Ei saa olla kogu rahva president. See lihtsalt pole tehtav, välja arvatud, kui oled lihtsalt käilakuju, kes käib ja silitab laste, lamba- ja viljapäid, ütles Toomas Hendrik Ilves ETV pikemas intervjuus Margus Saarele oma presidentuuri meenutades.
Presidendina te lõpetasite oma kõned sooviga “Elagu Eesti!” See võiks olla ka kõne esimene lause, meie siin elamise peamine eesmärk. Olete nõus?
Absoluutselt. Lihtsalt kõne lõpus on kena seda öelda, et tuletad inimestele meelde, et see on meie olemise küsimus. Et Eesti elaks. Olles ise nagu tuhast tõusnud. Ja lisaks uskumatult edukalt tõusnud.
Me otsime presidenti, kes ehitaks sildasid ja tooks rahva uuesti kokku.
No silla ehitamine on teine asi, aga olla kogu rahva president. On alati mingi grupp inimesi, kes on rahulolematud – kes tahab minna tagasi Nõukogude Liitu, kes tahab lahkuda Euroopa Liidust, kes tahab midagi muud.
Võtame kasvõi niivõrd lõhestava asja kui vaktsineerimine. President, kes täidab oma rolli, tuleb ja ütleb, et inimesed, me peame vaktsineerima. Ja sul on siis mingi suur protsent inimesi, kes ütlevad, et “ei, me ei taha”. Kuidas olla siis kogu selle rahva president, kui sa ei võta seisukohti, mis on riigi ja rahva jaoks head, aga mis ei meeldi mingile märkimisväärsele osale rahvastikust?
Nii et see on minu meelest umbes samal tasemel, kui öelda, et kas me sellist Eestit tahtsime? Noh, retooriliselt see kõlab väga hästi, populistlikult see kõlab hästi, aga igaühel on oma idee, missugune on see Eesti, mida ammu-ammu aastal 1991 taheti. Aga see oli juba viga siis, sest Eesti koosnes väga erinevatest vaadetest.
Ei saa olla kogu rahva president. See lihtsalt pole tehtav, välja arvatud, kui oled lihtsalt selline käilakuju, kes käib ja nagu ma vanasti tegin nalja, silitab laste-, lamba- ja viljapäid.
Te olete selline vaba intellektuaal, üsna selline spontaanne, mõnusalt arrogantne. Ütlete, mis tahate.
No mitte presidendina.
Kuidas te ennast presidendina tagasi surusite või piirid selgeks tegite? Kas oli ka tagasilööke, kui nõunikud tulid ja ütlesid, et president nii vaba suuga ei räägi?
Mitte eriti. Pigem nad üritasid klattida.
Aga noh, ma ütlen, seal olid teised probleemid, kus inimesed võtsid kontekstist välja, mida ma olin öelnud. Või siis omistasid mulle asju, mida ma ei olnud öelnud. Ma ütlen, et kui sa ei ole president, siis sa ei pea muretsema ja kui oled, siis hammustad pliiatseid läbi, et olla vait.
Kui te saite presidendiks, siis te ei teinud Eesti suuremaks mitte ainult selles mõttes, et maailmale näidata ja ise kasvada, vaid järsku avastati, et Eesti on ka mujal kui Tallinnas ja riigi tähtpäevi hakati järsku linnade rõõmuks, kuid korraldajatele suureks väljakutseks, kaasa arvatud televisioonile, tähistama Narvas, Pärnus, Tartus, Jõhvis.
Mul on meeles, et paljud inimesed, külalised olid pahased, et oi-oi, kuidas minu naise kleit jääb nüüd triigitud, kui vastuvõtt on Tartus? Minu küsimus vastu oli, et kuidas vaese tartlase proua kleit jääb triikimata või läheb kortsu, kui ta tuleb Tartust Tallinna? Kas see ei ole sümmeetriline suhe, eks?
Tartust Tallinna ja Tallinnast Tartusse on sama pikk tee.
Nii et kortsud on mõlemasuunalised. Lihtsalt mulle tundus, et come on, miks me oleme nii Tallinna-kesksed. See on kogu Eesti püha, kõige tähtsam päev meie ajaloos ja me teeme seda ainult Tallinnas. Et teeme mujal ja pealegi oli teine idee ka austada ja näidata üles lugupidamist nendele inimestele, kes toimetavad kohapeal. Ja noh, kui sa teed Tartumaal, siis seal on tegijad Tartumaalt, kes ei tuleks muidu Tallinna.
Vahel oli tõepoolest raske. Saalid on Eestis üldiselt väikesed. Sinna ei mahu ära 1100 inimest, keda kutsuti. Siis mõeldi välja, et paneme telgid üles ja nii edasi. Mul on hea meel, et president Kersti Kaljulaid jätkas sellega, et ka tema tegi väljaspool Tallinna. Inimesed peavad tundma, et see on nende riik ja nende peale mõeldakse ja see ei ole ainult Tallinna asi.
Teie esimesse aastasse jäid ka aprillirahutused 2007. aasta kevadel. Te käisite vaatamas rüüstatud linna, neid poode, kioskeid ja teile lähedased inimesed on öelnud, et olite vapustatud. Kas teis murdus miskit? Rahvusromantiline eestlane sattus tegeliku Eesti peale.
No arvestades, et sellist asja polnud kunagi olnud Eestis, siis sa ei pea olema rahvusromantiline eestlane, et olla vapustatud. Ma saabusin õhtul kell kuus-seitse Jeltsini matustelt. Oli väsitav sõit, sest našistid oli Eesti saatkonnas sõimanud, seal olid sildid “SS” ja kõik selline. Ja siis äkki tuli telefonikõne, et pane telekas käima. Jesus Christ, mis see on?
Kas te pettusite neis Eesti elanikes?
Ütleme, et ma pettusin osa Eesti elanike käitumises. Et see ei ole, kuidas me oleme harjunud asju tegema ja noh, olles võtnud väga sellised integratsiooni soodustavad ja toetavad seisukohti, et isiklikult ma tahtsin tulla teie poole ja nüüd te rüüstate.
Aga ma saan aru, et siin ei olnud see nii spontaanne nagu algupäraselt välja nägi, seal oli ikka koordineeritud tegevust, mida olen näinud Makedoonias, ma olen näinud Ukrainas. Aga tegelikult oli see omavärav, sest sellele järgnesid küberründed.
Loe edasi SIIT
Allikas. Err.ee
