sageli mõelda, et teatud vaevused, mille vähk ja vähiravi on põhjustanud, on taastusraviga parandatavad,” tõdes dr Jürgenson. “Kindlam teadmiseni on jõudnud peaaegu kümne aasta jooksul haigekassa poolt kompenseeritav lümfiteraapia. Vähem saadetakse vähihaigeid taastusravile üdisemate sümptomitega nagu väsimus, jõuetus, depressioon või meeleolulangus. Siin võib-olla arvatakse, et need kaebused kuuluvadki vähihaige igapäevaelu juurde ja tuleb lihtsalt hakkama saada.”
Teisalt võib-olla ka arvatakse, et vähihaigeid ei võetagi taastusravile. “See on üks koht, mis arengusuundades on toimunud – täna me käsitleme vähki juba kroonilise haigusena, mille käigus võivad tekkida erinevad funktsionaalsed häired, mis halvendavad inimese toimetulekut, tööl käimist ja hobidega tegelemist,” jätkas dr Jürgenson. “Taastusravi on valdkond, kus me ei saa vähki küll välja ravida, küll aga toimetulekut paremaks muuta. Väsimusest aitab üle saada ainult liikumine – just see suudab murda suletud ringi, kus inimene ei liiguta end palju, hakkab vähenema lihasmass ja lihasjõud, kätt, jalga ega pead püsti hoida ei jaksa, aeroobne koormustaluvus langeb, võhma pole, et isegi ühest toanurgast teise minna, kuni tuleb juba mähkmeid kandma hakata. Kui me saame inimese õigesti nõustatud ja liikumissoovitused anda, võib kõike kirjeldatut taastusraviga ennetada. Eriarstid tunduvad taastusravist ootavat kohati imenippe, aga nipp ongi inimeste liikuma panemises!”
Kui keemia- või kiiritusravi järel võivad tekkida tähelepanu-, taju- ja mäluhäired, pea on paks, olemine uimane, mõttekiirus ja tahteaktiivsus on langenud, jagub psühholoogil psühhoteraapias omakorda häid võtteid, kuidas õppida strateegiaid, et päeva plaanida, energiat jaotada ning energiasäästlikke tegevusvõtteid rakendada.
Ravi edukuse võti peitub varases avastamises
Vähiennetus ja vähi varajane avastamine on tänavu 30. tegevusaastat tähistava Eesti Vähiliidu üks põhieesmärke. “Vähki on seni harjutud pidama surmaga lõppevaks haiguseks, aga tegelikult suudame juba päris palju haigeid terveks ravida,” tõdes Egipt. “Ravi edukuse võti peitub haiguse varajases avastamises. Spetsialistide hinnangul on ligikaudu kolmandikku kõigist vähijuhtudest võimalik ennetusega vältida, sõeluuringutega varakult avastada ning vähki ka tervistavalt ravida.”
Tänu vähiliidule sõidab mööda Eestimaa teid mammograafiabuss ja mobiilsed diagnoosikabinetid. “Minu esimene suur unistus vähiliidu juhina oligi muretseda liidule uus mammograafiabuss koos digitaalse mammograafiga, mis võimaldaks rinnauuringuid teha ka väikelinnades, kus ei ole statsionaarset mammograafi,” meenutas Egipt. “Täna näeme, kui paljusid naisi on mammograafiabuss aidanud: kümne aastaga on käinud uuringutel üle 70 000 naise. Leiti 298 rinnavähki, sellest 85% oli varases staadiumis, mida on saanud tervistavalt ravida.” Eelmisest aastast alates on mammograafiabussis ka 3D-mammograaf, mis aitab avastada rinnavähki igas vanuses naistel.
