Pidev unevõlg ja sellest tingitud väsimus toob kaasa peavalu, hajameelsuse ja keskendumisraskused,” nentis Merivälja kooli kooliõde Anu-Ell Kruusmann. “Õpilasel kahaneb õpivõime, tekivad stress ja ärevushood, millest võib kujuneda ärevushäire.” Nüüd saavad magamisraskustega lapsed abi uuest lastehaigla unekeskusest.
“Nädala keskel olin mina öösiti üleval, nädala lõpus lasi abikaasa omakorda mul magada, nädalavahetusel tuli ka ema appi – nii saime jaokaupa magada,” meenutas Tallinna lastehaigla Toetusfondi juhataja Inna Kramer oma poja esimest kaht eluaastat. Väikelapse heitlik uni on üsna levinud vanusega seotud probleem. Möödunud nädalal avati lastehaiglas Valentini unekeskus, mis on Eestis esimene omataoline.
31-aastase Viktoria tänaseks nelja-aastane tütar ei maganud korralikult esimesed kaks eluaastat. “Ta jäi magama ainult rinna peal ja ärkas lausa iga tund,” meenutas ema, kes käis titaga algul ka lastearstide ja neuroloogide juures. “Tegime mitmeid analüüse ja uuringuid – kõik näitajad oli absoluutselt normis. Arstid väitsid, et laps kasvab välja, kannatage.”
Siis hakkas naine otsima infot pereblogidest, kust sai täiendavat kinnitust, et väikelapse heitlik uni on üsna levinud vanusega seotud probleem. “Kuigi enda üleväsimust oli keeruline taluda nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt, aitas arusaamine, et ma ei ole ainukene lapsevanem, kes seda üle elab,” lausus naine.
Internetis sai Viktoria tuttavaks teiste emadega, kellel oli sama mure, ja nii jagati oma igapäevaseid une-uudiseid. “Sain aru, et tegemist pole tervisehäire, vaid pigem asjaoluga, et lapsel pole oskust iseseisvalt uinuda: mõnel on selleks vaja süles olla, teisel vankris sõita, kolmandal rinda võtta.”
Viktoria asus uurima unekooli meetodeid, kuidas õpetada last iseseisvalt magama jääma. “Aga igal lapsel on oma temperament ja minu tütrele need meetodid ei sobinud,” nentis naine. Tegelikult tuligi oodata kuni tütre teise eluaastani. “Siis lõpetasin rinnaga toitmise – selles vanuses lapsega saab juba läbirääkimisi pidada ja kokku leppida. Probleem lahenes kolme päevaga!”
Kaks aastat magamata
Teistele unemuredega kimpus olevatele väikelaste emadele tahab Viktoria südamele panna, et kõigepealt on oluline välistada lapse tervisega seotud probleeme. “Aga isegi kui neid pole, on tähtis saada pädevate inimeste käest konsultatsiooni, soovitusi ja toetust,” rõhutas ta. “Siis tunneb ka vanem ennast enesekindlama ja rahulikumana – ja seda tajub omakorda ka laps.”
Tallinna lastehaiglas Toetusfondi abiga avatud Valentini unekeskus asub pakkuma kaasaegset abi unehäiretega lastele ning harima nende vanemaid. “Annetuste kogumist keskuse loomiseks alustas lastehaigla toetusfond 2020. aastal, aga tegelikult tuli algne idee endiselt neuroloogiaosakonna juhataja dr Valentin Sanderilt juba aasta varem,” rääkis fondi juhataja Inna Kramer. Ideest teostuseni kulus neli aastat. Et dr Sander lahkus raske haiguse tõttu suvel, nimetati valminud keskus Valentini unekeskuseks austusavaldusena talle. “Unekeskust oli väga vaja – kui ühel neljandikul täiskasvanutest on uneprobleemid, on täpselt sama lastega,” tõdes Kramer. “Näiteks minu tänaseks pea kolmekümneaastane poeg ei maganud kaks esimest eluaastat ja see oli raske kogu perele. Nädala keskel olin mina öösiti üleval, nädala lõpus lasi abikaasa omakorda mul magada – mees käis tööl, mina olin kodune.”
