Kuigi lepitusmenetluse korraldus Eestis jätab varju mitmed taastava õiguse ja kannatanute kaitse olulised põhimõtted, on kannatanu jaoks tegu siiski paljudel juhtudel kehvadest variantidest parima lahendusega, leiab sotsiaalkindlustusameti ohvriabi juht Jako Salla.
Erinevalt tavaarusaamast pole lepituse ega taastava õiguse eesmärk osapoolte äraleppimine, kuigi mõnikord võib sedagi juhtuda. Lepituse ühisosa taastava õiguse põhimõttel seisneb eelkõige protsessi vabatahtlikkuses ning suunatuses kokkuleppe saavutamisele ja tekitatud kahjude heastamisele erapooletu lepitaja vahendusel. Lepitus on üks paljudest taastava õiguse vormidest, mille raamistikku on võimalik üles ehitada küllaltki erinevatel viisidel.
Eestis suunab kriminaalmenetluses olevaid juhtumeid lepitusse kohus või prokuratuur, paljudes riikides on lepitusse pöördumine kannatanu õigus mistahes menetlusetapis. Paarisuhtevägivallajuhtumites viivad Eestis lepitust läbi Sotsiaalkindlustusameti ohvriabitöötajad, noortega seotud ning kriminaalmenetlusse mittepuutuvates konfliktides vabatahtlikud vahendajad. Soomes ja Norras on lepitajad vabatahtlikud, Lätis ja Tšehhis on aga lepitus kriminaalhoolduse ülesanne.
Inimene on oma elu ekspert
Lepitusprotsessi eelistena (nt kohtumenetluse ees) nimetatakse kõige sagedamini kannatanute suuremat rahulolu ja õiglustunnet ning toimepanijate madalamat retsidiivsust. Kõrgemat rahulolu seostatakse ennekõike sellega, et taastava õiguse põhistes lahendustes tähtsustatakse inimese autonoomiat – usutakse, et inimene ise on oma elu ja oma vajaduste parim ekspert, keda tuleb tema elu puudutavatesse otsustesse võimalikult palju kaasata. Taastava õiguse praktikad just sellist kaasarääkimise võimalust pakuvadki.
Traditsioonilises menetluses ja õiguslikes vaidlustes taandub kannatanu sageli vaid seaduserikkumise tunnistajaks, mis jätab kõrvale emotsionaalse kahju aspektid, häbi- ja süütunde, psühholoogilise taastumise ning igapäevaelu praktilised küsimused, mis kannatanu ja teo toimepanija omavahelistes suhtes sageli samuti otsustamist vajavad.
Ka Eesti lepitusmenetlus annab kannatanule võimaluse olla aktiivne ning oma vajaduste eest seista. Mitte üheski muus hetkes kriminaalmenetluses pole kannatanul nii palju sõnaõigust ja võimu kui lepitusmenetluses. Vaid harva juhtub kohtus seda, kus toimepanija on sunnitud teiste ees kannatanult kuulama, millised on olnud tema teo tagajärjed kannatanu jaoks. Lepituse ühisel kohtumisel on need sageli raskeimad hetked teo toimepanijale, samas on just need sellised hetked, kus saab tekkida empaatia ja soov kahju heastamiseks omalt poolt panustada.
Kohtus karistatakse toimepanijat seaduserikkumise eest, kuid vastutus teo eest kannatanu ees jääb sageli võtmata. See tekitab ebaõiglustunnet ja lootusetust mitte ainult kannatanus, vaid ühiskonnas laiemalt, ka toimepanijal on sedasi lihtsam oma tegu enda jaoks õigustada ja pisendada.
Lepitus vägivallajuhtumites
Eelnev ei tähenda loomulikult, et kõik lepitused õnnestuvad. Paljudel juhtudel pole lepitusega nõus üks osapooltest juba prokuratuuris, osad suunab sobimatutena või ühe osapoole soovil tagasi lepitaja ise, osade puhul ei suuda teo toimepanija täita kokkuleppeid ning osade puhul jätkub ka vägivald. Sama tuleb ette ka lepituse alternatiivide puhul kriminaalmenetluses. Olgu siis toimepanija maksnud trahviraha riigile. Käigu ta sotsiaalprogrammis. Allugu kriminaalhooldusele või söögu vanglaleiba. Võimaluse teha teisele kurja leiab inimene ikka. Ohvriabis kohtume aastas tuhandete kannatanutega, kelle juhtumites on prokuratuur või kohus vägivalla toimepanijatele määranud väga erinevaid karistusi ja kohustusi – teame, et ükski neist pole riskivaba, kuid sageli ongi lepitus parim variant juhtumi lahendamiseks.
Lepitusmenetlus kasutatakse Eestis kõige enam perevägivallakuritegudes (2019 oli 402 sellist lepitust), nendest suurem osa puudutab paarisuhtevägivalda ning neist omakorda valdav enamik situatsioonilist vägivalda, mille puhul on ka paljudes teistes riikides leitud, et kui partnerid kooselu jätkavad, siis on ka lepitus sageli turvalisust suurendav ning osapooli rahuldav menetlusviis.
