Üle poole Eesti gümnaasiumiõpilastest eelistab õppida kodust kaugemal, selgus Arenguseire Keskuse ja Haridus- ja Teadusministeeriumi värskest uuringust. 59 protsenti gümnasistidest ei käi oma elukohale lähimas koolis, mis viitab haridussüsteemi kasvavale kihistumisele.
Kõige suurem õpilaste ränne toimub Harju- ja Tartumaal, kus koolivalik on lai ning transpordivõimalused head. Maapiirkondades jääb keskmiselt pool noortest kodukoha gümnaasiumi, kuid rändesuund on ka seal peamiselt suurematesse keskustesse. Kõige vähem liiguvad kodust eemale Hiiumaa ja Saaremaa õpilased, kelle koolivalik on geograafiliselt piiratud.
Arenguseire keskuse ekspert ja Eesti inimarengu aruande peatoimetaja Eneli Kindsiko rõhutas, et koolide ebavõrdne jaotus tekitab kahese surve. Magnetkoolid saavad ülekoormuse, samal ajal kui väiksemad ja nõrgema sotsiaalmajandusliku taustaga õpilaste koolid jäävad ilma vajalikest ressurssidest. „Kui koolil pole piisavalt tugispetsialiste ja õpetajaid, tekib olukord, kus üks pluss üks ei ole enam kaks, vaid kolm või neli – probleemid võimenduvad,“ ütles Kindsiko.
Ta lisas, et sellise ebavõrdsuse vähendamiseks tuleks kaaluda täiendavat toetust koolidele, mis tegutsevad keerulisemas keskkonnas. „Kool võib õpilase raskusi kas süvendada või neid leevendada – see sõltub toetusest, mida ta saab,“ märkis ta.
Uuringust ilmneb, et kaugema kooli valivad sagedamini kõrgema sissetuleku ja haridusega vanemate lapsed. Haridusministeeriumi nõuniku Kadi Serbaki sõnul suurendab iga tuhande euro võrra kõrgem ema brutopalk tõenäosust, et laps õpib kodust kaugemal, 1,096 korda. See näitab, et parema haridusliku ja majandusliku taustaga peredel on rohkem vabadust ja ressursse koolivalikute tegemiseks.
Lisaks selgus, et mida kõrgemad on kooli lõpueksamite keskmised tulemused, seda rohkem seal õpib õpilasi, kelle jaoks kool pole kodulähedane. „See näitab, et kooli kvaliteet on otsustamisel võtmetegur,“ ütles Serbak.
Haridusministeeriumi kaasava hariduse nõunik Sandra Fomotškin tõi välja, et väiksematesse gümnaasiumitesse astuvad noored on põhikooli lõpetanud üldiselt madalamate tulemustega. Samuti on väikestes koolides rohkem väljalangejaid ja riigieksamite keskmised tulemused madalamad kui suuremates gümnaasiumides.
„Mida suurem kool, seda paremate tulemustega õpilased sinna astuvad. See ei tähenda, et väikesed koolid teeksid halba tööd – nad töötavad lihtsalt teistsuguse õpilaste profiiliga,“ rõhutas Fomotškin.
Oluline erinevus ilmnes ka koolide tüüpide vahel: riigigümnaasiumidesse astujate matemaatikatulemused on keskmiselt paremad kui munitsipaalkoolidesse minejatel. Puhaste gümnaasiumide tulemused on üldiselt tugevamad kui täistsükliliste koolide omad, samas kui erakoolide keskmised on pisut madalamad kui munitsipaalkoolidel.
Õpilaste rahulolu on suuremates koolides üldiselt parem, kuigi väiksemates koolides hinnati kõrgemalt liikumisvõimalusi ja individuaalset tähelepanu.
Kindsiko sõnul on Eesti haridusvõrk Euroopa võrdluses erakordselt tihe – eriti just gümnaasiumiastmel, kus teistes riikides on koolid märksa hajusamalt paigutatud. Tema hinnangul ei saa maapiirkondades lihtsalt kopeerida linnakoolide mudeleid. „Vajame paindlikke, kogukonnale sobivaid lahendusi ja nutikat andmepõhist juhtimist, et vältida regionaalset ebavõrdsust,“ ütles ta.
Kui haridusvõrgu kihistumine jätkub, võivad lõhed ühiskonnas süveneda veelgi. Nagu Kindsiko võrdles: „Ühed lapsed jooksevad maratoni sokkides, teistel on kõrval tipptreenerid.“