B-vitamiini puudus röövib öörahu
Nii said vanemad jaokaupa siiski magada. Nädalavahetusel tuli appi ka ema, kes tõusis varahommikul üles ja läks lapsega õue. Sealjuures võis poiss vankris päeval mitu head tundi magada, kui sai õue minna – ilmselt mõjus värske õhk hästi. “Poiss oli väga hektilise unega!” nentis Kramer. Muidu arenes laps eakohaselt, ja rohkemgi veel. “Ta ei vahetanud päeva ja ööd ära ega rippunud ka rinna otsas, sest sai rinnapiimaasendajast kõhu täis. Ta oli lihtsalt üleval ja tihkus nutta. Kui tol ajal olnuks niisugune unekeskus, kuhu saanuks oma hädaga pöörduda, oleks väga vahva olnud! Toona aga ei rääkinud laste unest keegi; oli justkui normaalne, et üks laps magas ja teine ei maganud – ja kõik. Olen alles hiljem kuulnud, et teinekord võib halvasti magavatel lastel olla B-vitamiini vaegus. Aga ma ei mäleta, et meil oleks tookord mingisugustki niisugust uuringut tehtud. Lihtsalt läks aeg mööda ja laps kasvas sellest välja. Umbes kahe ja pooleselt hakkas poeg ilusti magama ja teeb seda tänapäevani.”
Sealjuures paneb Kramer imeks, et kui vaadata pojast fotosid selles vanuses, on laps piltidel alati heatujuline, naeratav ja lõbus. “Järelikult tema vähese une all ei kannatanud,” muigas ema. “Mina aga mäletan küll, kuidas ma olin terved ööd magamata ja ainult ootasin, et tuleks juba hommik, saaks ometi üles ja kohvi!”
Nii nagu Lääne-Euroopas kohtab vanemate kui 15-aastaste seas tehtud läbilõikelise uuringu kohaselt unehäireid 31% inimestel, arvatakse ka, et unehäireid on ligikaudu kolmandikul Eesti elanikkonnast. Unega seotud probleeme ja kaebusi, uinumisraskustest ja rahutust unest kuni tõsise uneaegse hingamishäireni esineb samuti kuni veerandil väikelastest. Aga mitte ainult. Eesti rahvastiku vaimse tervise uuringus uuriti aastatel 2021-2022 lisaks teistele vaimse tervise probleemide hulgas unehäirete riski esinemist 15-17-aastaste noorte seas. Silma torkas, et 15-17-aastaste puhul esineb unehäirete riski 35%-l tüdrukutest ning 17,8%-l samaealistest poistest.
Paraku ei ole unehäireid meditsiinilisest aspektist piisavalt tähtsustatud ning nendega tegelemine on ka arstkonna seas olnud pigem juhuslik. “Kui räägime laste unehäiretest, ei ole see valdkond täna veel väga fookusse saanud,” tõdes Tallinna lastehaigla juhatuse esimees, lastearst Katrin Luts. “Arvestades teiste maade kogemusi ja üha uusi kerkivaid probleeme, on see kindlasti üks valdkond, millega tegelemine aitaks laste abistamisega paremini edasi minna.”
Täiskasvanute unemeditsiiniga on võib-olla isegi rohkem tegeletud, aga spetsiaalselt lastele mõeldud uneuuringute keskus on Eestis esimene omataoline, nentis Tallinna lastehaigla kliinilise neurofüsioloogia üksuse juhataja Kaidi Lunge. “Unehäired on väga mitmetahuline teema ja sellega on seotud erinevad pediaatrilised erialad,” lausus ta. “Seni on lapsed käinud – nii nagu peavadki käima – eri spetsialistide juures.”
