Ukraina relvajõudude kõrgeim ohvitser kindral Valeri Zalužnõi sõnul vajab Ukraina vasturünnaku kiiremaks edenemiseks kõiki relvi ja rohkem. Ja ta ütles kõigile, kes kuulavad, sealhulgas tema Ameerika kolleegile kindral Mark Milleyle kolmapäeval, et tal on neid ressursse kohe vaja.
Haruldases laiaulatuslikus intervjuus ajalehele Washington Post väljendas Zalužnõi pettumust, et kuigi tema suurimad Lääne toetajad ei alusta kunagi pealetungi ilma õhuüleolekuta, ei ole Ukraina ikka veel saanud moodsaid hävitajaid, kuid eeldatakse, et ta võtab kiiresti vene okupatsioonivõimudelt territooriumi tagasi. Alles hiljuti lubatud Ameerikas toodetud F-16-d jõuavad parimal juhul tõenäoliselt kohale alles sügisel.
Ka tema väed peaksid tulistama vähemalt sama palju suurtükimürske kui nende vaenlane, ütles Zalužnõi, kuid piiratud ressursside tõttu on neid kümme korda vähem.
„Nii et see ajab mind marru,” ütles Zalužnõi, kui kuuleb arvamusi, et Ukraina kauaoodatud vasturünnak riigi ida- ja lõunaosas on alanud oodatust aeglasemalt – seda arvamust avaldasid avalikult Lääne ametnikud ja sõjaväeanalüütikud ning ka president Volodõmõr Zelenski. Zalužnõi ei pidanud silmas Zelenskit. Ta ütles, et tema väed on iga päev saavutanud teatud edumaa – isegi kui see on vaid 500 meetrit.
„See ei ole etendus,” ütles Zalužnõi kolmapäeval oma kontoris Ukraina peastaabis. „See ei ole saade, mida kogu maailm vaatab ja millele panustab või midagi sellist. Iga päev võetakse iga meeter vere hinnaga.
„Ilma täielike tarneteta ei ole need plaanid üldse teostatavad,” lisas ta. „Aga nad täidetakse. Jah, võib-olla mitte nii kiiresti, kui saates osalejad, vaatlejad sooviksid, aga see on nende probleem.”
Viimase 16 kuu jooksul on 49-aastasel Zalužnõil olnud tohutu väljakutse juhtida Ukraina sõjaväge suuremate ja paremini relvastatud Venemaa vägede vastu, mis okupeerivad endiselt umbes viiendikku tema riigist, isegi pärast edukaid vasturünnakuid eelmisel sügisel. Osaliselt on ta sellega hakkama saanud, muutes oma sõdurid kaasaegseks, nobedaks väeks, kes on õppinud NATO taktikat, ja kaotades tsentraliseeritud nõukogude stiilis juhtimisstruktuuri, mis oli veel alles enne väljaõppele asumist.
Küsimused, mis teda iga päev painavad: millal pakuvad Ukraina partnerid Läänes talle vajalikke relvi, eriti rohkem laskemoona ja F-16? Ja kuidas saab eeldada, et ta saab töö ilma nendeta tehtud?
Zalužnõi ütles, et edastab oma mured Milleyle, keda ta sügavalt imetleb ja keda ta peab sõbraks, mitu korda nädalas vestlustes, mis võivad kesta tunde. „Ta nõustub nendega absoluutselt. Ja ma arvan, et ta saab aidata mul nendest muredest vabaneda,” ütles Zalužnõi ja lisas, et ütles Milley’le kolmapäeval, kui palju suurtükimürske ta ühes kuus veel vajab.
Nendes vestlustes räägib Zalužnõi tagajärgedest avameelselt: „Meil on kokkulepe: 24/7 oleme ühenduses. Nii et mõnikord võin helistada ja öelda: „Kui ma ei saa nädalas 100 000 mürsku, sureb 1000 inimest.” Pange end minu olukorda,” ütles ta.
Kuid „Milley ei otsusta, kas me saame lennukid või mitte,” ütles Zalužnõi. „Asi on selles, et sel ajal, kui seda otsust tehakse, sureb iga päev palju inimesi – palju. Lihtsalt sellepärast, et otsust pole veel tehtud.”
Kuigi F-16 saabuvad lõpuks pärast president Bideni maikuist otsust toetada rahvusvahelist plaani Ukraina pilootide koolitamiseks ja lennukite saatmiseks, kujutab Ukraina pingeline laskemoonaressurss teistsugust väljakutset. Veebruaris hoiatas NATO peasekretär Jens Stoltenberg, et „Ukraina praegune laskemoonakulu on mitu korda kõrgem kui meie praegune tootmismäär”. See tähendab, et mürske, mida Zalužnõi ütles, et ta vajab, võib olla veelgi vähem, mida kauem sõda kestab.
Pikalt planeeritud vastupealetungi eel sai Ukraina esimest korda Lääne lahingutanke, sealhulgas Saksamaal toodetud Leoparde ja jalaväe lahingumasinaid. Moskva väed on rajanud maismaakoridori Mandri-Venemaa ja Krimmi vahele, mis on 2014. aastal ebaseaduslikult annekteeritud Ukraina poolsaar, kus Venemaal on mitu sõjalist rajatist. Selle sideme katkestamine annaks olulise löögi Venemaa võimele oma vägesid varustada.