Tõsi, teinekord jõuab lepitusse ka pikema ajalooga vägivallalugusid, mille lahendamiseks lepitus taasohvristamise ja vägivalla kordumise riski tõttu ei sobi. Valdavalt õnnestub sellised lood ka tuvastada ning kannatanutele muud abi pakkuda. Mõnikord on sellistel juhtudel tegu paarisuhteterroriga, teinekord vastastikuse vägivaldse kontrolliga ning harvadel juhtudel jõuavad meieni ka vägivaldse vastuhaku lood, kus tegelik ohver on kahtlustatava rollis ning pikaaegsel vägivallatsejal on õnnestunud ühe ründe tõttu saada kannatanu positsiooni. Selliste juhtumite lepitusse jõudmist aitaks vähendada ning muu abini kiiremat jõudmist aitaks suurendada see, kui juba kriminaalmenetluse alguses hinnataks kannatanule kaasnevaid riske ja kaitsevajadust.
Kontrolliva vägivalla puhul võib lepitusmenetlus olla üheks sammuks vägivallaringis ning isegi sellega toetada vägivalla jätkumist – seetõttu on ka väga oluline, et vägivallajuhtumitega tegeleks nii politseis, prokuratuuris kui ka ohvriabis vägivalla dünaamikat hästi mõistvad spetsialistid, kes suudavad näha konkreetsest kriminaalasjast kaugemale ning mõista, millised juhtumid lepitusse ei sobi. Õnneks panustavad need asutused ka üha rohkem spetsialistide väljaõppesse ja vägivallateadlikkusesse.
Lepituse puhul tuleb mõista ka seda, et need lood jõuavad ohvriabini sageli pool aastat pärast toimumist. Siis kui prokuratuuril on aeg hakata otsustama, kas saata kriminaalasi kohtusse või lahendada muul viisil. Reaalsus nendes juhtumites on see, et tõenäoliselt peeti toimepanija pool aastat varem päevaks-paariks kinni ning samal ajal kuulati üle kannatanu. Siis koguti ehk veel mõningaid tõendeid, kuni kuulati üle ka teo toimepanija. Terve selle aja on osapooled ühe katuse all paarisuhtes edasi elanud. Kui prokurör otsustaks asjaga kohtusse minna, tähendab see sellele leibkonnale vähemalt 1000-eurost väljaminekut menetluskulude näol. Omad kulud on ka menetluse lõpetamisel oportuniteedi põhimõttel.
Oma töös näeme, et see raha tuleb kahetsusväärselt sageli just kannatanu teenistusest, mille taasohvristavas mõjus pole suuri kahtlusi. Sellises olukorras ongi lepitus sageli parim variant halbadest, mis ei tekita kooselu jätkata soovivatele inimestele olulisi kahjusid juurde, kuid läbi lepitustingimuste loob võimaluse teatud riske ka vähendada ning toetada toimepanija käitumise positiivset muutust. Lepitus pole selles osas siiski garantii, vaid üks võimalus teiste seas.
Hispaania eeskuju
Hispaania on Euroopa ainus riik, mis on täielikult välistanud taastava õiguse meetodite kasutamise paarisuhtevägivalla juhtumites. Seda mitte taastava õiguse kui sellise pärast, vaid üldise lähenemise tõttu. Paarid, kus mees on naise vastu vägivalda tarvitanud, ei saa pärast menetluse algatamist kooselu jätkata, kuna kaasneb kohustuslik lähenemiskeeld. Töötakse vägivallatsejaga, pakutakse tuge kannatanule ning laste olemasolul rakendatakse ka teatud ajaks suhtluspiirangut.
Toetan väga seda, et ka Eesti võiks senisest märksa enamates juhtudes reageerida paarisuhtevägivallale jõuliselt. Praegusest märksa enam tuleks arvestada kontrollivat vägivalda, vägivallaajalugu paarisuhtes ning eeldada, et vägivallal on kahjulikud mõjud lastele, kes on vägivalla tunnistajad. Kannatanute elu ning laste kaitseks tuleks julgemalt teha otsuseid, mis eraldavad vägivallatseja teistest pereliikmetest. Näiteks kasutada vahistamist menetluse ajaks. Kui tekib arusaam sellest, kui karm, jälk ja kahjulik on vägivald teise inimese kontrollimise viisina, siis saab sündida ka menetluspraktika muutus. Oleme ohvriabis töötanud selle nimel, et sellised juhtumid lepitusse ei jõuaks ning kannatanud saaks muud abi. Samas kergemate juhtumite tarbeks tuleks aga seadusi muuta nii, et lepitus oleks ennekõike kannatanu valik mistahes menetlusetapis ning poleks otseselt seotud menetluse lõpetamisega vägivallatseja osas. Kannatanute kaitse ja vajadused peavad ka lepituses seisma kõrgemal vajadusest pakkuda kahjusid vähendavat karistusalternatiivi toimepanijale.
Allikas. sotsiaalkindlustusamet