Dr Luts ütles, et uude keskusse võiksid saabuda lapsed kõrva-nina-kurguhaiguste eriala arstide suunamisel ja psühhiaatriast. Samuti neuroloogiliste häiretega ja kopsuprobleemidega. “Need on peamised valdkonnad, kuid laste unehäirete uurimine on Eestis alles oma tee alguses,” tõdes dr Luts.
Lunge sõnul on unehäirete näol tegu väga mitmetahulise probleemiga, mis on seotud nii käitumuslike või sotsiaalsete kui ka meditsiiniliste põhjustega. Lastehaiglas tegeletakse pigem viimastega. “Unehäired, ükskõik mis nende põhjuseks on, mõjutavad selgelt lapse päevast toimetulekut, õppimist ja kõike muud,” tõdes dr Lunge. “Umbes veerandil lastel on mingis vanuses unehäired ja osa neist tegelikult ei vaja ravi, vaid lähevad ise mööda, teised aga võivad põhjustada juba tõsisemaid terviseprobleeme, näiteks südame- ja veresoonkonna-, aga ka kopsu- ning närvihaigusi.”
Olgugi Eestis unespetsialiste liiga vähe, pööratakse unehäiretele üha rohkem tähelepanu ja nüüd on lastehaiglas selleks ka paremad diagnoosimisvõimalused.
Põhjusteni aitavad jõuda eri spetsialistid
“Lapsevanema põhisõnum, mis ta arsti juurde tulles esimesena edastab, on see, et “laps üldse ei maga”, “ta ei ole kunagi normaalselt maganud” ja “me oleme kõike proovinud”,” tõdes oma kogemuste põhjal Tallinna lastehaigla kliinilise neurofüsioloogia üksuse arst Kadi Veri. “Vanemate hinnang on subjektiivne ja sõltub sellest, kui palju ema-isa enda uni on häiritud.”
Seetõttu on dr Veri sõnul oluline alustada vanemate põhjalikust küsitlemisest ning nõustamisest. “Esmaselt peaks pere lapse unega seotud kaebustega pöörduma perearsti poole, kes otsustab, kas laps vajab eriarsti konsultatsiooni ja/või täpsustavaid uuringuid,” rõhutas dr Veri. “Laias laastus võib öelda, et kui lapse areng on kulgenud normi järgi, tal ei ole päeval toimetulekuraskusi, lasteaialaps saab kollektiivis hakkama, kooliõpilane ei jää tunnis tukkuma ja saab uute teadmiste omandamisega hakkama, siis pigem ei ole tegemist haigusliku unehäirega ning piisab päevarežiimi ja uneharjumuste ülevaatamisest ning korrigeerimisest.”
Uuringud helikindlas toas
Seega, lihtsalt lastehaiglasse helistades ning lapse unemuresid kurtes uneuuringule ei võeta, selleks peab olema näidustus. “Polüsomnograafia ehk uneuuringu näidustuseks on kahtlus uneaegsetele hingamispeetustele ehk uneapnoele, liigutushäiretele või narkolepsiale,” selgitas Veri. Uuringule pääsemise teekond algab perearsti tasandilt. Perearst saab vastavalt kliinilisele probleemile suunata lapse näiteks kõrva-nina-kurguarstile – norskamise taga on enamasti ninaneelu- ja kurgumandlite suurenemine. “Allergiahaiguste ja sellest tingitud öiste hingamisraskustega tegeleb allergoloog-pulmonoloog,” selgitas dr Veri. “Kui lapsel on arengus mahajäämus, käitumise iseärasusi või kahtlus epileptiliste hoogude esinemisele, on vajalik lasteneuroloogi või lastepsühhiaatri konsultatsioon. Hea võimalusena saab perearst kasutada lapse suunamist Tallinna lastehaiglasse ka e-konsultatsiooni kaudu.”