Need tankid ja lahingumasinad debüteerisid lahinguväljal, kui selle kuu alguses algas vasturünnak. Mitmed on juba hävitatud, tunnistas Zalužnõi, lisades, et „me ei pannud Leoparde paraadidele sõitma ega lasknud poliitikutel ega kuulsustel nendega pilte teha. Nad tulid siia sõja pärast. Ja Leopard lahinguväljal pole lihtsalt Leopard, vaid sihtmärk.”
Analüütikud väidavad, et Ukraina ei ole veel alustanud oma vastupealetungi põhirünnakut. Kõik selle spetsiaalselt ettevalmistatud väed pole rindejoonele jõudnud ja need, kes on, need näivad endiselt otsivat Venemaa kaitse nõrku kohti. Ukraina ametnike sõnul on vabastatud kokku ligikaudu 50 ruutmiili.
Kuid Zalužnõi osutas ka NATO vägede enda doktriinile – mis on tema sõnul paralleelne Venemaa omaga –, mis nõuab enne maapealsete sügavate operatsioonide alustamist õhus üleolekut.
„Ja millist doktriini peaks ründeoperatsioonidele siirduv Ukraina järgima?” ütles Zalužnõi. „NATO? Vene Föderatsiooni oma? Või pole see meie asi? „Teil on oma doktriin. Teil on tankid, teil on kahurid, teil on mõned [lahingsõidukid]. Te saate sellega hakkama.” Mis see selline on?”
Zalužnõi komandopunktis on ekraan, mis näitab talle igal hetkel kõike, mis õhus on – NATO riikide lennukeid Ukraina läänepiiril, tema enda lennukeid Ukraina kohal taevas ja Venemaa lennukeid idaservas. „Ütleme nii, et meie läänepiiri lähedal tegutsevate lennukite arv on kaks korda suurem kui meie positsioone laastavate Vene lennukite arv. Miks me ei võiks sellest vähemalt kolmandikku sealt võtta ja siia teisaldada?” küsis Zalužnõi.
Kuna Venemaa moodsamal Su-35 lennukipargil on palju parem radari- ja rakettide laskekaugus, ei suuda Ukraina vanemad lennukid nendega konkureerida. Maapealsed väed on seetõttu kerged sihtmärgid.
„Keegi ei ütle, et peaksime homme uuesti relvastuma ja hankima 120 lennukit,” ütles Zalužnõi. „Miks? Ma ei vaja 120 lennukit. Ma ei kavatse tervet maailma ohustada. Piisaks väga piiratud arvust. Aga neid on vaja. Sest muud teed ei ole. Sest vaenlane kasutab erineva põlvkonna lennundust. Kui läheksime nüüd vibude ja nooltega pealetungile, siis kõik ütleksid: „Kas sa oled hull?” Aga selle küsimuse puhul: „Ei, ei.”
Kui arvatakse, et Ukraina vasturünnak sai eelmisel nädalavahetusel õnneliku suuna, kui Wagneri juht Jevgeni Prigožin juhtis palgasõdurite mässu, mis ründas Moskvat enne edasitungi peatamist, siis Zalužnõi pole selles kindel. Zalužnõi sõnul olid Prigožini Wagneri väed juba rindejoonelt lahkunud, pärast kuu aega tagasi riigi idaosas asuva Bahmuti linna vallutamist, mistõttu mässu toimumise ajal lahinguväljal märgatavaid muutusi ei toimunud.
„Me ei tundnud, et nende kaitse oleks kuskil nõrgenenud või midagi,” sõnas ta.
Wagneri võitlejad, kes ei soovi Venemaale jääda ega sõlmida lepinguid Venemaa kaitseministeeriumiga, saavad võimaluse liituda Prigožiniga Valgevenes, ütles Venemaa president Vladimir Putin. Kuid kuigi mõned palgasõdurid võivad lahkuda lahinguväljalt, kus Ukraina komandörid sageli kiitsid nende tõhusat, ehkki jõhkrat taktikat, näeb Zalužnõi nüüd uut täiendavat ohtu oma põhjapiirile, kui mõned võitlejad sinna ümber asuvad.
„Mul on palju hirme ja Wagner on nende hulgas,” ütles Zalužnõi. „Ja nad pole ainsad. Kui me sellest nüüd rääkima hakkame, hakkab mul pea ringi käima. … Meie ülesanne on valmistuda halvimateks ja võimalikeks stsenaariumideks. Ja me püüame minimeerida võimalikke tagajärgi.”
Üks halvim stsenaarium, millega Zalužnõi peab arvestama, on oht, et Putin võib kasutusele võtta tuumarelva. Ning Zelenski hoiatas eelmisel nädalal, et Ukraina luurele laekus info, et Venemaa väed valmistavad okupeeritud Zaporižja tuumajaamas, Euroopa suurimas aatomielektrijaamas ette „terroriakti kiirguse vallandumisega”.
Kas see paneb Zalužnõile kohustuse üritada Ukraina vasturünnaku osana tehase üle kontrolli tagasi võtta?
„See ei takista mind üldse,” ütles Zalužnõi. „Teeme oma tööd. Kõik need signaalid tulevad mingil põhjusel väljast: „Karda tuumalööki.” Kas me peaksime alla andma?”
