Vägivaldsete laste vanemad peaksid ohvri teraapia kinni maksma või lapsed koolist lahkuma
“Julmus on sageli õpitud ja tavaliselt on peksjad need, kes saavad ka ise kodus peksa,“ ütles koolivägivalla-teemadega viimastel aastatel põhjalikult tegelenud kirjanik Sass Henno Jüri gümnaasiumis juhtunud peksmise kohta. Kool arvab, et ohver ja peksjad peavad üheskoos edasi elama ega avalda peksjatele määravat karistust.
“Kool tegeles selle teemaga kohe, neljapäevast saati, kui see intsident aset leidis,“ ütles Jüri Gümnaasiumi direktor Liina Altroff. „Kui te küsite, milline on karistus peksjatele määratakse, siis see ei ole avaldamiseks. Kool kindlasti tegeleb sellega, et selliseid asju enam ei juhtuks.”
Nädala eest leidis Jüri Gümnaasiumis aset intsident, kus kaks viienda klassi poissi peksid eakaaslast ning kolmas kogu tegevuse üles filmis.
Kolme vestluse reegel
Koolil on Sass Henno sõnul mitmeid mõjutushoobasid, millega vägivaldseid reeglite rikkujaid korrale kutsuda – õpilaste koolist eemaldamine, lapsevanematega rääkimine või mingid muud sanktsioonid, näiteks kohustus kannatanud lapse teraapiat kinni maksta.
“Asjast tuleb rääkida otse ja jõhkralt ning mitte probleeme pisendada,“ pidas Henno tähtsaks suhtlemist. “Tihti öeldakse, et “Üldiselt meil probleeme ei ole” ja nii edasi. Aga kui on kasvõi üks selline olukord, siis sellest tuleb teha järeldused.”
Pedagoogid ja lapsevanemad koos lastega peaksid Henno arvates otsima lahendust, kuidas pahategija saaks kuidagi oma tegu heastada.
“Minu välja töötatud metoodika on kolme vestluse reegel,“ lausus Henno. “Esiteks tuleb kohe selgeks teha kõik asjaolud ja need, kes on korda rikkunud, et need lapsed saaksid kohe esimese asjana aru, et see on täiesti lubamatu ja sellele järgnevad tagajärjed, mis on olulised nii nende endi kui nende perede jaoks ja nii edasi.”
Henno sõnul tuleks teine vestlus tuleks läbi viia siis, kui olukord on pisut rahunenud ja lapsed on saanud öö kodus ära magada. „Sellesse vestlusesse tuleks kaasata ka lapsevanemad, et saada aru ka vanematepoolsest dünaamikast,” lisas ta.
“Kolmas vestlus võiks olla see, et kui käitumine on tõesti muutunud, siis tuleks seda mingi aja möödudes tunnustava vestlusega ka kinnitada, et laps saaks aru, et ta on õigel teel ja tema pingutusi märgatakse.”
Ohvril tuleb kannatuste põhjustaja koos edasi elada
“Ma ei ole pikaaegne koolijuht – praeguses koolis Jüris olen ma töötanud umbes aasta, aga ei selle aasta jooksul ega ka varasemalt ei ole ma sellise intsidendiga varem kokku puutunud,” lausus direktor.
“Oleme juhtumi lahendamisse kõiki osapooli kaasanud – õpilasi, õpetajaid ja lapsevanemaid. Meil on kaasatud ka üks majaväline asjatundja, kes aitab meie jaoks keerulist olukorda lahendada. Kasutame kõiki võimalusi, et selliseid asju edaspidi vältida.”
Altroffi sõnul saab kool sarnaste juhtumite lahendamisel kasutada erinevaid sekkumisi alates sotsiaalpedagoogilisest ja psühholoogilisest abist kuni erinevate grupikohtumisteni ja kiusamisvaba kooli teemapäevadeni.
“Tänapäeval ei ole nii, et mingi karistus mõeldakse välja,“ lausus ta. “Pigem otsitakse tuleviku tarbeks lahendusi, et kõik jääksid terveks. Kannatanu ja kannatuste põhjustaja – kõik need inimesed peavad üheskoos edasi elama. Kooli ülesanne on toetada, et kõige paremal viisil lapsed ja lapsevanemad seda teha saaksid.”
Filmimine aitab tõendeid luua
“Lastega seotud teemad on väga tundlikud ja tegelikult tuleb kõigi osapooltega – pealtnägijatega, klassikaaslastega – meeletult rääkida, et millest see viha tekkinud on,“ lausus Henno. “Kas see on süsteemne vägivald ja kas seda on ka varem juhtunud.”
Henno sõnul tuleks kindlasti uurida ka seda filmijat. “Kümneaastaselt ei pruugi olla lapsed selliseid sotsiaalseid oskusi, et olla nagu elupäästja Oliver, kes tormab jääle ja tõmbab uppunud uppuva lapse välja,“ lausus ta. “Selline filmimine ei pruugi üldse halb olla. See võib olla adekvaatne reaktsioon, et kui jõud üle ei käi kahest tüübist ja sa ise peksa ei taha saada, siis jäädvustad vähemalt tõendid.”
Henno ütles, et tihti on koolivägivalla puhul sama küsimus, mis perevägivalla puhul – “ma ei ole löönud!” ehk eitatakse peksmist.
“Aga kus filmimine oli eesmärgiga kannatanut mõnitada, siis seda tuleb muidugi hoopis teistmoodi käsitleda,” märkis ta.
Henno sõnul on laste psüühika ja sotsiaalsed oskused täiskasvanute omast oluliselt erinevad ja sellest tuleb lähtuda ka sarnaste juhtumite lahendamisel.
“Julmus on sageli õpitud,“ sõnas ta. “Tavaliselt peksjad on ka need, kes saavad ise kodus peksa ja kellel kodus on ka vanematega probleemid. Neil ei ole armastavat ema ja isa ja ka normaalset mehelikku eeskuju.”