Laps võib keskuses viibida uuringutel lausa mitu ööpäeva, milleks on loodud lapsesõbralik keskkond. Luts lisas, et sellisel tasemel meditsiini ei saa teha põlve otsas ega olematute tingimustega ruumides. Tuba peaks olema näiteks helikindel. “Tähtis on seegi, et näiteks tänavakoristusmasin akna taga ei segaks uneaegse uuringu tegemist!” mainis dr Luts.
Uneuuringutega lastehaiglas iga päev tegelev Veri näeb oma töös lapsi, kes tulevad uuringule uneaegse hingamis- või liigutushäire või epilepsia kahtlusega. Varasemast kogemusest lisas arst, et suur osa tuleb lihtsalt rahutu une kaebustega, millega võib kaasneda algkoolieas ka näiteks püsiv öine voodimärgamine, hammaste krigistamine, öised unepaanikahood, öine ringikõndimine. “Väikelastel ja imikutel esinevad spetsiifilised uneaegsed rütmilised pea või keha rullimised või enda voodis kõigutamised, mis vanematele tunduvad väga häirivad, aga mis on eakohased, enamasti healoomulised ja ise mööduvad, sõltuvalt lapsearengustaadiumist ja vanusest,” kinnitas arst. “Mida polügraafiauuringul saab diagnoosida, on uneapnoe, perioodiliste jäsemeliigutuste sündroom ning liigunisuse häired nagu narkolepsia, üks haigus, mida me diagnoosida saame. Väga suure osa uuringutest moodustab epilepsia diagnoosimine. EEG jälgimisel võib laps olla lastehaigla unekeskuses uuringul kokku kuni neli ööpäeva.”
Unekeskuse maksumuseks kavandati esialgu 200 000 eurot, aga seoses ehitusturul toimunud muutustega kujunes selleks ligikaudu 500 000 eurot.
Parem uni sõltub liikumisest
Unehäiretele viitavaid sümptomeid ei pea otsima vaid öisest rahutust unest, sest sageli võivad sellele osutada ka päevaste tegevustega seotud probleemid. Igasuguse öise rahutuse või esimesel eluaastal nutva lapse puhul lastehaigla uneskeskuses ränki diagnoose panema ei asuta. “Mitte iga öösiti üles ärkava ja nutva lapse puhul ei saa kindlasti öelda, et nad kõik vajaksid uneuuringuid,” märkis lastearst Katrin Luts, kelle kinnitusel võib unehäire väljenduda hoopis muudes probleemides. “Kõige laialdasem küsimus unehäirete osas on laste puhul uneapnoe ehk pikemad hingamispeetused, mille puhul organism ja eelkõige aju on tavapärasest pikemalt hapnikuvaeguses. Viimane võib väljenduda hoopis keskendumishäiretes või õpiraskustes.” Nõnda ei peaks kõik õpiraskusega lapsed uneuuringule minema, vaid selleks ongi arstid, kes peaksid kaaluma, kas lapse probleemidega võiks seonduda mingi une ajal tekkiv häire. “Kõigepealt peaks kindlasti selgeks tegema, kas kõik muu, mis und soodustab ja hea une tagab, on kodus korras,” tõi dr Luts välja. “Need nüansid, mida me teha saame, tuleb ikka joonde saada, sest ükski uuring probleeme ei lahenda.”
Nii tuleks dr Lutsu sõnul kodus alustada ikkagi päevarežiimist – on ju ka stress keskkonnast tulenev mõjutus. “On teada, et keskkonda me väga palju mõjutada ei saa, küll aga saame mõjutada iseennast,” nentis ta. “Päevarežiim on suuresti meie endi kätes. Muidugi on meil kõigil omad tegemised, mida toimetada, aga tervikpilt peab olema paigas.” Siinkohal peab dr Luts tänapäeva laste ja teismeliste päevarežiimi all silmas nii ekraaniaega kui füüsilist aktiivsust. “Need on esmased asjad, mis läbi rääkida, et aru saada, kas siin on kohti, mida me ise parandada saame!”