Mobiilsed naha ja meeste diagnoosikabinetid peatuvad Eesti erinevates keskustes, võimaldades nii kiirendada inimeste õigeaegset jõudmist arsti juurde. “Algul kartsime, et mehed ei taha diagnoosikabinettidesse uuringule tulla,” tunnistas Egipt. “Läks aga otse vastupidi: kui kabinet Ida-Virumaale esimesele vastuvõtule jõudis, olid mehed juba enne bussi tulekut järjekorras ootamas.” Esimese kaheksa kuuga avastati liikuvas meestekabinetis käinutest kaheksal pahaloomuline kasvaja ja liikuvas nahakabinetis leiti üksteist pahaloomulist kasvajat.
Eesti Vähiliidu järgmiseks suureks unistuseks on koguda raha mööda Eestit liikuma hakkava kompuutertomograafia ostmiseks. Egipti selgitusel võimaldab kompuutertomograafia teha inimese kehast kihilisi ülesvõtteid. Nii saab kiiresti ja tõhusalt läbi uurida suuri kehapiirkondi ja avastada potentsiaalselt eluohtlikke seisundeid.
Kompuutertomograafia on asendamatu vähi diagnostikas ning eriti efektiivne ägedate haigusjuhtude ja suurte traumade korral. Peagi algav saade “Tantsud tähtedega” käivitab raha kogumise liikuva kompuutertomograafi jaoks, et teha uuringuid inimeste elukoha lähedal – ka väljaspool suurlinnu.
Tule õigel ajal uuringutele!
- Rinnavähi sõeluuringule kutsutakse naisi vanuses 50–68 iga kahe aasta järel. Tänavu oodatakse rinnavähi sõeluuringule naisi sünniaastatega 1954, 1956, 1958, 1960, 1962, 1964, 1966, 1968, 1970 ja 1972. Rohkem infot rinnavähi sõeluuringu kohta leiab: https://soeluuring.ee/rinnavahk
- Rinna tervise osas on soovitav end kontrollida regulaarselt ka neil naistel, kes käesoleva aasta sihtrühma ei kuulu. Selleks tuleb pöörduda oma pere- või naistearsti poole, kes kontrollib tervist ja vajadusel suunab saatekirjaga rinnauuringule. Teine võimalus on broneerida aeg rinnakabinetti, kuhu saab pöörduda ilma saatekirjata (visiiditasu 5 eurot). Rinnakabinetti on oodatud igas vanuses naised, kel on küsimusi või probleeme rindadega.
- Jämesoolevähi sõeluuringule kutsutakse mehi ja naisi vanuses 60–68 aastat iga kahe aasta järel. Tänavu oodatakse jämesoolevähi sõeluuringule nii mehi kui naisi sünniaastatega 1954, 1956, 1958, 1960 ja 1962.
- Emakakaelavähi sõeluuringule kutsutakse 30–65aastaseid naisi iga 5 aasta järel. Sel aastal on emakakaelavähi sõeluuringule oodatud naised sünniaastatega 1957, 1962, 1967, 1972, 1977, 1982, 1987 ja 1992.
- Septembris alustab TAI kodutesti projektiga, mis võimaldab emakakaelavähi sõeluuringut ka kodus teha, mille täpsem info on leitav: https://tai.ee/et/teadustoo/teadustoo-ulevaade/naiste-tervise-uuringud/hpv-kodutesti-juurutamine-riiklikus
Konverents räägib vähiravi uutest suundadest ja taastusravist
“Praegu käsitleme me vähki juba kroonilise haigusena, millega taastusravi aitab toime tulla,” selgitas dr Annelii Jürgenson.
Eesti Vähiliidu 16. septembril toimuv juubelikonverents räägib vähivastase võitluse uutest suundadest maailmas ja Eestis. Jürgenson selgitab seal taastusravi olulisust “Perearstid ei oska sageli mõelda, et vähi teatud vaevused on taastusraviga parandatavad,” tõdes dr Jürgenson. “Vähem saadetakse vähihaigeid taastusravile üdisemate sümptomitega nagu väsimus, jõuetus, depressioon või meeleolulangus. Võib-olla arvatakse, et need kaebused kuuluvadki vähihaige igapäevaelu juurde ja tuleb lihtsalt hakkama saada. Praegu me käsitleme vähki juba kroonilise haigusena, mille käigus võivad tekkida eri funktsionaalsed häired, mis halvendavad inimese toimetulekut, tööl käimist ja hobidega tegelemist. Taastusraviga ei saa vähki välja ravida, küll aga toimetulekut paremaks muuta. Väsimusest aitab üle saada ainult liikumine – just see suudab murda suletud ringi, kus inimene ei liiguta end palju ja tal tekivad sellest uued vaevused.”
