Rakendusuuringute keskus Centar läbiviidud uuring raviresistense ja kõrge suitsiidiriskiga depressiooni levimusest ning majandusmõjust näitas, et lisaks inimeludele ja inimlikule kannatusele kaasnevad depressiooniga ka märkimisväärsed kulud riigile ning ühiskonnale laiemalt. Veel tuvastati uuringus, et kui varasemalt oli depressiooni esmase diagnoosi riskirühmaks kesk- ja vanemaealised, siis nüüd on uute depressioonijuhtude arvu kasv toimunud just noorte seas. Uuringus leidis kinnitust, et raske ja raviresistentne depressioon on üheks suitsiidi riskiteguriks.
Võrreldes 2009. aastaga on depressiooni esmasdiagnooside arv küll languses, kuid nooremas vanuserühmas (18-24) on see hoopis tõusule pööranud. „Esmadiagnooside arvu langus on küll positiivne, kuid see, et üsna suurel hulgal patsientidest diagnoositakse juba esmasena mõõdukas ja raske depressioon, on murettekitav. Õigeaegse asjatundliku ravi kättesaadavus just neil juhtudel on eriti oluline häire süvenemise ärahoidmisel ja suitsiidse käitumise vältimisel,“ ütles uuringut konsulteerinud PERH-i Psühhiaatriakliiniku juht dr. Ülle Võhma.
Igal aastal saab raske depressiooni diagnoosi sadu inimesi
Ravile raskesti alluva ehk raviresistentse depressiooni all kannatab Eestis umbes 4,2% depressiooniravi saavatest patsientidest ent noorte seas on see osakaal oluliselt kõrgem – 7,6%. Rakendades uuringus leitud raviresistentse depressiooni esinemissagedust kogu depressiooni diagnoosiga patsientide populatsioonile, siis võib selliste patsientide koguarvuks aastas olla hinnanguliselt 370. Vältimatut psühhiaatrilist abi, sh ka enesekahjustamise tõttu, saavate depressioonipatsientide arv on uuringu perioodil kahekordistunud. “Peamiseks murekohaks ongi, et paljud inimesed ei tunne depressioonisümptomeid ära ning ei taha või oska õigeaegselt abi otsida. Sellistel puhkudel haigus süvenebki, muutub raskemini ravitavaks ning kasvab suitsiidirisk,“ selgitab dr. Võhma.
Kõikidest aastatel 2009-2019 tehtud suitsiididest oli 13,5%-l juhtudest tegu depressioonidiagnoosiga patsientidega. „Inimlikule tragöödiale on mõistagi keeruline rahalist mõõdet anda. Kuid kui 2019. aastal tegi suitsiidi 49 depressioonidiagnoosiga patsienti, siis rahvusvaheliste statistilise elu hinna arvutamise metoodikate põhjal tuleks kahju elamata jäänud eluaastatest – mis hõlmab nii majanduslikku kahju kui kaotatud heaolu – mõõta kümnetes miljonites eurodes,“ nentis uuringut teostanud Centari vanemanalüütik Sten Anspal.
Haiguse süvenedes on ravi oluliselt keerulisem, kulutused mitmekordistuvad
Eestis esmakordne raviresistentse depressiooni uuring kinnitab, et õigeaegse sekkumiseta ning haiguse süvenedes kasvavad kulud riigile kordades.
Piisavat ravi saanud[1] depressiooni diagnoosiga patsientide kulu 2019. a oli riigile kokku ligi 27 miljonit eurot. Tegelik aastane kulu on aga oluliselt kõrgem, sest uuringus vaadeldi vaid piisavat ravi saanute gruppi ning patsiente, kes said esmase diagnoosi perioodil 2009-2019. Ravile raskesti alluva depressiooniga patsiendi kulu on kaks korda kõrgem võrreldes patsiendiga, kel ei ole raviresistentset depressiooni vormi. „Seega on nii inimlikkuse, aga ka otseselt riigi huvides, et me suudaksime depressiooni all kannatavatele inimestele pakkuda õigeaegselt vajalikku abi,“ rõhutab dr. Võhma.
Centari läbiviidud uuringu tellijaks oli Janssen Eesti (Johnson&Johnson Eesti filiaal) ning uuringu eesmärk oli saada esmakordselt ülevaade raviresistentse depressiooni levikust ja sellega seotud suitsiidide esinemissagedusest Eestis ning ühtlasi analüüsida ka depressiooni majanduslikke mõjusid. Uuringus vaadeldi perioodi 2009-2019.
[1] Uuringus loetakse piisavaks raviks seda, kui ravimit on saadud vähemalt 6 nädalat või on saadud vähemalt kaks teraapiasessiooni 31 päeva jooksul.