“Inimeste unevajadus on erinev, aga õpilased võiksid ikka vähemalt kaheksa tundi ööund kätte saada, nooremad koolilapsed rohkemgi, kuni kümme tundi,” pani Kruusmann südamele. “Unevõlga ei tee tasa, kui nädala sees öösiti vähe magada ja laupäeval-pühapäeval pärastlõunani põõnata. See ajab rutiini sassi, organism on häiritud ja inimene tegelikult veel rohkem väsinud.”
Käsutamine ei toimi
Selleks, et õhtul tuleks hea uni, saab ise mõndagi ära teha. Väga oluline on värske õhk ja liikumine. “Õpilased käivad küll trennis, aga muul ajal ei liigu nad suurt üldse, ja just õues viibimist on vähevõitu,” märkis Kruusmann. Kooliõde soovitab helendavad ekraanid paar tundi enne plaanitavat magamaminekuaega kinni keerata. “Väga tihti võetakse telefon voodissegi kaasa, märkamatult kaob aeg käest ning ongi juba sügav öö,” rääkis Kruusmann. “Kui siis lõpuks tõesti telefon ära panna, ei pruugi uni sugugi kohe tulla, sest aju on saadud infost veel ergas ja mõtted keerlevad peas ja ringi.”
Palju saavad ära teha lapsevanemad ja teised pereliikmed. “Kui last on harjutatud maast madalast kindlal ajal voodisse minema, oskab ka tema organism õigel ajal magama jääda,” toonitas kooliõde. “Lapsevanem võiks hea seista selle eest, et lapse magamistoas poleks arvutit ja ka telefon saaks eemale pandud.”
Mõistagi on keerulisem vanemate õpilastega, kes vahel kipuvad kauemaks üles jääma kui ema-isa. Niisama käsutamine noorte puhul ei toimi, vaid tuleb rääkida, miks on oluline end välja puhata ja arutada, kuidas saaks uneharjumusi parandada. “Võib hakata igal õhtul kümne minuti kaupa uneaega ettepoole tooma, parandada ajaplaneerimist, teha õhtul väikeseid jalutuskäike,” soovitas Kruusmann. “Lapsed on nutikad ja kui nendega argumenteeritult rääkida, saavad nad aru, miks on õigel ajal magamaminek nende endi huvides.”
Alates algkoolist kuni gümnaasiumi lõpuni magavad praeguse aja lapsed ööpäevas tunni võrra vähem kui 30 aastat tagasi. Isegi lasteaialapsed magavad keskmiselt pool tundi vähem kui vanasti. Kentucky ülikoolis korraldatud uurimuse põhjal magatakse lõpuklassi jõudmise ajaks igal ööl keskmiselt vaid 6,5 tundi. Kuigi unevõlg mõjutab kõiki lapsi, on eriti tugeva löögi all teismelised. Teismeliste unevõlg ei piirne vaid Ameerika noortega: teismelised on unepuudusest kurnatud üle kogu maailma.
Unevõlg on vähemalt kaks tundi ööpäevas
“Unevõlg on tänapäeva õpilaste seas väga levinud,” tõdes ka Kruusmann. “Kui õpilane tuleb kooliõe kabinetti ja kurdab näiteks peavalu või uimasust, selgub väikese küsitlemise järel sageli, et ööuni on jäänud üürikeseks.” Ka regulaarsetes tervisekontrollides esitavad kooliõed laste magamisharjumuste kohta eraldi küsimusi. Sealtki ilmneb, et õpilased ei maga piisavalt.