Spetsialistide hinnangul on tänapäeval ligikaudu kolmandikku kõigist vähijuhtudest võimalik ennetusega vältida, sõeluuringutega varakult avastada ning ka tervistavalt ravida. Tänu vähiliidule sõidab mööda Eestimaa teid mammograafiabuss ja mobiilsed diagnoosikabinetid. Mammograafiabussides on kümne aastaga käinud uuringutel üle 70 000 naise ja nii leitud rinnavähist oli 85% varases staadiumis. Eelmisest aastast alates on mammograafiabussis ka 3D-mammograaf, mis aitab avastada rinnavähki igas vanuses naistel.
Paari nädala eest Tervise Arengu Instituudi (TAI) avaldatud andmetest selgus, et 2021. aastal osales rinnavähi sõeluuringul 57,9% sihtrühma kuuluvatest naistest, mida on 5,7% võrra enam kui aastal 2020. Emakakaelavähi sõeluuringul osales 50,6% sihtrühmast, 8,4% enam kui 2020. Jämesoolevähi sõeluuringul osales mullu 47,5% sihtrühmast, aastal 2020 oli osalus 49,8%.
Mobiilsed naha ja meeste diagnoosikabinetid peatuvad Eesti eri keskustes, et inimesed jõuaks õigel ajal arsti juurde. Esimese kaheksa kuuga avastati liikuvas meestekabinetis käinutest kaheksal pahaloomuline kasvaja ja liikuvas nahakabinetis leiti üksteist pahaloomulist kasvajat.
Vähiliidu järgmine unistus on koguda raha mööda Eestit liikuma hakkava kompuutertomograafia ostmiseks. Nii saaks kiiresti ja tõhusalt uurida suuri kehapiirkondi ja avastada potentsiaalselt eluohtlikke seisundeid. Peagi algav saade “Tantsud tähtedega” käivitab selleks raha kogumise.
Vähiga aitab võidelda ka see, et pea kümme aastat kompenseerib haigekassa lümfiteraapiat.
HANNA-LIINA VÕSA: Annan endast kõik, et vähki ennetada
Hanna-Liina Võsa peres on vähiga võidelnud nii tema ema kui vanaema.
Vähi õigeaegsele ennetamisele paneb rõhku ka laulja Hanna-Liina Võsa, kelle peres on vähiga võidelnud nii tema ema kui vanaema. Hanna-Liina mäletab, kuidas ta juba lapsepõlves vanaema Kanadast tellitud kunstrinna kohta aru päris. Täna elab lauljatar teadmisega, et perekondliku eelsoodumuse tõttu tuleb tal enese suhtes eriti tähelepanulik olla. “Kui vähk sinust niivõrd lähedalt mööda läheb, siis muidugi ehmatab ära,” lausus ta.
“Seetõttu annan endast ka kõik, et vajadusel selleks emotsionaalselt ja füüsiliselt valmis olla.” Lauljanna on lisaks regulaarsele kontrollile ja enese läbivaatamisele sõlminud ka vähikindlustuse. “On palju, mida saan ise ära teha, kuid samas ei garanteeri ükski mu tegevus, et see hirmus diagnoos kunagi minuni ei jõuaks, ” lisas Hanna-Liina. “Vabakutselisena on minu sissetulekud enamasti väga ebaregulaarsed. Seega tahan olla kindel, et juhul kui ma tõesti peaks kunagi sattuma olukorda, kus diagnoos on paberil ja kogu mu ressurss läheb haigusega võitlemisele, oleks minu pere selleks perioodiks majanduslikult kindlustatud.”
