Suss ehk tuhvlialune ”mees” on tänapäeval üsna tihe nähtus. Võibolla ka seepärast, et naistel on nüüd soov domnieerida või käituda nii nagu nad seda iial varem teha pole saanud. Nihutada piire üle inimlikkuse ja näha, mis juhtub inimesega kellega need piirid on ületatud. Tegelikult meeste endi seas aetakse väga tihedalt sassi isikut kes on tuhvlialune või kes on lihtsalt hoolitsev mees, piir nende kahe vahel tunub nii mõnegi jaoks väga hägune olevat. Lihtne on tembeldada oma sookaaslast mugavalt sussiks.
Tegelikult kus on siis piir? Kui mees, enda elu kardinaalselt muudab ning enamus oma esmavajadusest tahaplaanile seab, on paar nähtust tuhvlialusele mehele juba olemas. Väga lihtne. Mees kes absoluutselt igas asjas tahab oma naisele meelepärane olla ja mitte iial mitte milleski midagi vastu ei piiksu , on isegi enamat kui suss.Ta on mees, kelle peal naine liugu laseb ning keda naine üks hetk lihtsalt mehena ei suuda võtta ning kaotab igasuguse austuse ja huvi tema vastu. Sest sussi-meest saab järjekindlalt lükata-tõmmata-keerutada, täpselt sellises tõredas suunas nagu naisterahval vaja on.
Fakt on see, et kes armastab see teeb. Kui inimese iseloom on nõrk ja teisel poolel puuduvad armastustunded, on sussi ja nõia olukord lihtne tekkima.Tean näidet suhtest, kus mees, vabandab vea pärast mille naine korda oli saatnud. Olukord, kus naine elas mehe kulul. Mees käis tööl igapäev, koju tulles tegi veel söögi ja koristas.
Seda naist armastades surus ta enda alla, sipsis naise järel. Kallas ta kingitustega üle. Samal ajal naine lubas endale lõbustusi raha eest, mida mees koju teenis. Tegelikult esmane süü selles loos lasus meesterahval, kuna ta tegi kõik selleks alateadlikult, et naine kaotaks tema vastu lugupidamise.Tundus, et justkui polekski tema piiridel piire. Kõik, mis näis selge, seda mees ei näinud. Ei näinud ta naise laiskust, voorutsemist ning tema enesepeal trampimist. Selline mees muutub lihstalt ajapikku vastumeelseks ja vastikuks. Lõpuks ei jaksa üks korralik naisterahvas sellise mehega end enam siduda, isegi kui too kõike tema jaoks teeb. Sest nagu teada tõde- inimene on osa loodusest. Meile meeldib jahil käia ja oma saagi eest vaeva näha. Nii on kätte saamine mõnusam ja magusam.Vaeva nägemine on see, mis paneb liigutama. Suhu jooksnud hiir pole iial sama maitsega, mis kätte võideldud hiir.
Sõnade maastikul lubab üks tuhvlialune mees endale öelda seda, mida naisel sülg suhu toob. Sellisel juhul tihtipeale nähvavad naised meestele, isegi täiesti tahtmatult. Kindel aga on naiste jaoks see, et ühest tuhvlialusest mehes ei saa kuangi head meest. Eriti kui tema kõrval liigub naine, kes on keskmisest ambitsoonikam ja kelle vajaduste rahuldamiseks ei piisaks vahest ka tervel Inglismaa koondisel. Samal ajal kui mõni tuhvlialune mees, seda tõesti läbi selgroo ja luu seda teha suudab.
Selliseid mehi ei austa tema enese sõbrad, tema naine ning hilisemas tulevikus ka mitte lapsed. Mees peab ajama mehe joont. Täpselt nagu seda peab tegema naine. Aga meestest, kelle naised kooservad ja tatsavad küla peal ringi mul kahju ei ole. Kõik on lõppude lõpuks enda kätes ja enda teha. Kui suhtes ei suudeta end paika panna ja end teostada tuleb alustada otsast. Iseendast kõigepealt. Mees peab tekitama naises turvatunde ja võime selgelt laialt oletada siinkohal, et tuhvlialune meees seda teha ei suuda.