“Unetundide defitsiit on omane pigem vanematele klassidele, algklasside lapsed magavad rohkem,” jätkas Kruusmann. “Esiteks on vanematel õpilastel suurem õpikoormus ja päevad võivad seetõttu pikaks venida. Kui pärast kooli on veel trennid ja huviringid, pääsebki õpilane koduseid ülesandeid tegema alles õhtul. Teiseks veedavad noored üha rohkem aega nutiseadmetes ja siis kipub ajataju kaduma.”
Pidev unevõlg ja sellest tingitud väsimus toob kooliõe sõnul kaasa muud terviseprobleemid nagu peavalu, hajameelsuse ja keskendumisraskused. “Õpilasel kahaneb õpivõime, tekivad stress ja ärevushood, millest võib kujuneda ärevushäire,” loetles Kruusmann. “Stressis organismi immuunsüsteem nõrgeneb ja see tähendab, et väljapuhkamata lapsele hakkavad kergemini külge ka viirushaigused.”
Krooniline väsimus ja unedefitsiit loob soodsa pinnase käitumishäirete, keskendumisraskuste ja tähelepanu defitsiidi tekkele, kujunevad õpiraskused ning sageneb riskikäitumine. “Halb unerežiim tõstab vaimse tervise probleemide nagu meeleolu- ja ärevushäirete tekke riski,” täiendas dr Veri. “Kindlasti peab uneharjumustele tähelepanu pöörama ka siis, kui esineb psühhosomaatilisi kaebusi, näiteks pea- ja kõhuvalud, söögiisu ja kehakaalu muutused.”
Kool algab liiga vara
“Kindlasti magavad tänapäeva lapsed vähem kui aastakümneid tagasi,” on ka Veri oma töös näinud. “Vanuses 12-18 on füsioloogiline unesööstu nihe: nemad on sügavas unes alles kella seitsmest üheksani hommikul, samas algab kool kell kaheksa! See tähendab, et me äratame nad viimase unetsükli ajal – kell seitse hommikul.
Veri sõnul on teismelistel ka suurem tundlikkus nutiseadme ekraani intensiivsele valgusele, mis vähendab unehormooni melatoniini tootmist ja raskendab uinumist veelgi. Uuringutega välja toodud, et ainult umbes 20% teismelistest magab soovituslikud üheksa tundi ja keskmine ööune pikkus jääb seitsme tunni kanti, seega on unevõlg vähemalt kaks tundi iga ööpäeva kohta. “Selle tulemusena tunneb osa teismelistest end järgneval päeval nii väsinuna, et kipuvad tunnis tukkuma jääma,” nentis dr Veri. “Õppekoormus on suur, oma aja võtavad treeningud ja huviringid, sotsiaalseks suhtluseks ja nutiseadmete kasutamiseks võetakse aega unetundide arvelt.”
Mida teha, et uni tuleks magusam?
• Une ja ärkveloleku režiim ei tohiks imikul, lapsel ega teismelisel oluliselt erineda lasteaiapäevadel ja nädalavahetusel – oluline on rutiin.
• Vähemalt kaks tundi enne uneaega võiks vältida tugevat füüsilist aktiivsust – lapse trennid ei tohiks jääda väga hilisesse aega.
• Liigset söömist, eriti maiustuste näksimist võiks õhtuti vältida.
• Enne und tasub hoiduda nutiseadmete ja teleka vaatamisest. Kaks tundi enne und on hea olla ekraanivaba.
• Väikelastele võiks sisse seada igaõhtuse magamaminekueelse rutiini: pesu, unelaul või unejutu lugemine, või lihtsalt rahulik lapse ja vanema ühine tegevus.
• Ka noorema kooliea lapsed vajavad õhtuti päevaemotsioonidest lõõgastumist. Ideaalis võiks see aeg olla koos lapsevanemaga.
• Magamistuba võiks olla vaikne, hämar ja mitte liiga soe. Eelistada tasub neutraalsetes toonides ja tagasihoidliku mustriga voodipesu. Kindlasti ei kuulu lapse magamistuppa televiisor ja nutiseadmed.
