“Kui rahval lasta midagi valida, siis lõppeb see niikuinii katastroofiga, sest 70% rahvast on lihtsalt puruloll,” ütles reformierakondlane Siim Kallas ERR-i saate Ringvaate otseetris 18. aprillil 2016. aastal. Ärritusega öeldu ei tundu täna emotsionaalse liialdusena. Viimastel nädalatel Riigikogus toimunu annab alust küsida, kes olid need inimesed, kes tänasele parlamendi opositsioonile oma hääle andsid.
Piinlik on. Piinlik on kolleegidest rahvaesindajate pärast ja piinlik on neid valinud inimeste pärast. Viha ja frustratsioon võimu kaotamise pärast võib mõnda aega pärast valimisi olla kuidagi seletatav, kuid elu läheb ometi edasi. Enamikul inimestest läheb, mõnedel selgelt mitte.
Abielu küsitlust puudutavale eelnõule laekunud ligi kümnest tuhandest muudatusettepanekust puudutasid mõtte ja sõnaga nimetet küsitlust, lennukat ettekujutusvõimet rakendades, neli. Küll aga elati neis välja seksuaalfantaasiaid alaealistega, tsiteeriti andetuid, kuid see-eest labaseid luuleridu, räägiti Saaremaa loovutamisest Lätile, väljumisest NATO-st ja kehutati otsesele riigireetmisele ehk naasmisele Vene okupatsiooni alla. Ja seda kõike tegid täiskasvanud, pealtnäha süüdivad inimesed, inimesed, kelle kätes on riigi ja rahvuse saatus ning tegid seda tõsiselt, täie teadmise ja vastutustundega.
Ja mitte ainult, need kiideti heaks nii vasakliberaalide kui sotsialistide Riigikogu fraktsioonides, kiideti heaks ka põhiseadusele mittevastavad ettepanekud, milliseid Riigikogu arutada ei saa. Tegemist on mõlema partei ametlike seadusalgatustega. Jutt, et esitati ettepanekuid, milledele võiks anda ainult EI-vastuseid või et tegu oli provotseerimisega, on teadlik vale.
Riigikogu kodukord ei klassifitseeri seadusalgatusi ja muudatusettepanekuid provokatiivseteks, naeruväärseteks, tõsiseltvõetavateks, südamestulevateks või poeetilisteks. Kui parlamendi liige esineb algatustega, siis sellistena seadusandlik kogu neid ka menetleb. Riigikogu seisab täna silmitsi monumentaalse rumalusega ning kröömigi lohutust ei paku K. Kallase mõtte parafraseering, et ükski neist “suurte mõtlejate” vaimuvälgatustest ei võta kelleltki tükki küljest ära.
Vene okupatsiooni ihalev ettepanek on tänaseks küll tagasi võetud, kuid fakt jääb. Kolm parlamendi liiget selle ju esitasid, see ei kao mitte kuhugi, see jääb Riigikogu ja Eesti Vabariigi ajalukku igaveseks. Ajalukku jääb samuti Rootsi alama Randpere soov Läti Karutapja ordenit välja teenida. Kogu südamest, palju õnne Reformierakond! Tuleb loota, et mõni kirjastaja kogub väikese vabadustarmastava laulurahva parlametaarse demokraatia uue taseme stiilinäited raamatusse, iga autor oma nime ja näoga, väike elulookirjeldus lisaks.
Intellektuaalsele puudele lisandub sageli käitumishäire. Riigikogus ollakse harjutud sellega, et üks rahvaesindaja manustamata rohtude puudusel teinekord ebaadekvaatselt käitub, kusjuures kodukorras puudub säte, mis võimaldaks sellisel puhul rahvaesindaja saalist eemaldada. Enne sõda lubas kodukord istungi juhatajal korda rikkuv saadik pärast kahte hoiatust, kolmanda rikkumise puhul saalist kõrvaldada, vajadusel politsei abil. Täna juhtub see ilmselt alles siis, kui keegi füüsiliselt agressiivseks muutub, sinnamaani on kõik lubatud, mida kogesid matsluse kõige ehedamal kujul par exellence põhiseaduskomisjoni liikmed ja ametnikud olles sunnitud taluma opositsioonisaadikute jauramist ja Novgorodi veetšele iseloomulikku kisakoori.
Kirsiks tordile osutus aga piltlikult öeldes virtsaste kirsadega elutoa vaibal trampimine. Lastetoa puudumist ei ole võimalik varjata ning nüüdseks ei saa ükski Riigikogu liige olla kindel, et mõni üliõhukese kultuurikihiga tubli kultuurimarksist mõne animaalse tungi ajendil tema privaatsesse tööruumi ei torma ja seal oma revolutsioonilist eleegiat ei alusta. Ilmselt peab Riigikogu kantselei tegema planeerimata väljamineku ning taoliste olukordade vältimiseks paigutama tööruumidesse häirenupud.
Viimastel päevadel on Reformierakonnast lahkunud 13 liiget. Ilmselgelt ei lahku maailmavaatelisest ühendusest keegi, kui ilmavaade on püsiv ja selge, mille ajendil kunagi liituti. Keegi on lisanud kõrre, mis kaameli selgroo lõpuks murdis ning “Kremli kasulike idiootidega” ühte laulu ei ole põhimõtetega inimesed nõus ühendkooris laulma. Enamus toiduahelast on mõistagi nõus ning vasakliberaalid ning sotsialistid annavad kolmapäeval Riigikogu suures saalis tõelise demagoogia- ning valede show, mis on üksiti erakordselt küüniline oma kahepalgelisuses. Omasooiharate pereõnn on tegelikult viimane, mis opositsioonis kirgi kütab. Tegelik põhjus on võim, mis võib käest libiseda, kui rahvale antakse hoovad riigi valitsemises ja rahvusele elutähtsate otsuste langetamisel.
Just need on põhjused, miks referendumeid, rahvaalgatusi ja presidendi otsevalimist kultuurimarksistid kardavad elik tsiteerides veelkord Reformierakonna klassikut: “Kui rahval lasta midagi valida, siis lõppeb see niikuinii katastroofiga, sest 70% rahvast on lihtsalt puruloll”.
Urmas Reitelmann
Riigikogu liige (EKRE)
