Uuring: 80% Eesti elanikest peab end keskkonnateadlikuks
Eesti elanike keskkonnateadlikkuse värke uuring näitas, et keskkonnaprobleemid lähevad meie inimestele väga korda. Keskkonnateadlikuks peab end 80% inimestest. Keskkonda puudutava teabe vastu tunneb huvi 95% inimestest, mõne keskkonnaprobleemi pärast on muret tundud 83%.
Inimeste hinnang oma keskkonnateadlikkusele on kahe aasta taguse uuringuga veidi väiksem (2018. aastal pidas end keskkonnateadlikuks 83% vastanuist). Uuringu läbiviijate hinnangul ei pruugi see siiski tähendada, et inimeste teadlikkus on ka tegelikult kahanenud. Pigem teadvustatakse keskkonnavaldkonna olulisust üha rohkem ning seepärast hinnatakse ka oma teadmisi kriitilisemalt kui varem.
„Elanike keskkonnateadlikkuse uuringu tulemused on Keskkonnaministeeriumile ja kogu valdkonnale kui peeglisse vaatamise hetk,“ sõnas keskkonnaminister Rene Kokk. „Hea meel on tõdeda, et keskkonna teemad on muutunud inimeste jaoks varasemast olulisemaks ja oma eluviisi keskkonnahoidlikkuse üle mõeldakse üha enam. Samas avaldub inimeste keskkonnasäästlik käitumine pigem tagajärgedega tegelemises – nii kirjeldatakse prügi sorteerimist oluliselt enam kui tegevusi, mis võimaldaksid keskkonnakahju üldse ära jätta, nii et prügi ei tekikski.“
Uuring näitas, et keskkonnasäästlikest tegevustest on elanikud kõige enam omaks võtnud just prügi ja jäätmete keskkonnasõbraliku käitlemise. Samuti planeerib suurem osa inimestest toidu ostmist hoolikalt, et vältida ülejääkide äraviskamist. 59% kaalub sageli iga ostu sooritamist hoolikalt. Ligikaudu 2/3 elanikest väldivad sageli kilekottide või ühekordsete plastnõude või -joogikõrte kasutamist. Ligikaudu pooled vastanuist eelistavad autoga sõitmisele keskkonnasõbralikumaid alternatiive.
Uuring näitas vajakajäämisi keskkonnaalases süsteemses mõtlemises. Ülemaailmses kontekstis hinnatakse Eesti keskkonnamõju sageli tühiseks, kuigi uuringud on tõestanud, et eestlaste ökoloogiline jalajälg on peamiselt põlevkivi kasutamise tõttu suhteliselt suur. Keskkonnaprobleemine lahendajana näevad inimesed eeskätt riiki ja ka suurettevõtteid, mitte iseend. „Uuringu tulemused viitasid taaskord, et Eesti elanikud oskavad nimetada keskkonnahoidlikke tegevusi, tunnevad muret keskkonna pärast ja ka vastutavana keskkonnaprobleemide eest ning mõtlevad endast kui keskkonnateadlikult käituvast kodanikust“, hindas uuringu järeldusi Keskkonnaministeeriumi keskkonnateadlikkuse nõunik Liisa Puusepp. „Samas jääb jätkuvalt vajaka arusaamast, kuidas nad oma igapäevase tegevusega looduskeskkonda mõjutavad lükates vastuse endast eemale. Üheks eesseisvaks väljakutseks on kindlasti ka Eesti elanike kliimateadlikkuse suurendamine.“
Sama meelt on ka üks uuringu autoreid, TLÜ hariduspsühholoog Grete Arro: „Keskkonnateadlikkus on niivõrd mitmetahuline, seostudes inimese teadmiste, hoiakute, käitumise ning emotsioonidega, seetõttu on selle hindamine keeruline. Siin on eriti oluline aru saada, kas inimeste keskkonnaalased teadmised on sellised, mida suudetakse igapäevaelu valikute ja otsuste konteksti mõistlikult üle kanda, märgata näiliselt süütute toimetuste varjatud keskkonnamõju ning samas läbi näha rohepesu-lahendusi.”
Eesti keskkonnaseisundit peavad inimesed valdavalt heaks, kuid tunnetavad näiteks selliseid globaalseid probleeme nagu kliimamuutused sageli kaugete ning Eestile ebaolulistena. 41% on oma hinnangul hästi ning 50% halvasti kursis kliimamuutuste mõjudega Eesti keskkonnale. Kliima-alast teavet hinnatakse üldjuhul raskesti hoomatavaks, muutlikuks ning vastuoluliseks.
Keskkonnainfot saadakse kõige sagedamini massimeediakanalitest, seejuures enim televisioonist, ning sõpradelt, perelt või tuttavatelt. Viimase kaheksa aasta jooksul on infokanalitena enam olulisust omandanud uudisteportaalid ja sotsiaalmeedia. Keskkonnainstitutsioonide veebilehtedest on kõige suurema külastatavusega Keskkonnaagentuuri ilmateenistuse veebileht.
TLÜ jätkusuutliku arengu dotsent Mihkel Kangur võttis uuringu tulemused kokku tõdemusega, et kuigi on hea meel näha Eesti inimeste keskkonnast hoolimist ja muret tundmist, seejuures tajutakse ka isiklikku vastutust, on meil erinevate institutsioonide ja haridusasutustega pikk tee minna, et aidata välja kujundada ka teadlikke käitumisoskuseid, mis reaalselt aitaks meil toime tulla muutuva keskkonnaga.“
