Sõpradest kubisevad sotsiaalkontod viitaks justkui ei peaks keegi tundma end üksikuna, ent see pole kaugeltki tõsi. Üksindusehirm on sõpradelaviini all hoopis kasvanud, selle eest pagetakse sõltuvustesse ning jäädakse halbadesse suhetesse.
Paljudele on omaette olemine vajadus, milleta nad kuidagi toime ei tule. See aitab lõõgastuda, vaikuses endasse vaadata, mõelda lõpuni mõtted ja tunnetada, mis toimub enda sees. Tulemusena laeb selline aeg iseendaga positiivse energiaga, et olla valmis uuteks kohtumisteks teistega. Kirjeldatud inimesed pole üksildased, sest nad on üksinda iseendaga.
Ent on ohtralt neid, kes kardavad iseendaga jäämist nagu tuld, sest ilma seltskonnata muutuvad nad üliärevaks. Viisid, kuidas selle olukorra eest põgenetakse on erinevad. Näiteks teismelisena rasestunud naine on suureks kasvatanud neli last. Kodus jääb üha vaiksemaks ja muutusega on raske kohaneda. Auga väljateenitud vabaduse nautimise asemel jääb naine uuesti rasedaks. Üksiolemine on edasi lükatud vähemalt 18 aastaks!
Oma pikaaegse suhte lõpetanud noor naine tunnistab, et pelgab nädalavahetusi, sest siis vahib üksindus talle igast toa nurgast otsa. Et häirivast tegelasest vabaneda, skrollib ta oma sotsiaalkontot, püüab kellegagi vestlust alustada ja kui miski enam ei aita, siis helistab lõpuks emale. Teatri- ja kinopileteid ostab ta paarikaupa, lootusega, et keegi tuleb kampa. Kui seltsilist ei leidu, jätab ka ise minemata. Üksinda einestamine toob talle pisara silma ja on ülimalt ebatõenäoline, et ta kunagi üksinda reisile läheks.
Üksinda einestamine toob talle pisara silma ja on ülimalt ebatõenäoline, et ta kunagi üksinda reisile läheks.
Tal on palju suguõdesid, kes satuvad üksiolekust ärevusse ja kõnnivad oma vabadel päevadel küüsi närides närviliselt ühe akna juurest teise juurde justkui midagi oodates. Olukord võib muutuda nii talumatuks, et tabavad paanikahood – need võivad tulla kõige haavatavamal ajal keset ööd, aga ka filmi vaadates või hommikusöögi ajal, nii et isu kaob täielikult. Mida kauem oma piinades marineeritakse, seda suuremaks kasvab tunne oma väärtusetusest, mis omakorda toidab häbi ning päädib isolatsiooni jäämisega. Lõpuks ei ole julgust ega soovi astuda kodust välja, et teistega kohtuda.
Jooksjad…
See teema ei puuduta kaugeltki vaid naisi. Ühe mehe sõbralistis on üle 1000 inimese, sest ta on äärmiselt meeldiv ja lõbus meelelahutaja. Keegi ei märka aga, et tegu on hästilihvitud fassaadiga, mille taga laiutab üksi jäädes valus tühjusetunne. Kuna mees toitub tähelepanust, millest „kõht“ paraku kunagi täis ei saa, tunnebki ta end tühisena, kui keegi talle kaasa ei ela ega aplodeeri. Selle mehe kõige lähedasemaks sõbraks on päris elus koer ja juba kuid pole mitte keegi tema juurde sisse astunud, et küsida: „Hei, sõber! Kuidas sul päriselt läheb?“ Temagi on kogenud kriipivat üksindust, mis on füüsiliselt nii raske tunne, et vabadel päevadel ei ole tahet end voodist väljagi ajada.
Enamasti ei tunne me neid inimesi ära, sest üksindusehirm pole neile otsaette kirjutatud. Sageli mõjuvad nad väljapoole hakkamasaavate ja tugevate natuuridena, kelle puhul sa ei kahtlustakski, kui väga kardab ta jääda iseendaga.
Enamasti ei tunne me neid inimesi ära, sest üksindusehirm pole neile otsaette kirjutatud.
Seda hirmu on aga ühiskonnas palju. Eriti ilmekalt torkab see silma lõhki läinud suhete puhul, mil voodi ei jõua veel mahagi jahtuda, kui juba on vallalisestaatus avalikult välja hõigatud. On ilmne, et eelmise suhte lõppemist ei ole jõutud leinata ega sellest mingeid järeldusi teha, sest ärevus üksinduse ees sunnib kiiresti Tinderist oma turuväärtust välja peilima.
Endaga kohtumise eest joostakse ka sõltuvustesse, mis küll ei täida sisemist tühimikku, küll aga aitavad seda osavalt mõnda aega iseendagi eest varjata. Kuni sõltuvus süveneb ja teeb oma tööd, mille tulemusena on iseendaga jäämine veel vastikum ja valusam. Sisuliselt joostakse ära iseenda eest.
Kuigi olukorrad on erinevad, ühendab kõiki nähtamatu niidina hirm jääda üksi iseenda ja oma tunnetega. Kel puudub aga lähedane suhe endaga, see pole võimeline jagama end sügavamal tasandil ka lähedastega. Nii juhtubki, et olles oma üksinduse põhjas, pole sageli kedagi, keda sa usaldaks nii palju, et talle oma tegelikku olukorda paljastada.