• Kuigi lemmikloom võib soovida lapse kaisus magada, võib see ööund häirida või tekitada allergiaprobleeme, mis võivad jääda tähelepanuta kui kaebused ei ole väga ägedad.
• Voodis ei sööda, ei jooda, ei mängita ega mürata – see võiks olla koht eeskätt lõõgastumiseks ja uinumiseks.
• Oluline on lapsevanema eeskuju nende soovituste järgimisel, seega tasuks jälgida, et ka ema-isa endi une ja magamise rutiin oleks kohane.
(Allikas: Dr Kadi Veri)
Vähene uni toob kehvema koolitunnistuse
Soome koolitervise uuringute põhjal läheb ligi pool (täpsemalt 43%) 14-16-aastastest magama kell 23 või hiljem.
Samas oli vastav number 20 aastat tagasi vaid 15%. Küsitluses uuriti, kuidas mõjutab hiline magamaminek üldist enesetunnet (väsimus, peavalu, ärrituvus, masendus jms.). Selgus, et neil, kes läksid magama 22-22.30 vahel, oli kaebusi kõige vähem. Juba kaks korda rohkem tunnistasid masendust, ärrituvust ja õppimisraskusi need, kes läksid magama vaid tund aega hiljem. Neli korda rohkem kaebasid samade hädade üle need, kes heitsid voodisse pärast südaööd. Koolis ilmneb unepuudus ja väsimus rahutuses, üliaktiivsuses, väheses huvis õppimise vastu, tunni ajal tukastamises ja meeleolude vaheldumises.
Kui kooliõpilased on öösel kehvasti või vähe maganud, võib päeval juhtuda, et keskenduda ja õppida on väga keeruline, sest eesajukoor ei toimi efektiivselt. Näiteks selgus Julia Dewald-Kaufmanni ja tema kolleegide uuringust, et uni mõjutab õpitulemusi: kui lapsed magavad hästi, on ka nende õpitulemused paremad.
Unevajadus vastavalt vanusele:
• Kui vastsündinu vajab keskmiselt 16 tundi päevas und, on see paariaastaselt vähenenud juba 12 tunnini.
• 3-5-aastane laps vajab öösel 11-13 tundi und.
• Eelkooli ja nooremas koolieas 6-13-aastased mudilased vajavad 10-11 tundi ööund.
• 13-18-aastaste noorukite öine unevajadus on 8-10 tundi.
Unemeditsiini keskused:
• Tallinna lastehaigla unekeskusse (Tervise 28, tel 697 7200) pääseb spetsialisti (kõrva-nina-kurguarst, allergoloog-pulmonoloog, lasteneuroloog, lastepsühhiaater) suunamisega. Polüsomnograafia uuringu eest tasub haigekassa, kui lapsel on uneaegse hingamishäire kahtlus. Esmasena nõustab vanemaid perearst.
• Regionaalhaigla pulmonoloogia polikliinik, Sütiste tee 19 (1. korrus), Tallinn, registratuur nr 5, tel 617 1049 või 617 2060. www.regionaalhaigla.ee
• AS Ida-Tallinna Keskhaigla, Ravi 18, pulmonoloogia polikliinik, tel 1900 ja 620 7079, www.itk.ee
• Medicum, Punane 61 (3. korrus). Registreerimine kopsuarsti vastuvõtule tel. 605 0601, www.medicum.ee
• Confido meditsiinikeskus, Veerenni 53A (4. korrus), tel 1330, www.confido.ee
• Mae Pindmaa Unekliinik, Narva mnt 112, tel 603 1730
• Erahaigla Fertilitas, Kaluri tee 5a, Haabneeme, tel 605 9600, 605 9601, 605 9023, www.fertilitas.ee
• Lapse unemuredega saab pöörduda Hea Une Keskusse, Lelle 24, tel 677 7300, e-post heauni.tallinn@4kliinik.ee