Hirm halvab
Üksijäämisehirmust jätkatakse sageli kehvasid suhteid, kust elujõud on ammu juba välja voolanud ja asjaosalised kaotanud soovi ja usu, et midagi saaks parandada. „Issand, kui ma temast lahku läheksin, kes mind enam tahab? Ma jään elu lõpuni üksikuks!“ pole pelgalt ühe 40ndates lastega naise mure. Sellele tõdemusele kaasneb ka hirm lahkumineku raskuste ees ja nii veenavad paljud end, et parem kehv suhe, kui päris üksi.
Tegu pole siiski kuigi nutika tehinguga, sest soovist end üksinduse ohust säästa, langetakse veel halvemasse seisu – saadakse kogemus, kui üksildane võib olla üksindus partneriga koos olles. Sellest imbuv lootusetus levib aegamööda nagu gripilaine ka teistele eluvaldkondadele. Lõpuks jääd sa liiga kauaks erinevatesse olukordadesse, kus sul pole hea, aga sa ei võta ka midagi ette, et seda muuta. Erinevad uuringud on näidanud, et paarisuhe mõjub tervisele paremini kui üksiolek, samas kehv paarisuhe laastab sinu tervist rohkem, kui valik elada omaette.
Lõpuks jääd sa liiga kauaks erinevatesse olukordadesse, kus sul pole hea, aga sa ei võta ka midagi ette, et seda muuta.
Sageli ei usuta, et lähisuhe võib olla suurepärane, sest varasemad eeskujud räägivad teist keelt. Selge on aga see, et kui sinu suhtes puuduvad turvatunne ja austus, siis väärid sa paremat.
Sotsiaalset survet olla paarisuhtes, ei maksa samuti alahinnata. Isegi, kui minnakse lahku, on paljude esimene mõte, kas ma enam üldse kunagi kedagi veel kohtan. Kui pole võetud aega, et mõtiskleda ja tunnetada, kas ja millist suhet sa päriselt vajad, siis joostakse ummisjalu ühest suhtes teise, hinge tõmbamata. Need, kes julgevad sotsiaalseid ootusi eirata, peavad end välja vabandama. Nii nagu alkoholist keelduja, peab ka vallaline põhjendama, miks „temasugune ilus, tark ja osav“ pole paarisuhtes. Seda käsitletakse kui anomaaliat.
Visalt püsib uskumus, et suhtes olemiseks on vaja teatavaid kvaliteete ja kui oleme üksi, siis järelikult teeme midagi valesti või on meie endiga midagi valesti. See on üpris lühinägelik, sest suhtes oleme ju lõpuks ikkagi tervikliku inimesega, mitte omaduste kogumiga. Need, kes on mõistnud, et suhte tekkimist ei saa kunstlikult takka sundida ja selles küsimuses tuleb usaldada elu, võtavad omaette olemise aega mitte kui karistust, vaid võimalust iseennast paremini tundma õppida.
Kui annaks üksiolemisele võimaluse?
Üksijäämist pelgavad ärevalt kiindunud, kes kipuvad suhetes klammerduma ja vajavad partnerit, et saada endale pidevat tagasisidet. Nende enesetaju on habras ja üksiolek toob selle liiga teravalt esile – kõik eksistentsiaalsed hirmud, ängid ja ärevused (paljude juured on peidus lapsepõlves) saavad siis vabaduse möllata. Mõjutatud on ka sõltlased- ja neist hõivatud kaassõltlased, kes on endast nii kaugele triivinud, et nad ammu enam ei tea, mida nad tunnevad.
Kui nad peaks korra peatuma ja end kuulatama, siis on oht, et laviinina ei tule mitte rahulolu ja lõõgastumine, vaid lõpuks jõuavad kohale valusad tunded, mille eest on nii kaua suudetud ära joosta. Sõltlane kohtab häbi oma tegudest ja kurbust, et ta on nii jõuetu, kaassõltlane aga sügavat valu ja hirmutavat tühjust. Üles võivad kerkida külmutatud lein ja kaotusvalud, mida on pikka aega ületöötamisse peidetud. Mõni ime, et ei taha üksi jääda ja endasse vaadata!
Sõltlane kohtab häbi oma tegudest ja kurbust, et ta on nii jõuetu, kaassõltlane aga sügavat valu ja hirmutavat tühjust.
Teekond iseendasse ja oma tunnete juurde on aga möödapääsmatu, et haavad, mis on toitnud sõltuvusi saaks hakata paranema, mitte ei tiriks sind veel kaugemale endast ja veel sügavamale tühjusse. Selle teekonna edukaks läbimiseks vajad sa kindlasti professionaali tuge, kes teab, mis toimub ja juhib sind tormidest läbi. See on täiskasvanuks saamise teekond, kus end päriselt tundma õppida ja vähendada seeläbi neurootilist sõltuvust teistest.
Kui see suur töö saab tehtud, siis jõuad sinagi üksiolekuni, mis ei vallanda paanikat, vaid on võimalus ennast tähele panna ja märgata. Saad panna aluse tugevale enesetunnetusele, mis annab vabaduse ja sõltumatuse. Üksiolemine on väga oluline eluoskus, mil sa oled iseenda meelelahutaja, tunned end mugavalt nii oma mõtete kui tunnetega. Saad luua sügavama suhte iseendaga ja alles siis ka suurema intiimsuse teise täiskasvanuga. See, kes end kuulab, õpib ennast ka väärtustama ja on ebatõenäoline, et ta viskub taas suhtesse, kus teda koheldakse halvasti.
tekst: Kaire Talviste
