Vahendame Teet Kalmuse arvamust/artiklit
Tänahommikune ülevaade Ukrainaga seotud sündmustest (01.04.22).
Lahingtegevusel ei hakka pikemalt peatuma. Vaikselt on hakatud Kiievi ja Tšernigivi alt vägesid ära viima ja kurikuulus Igor Girkin kommenteeris seda jutuga, millest olen ise ka varem kirjutanud – kui Venemaa armeeüksused jääksid sinna kuni puude lehteminekuni, siis oleks see nende jaoks katastroof, sest piltlikult öeldes hakkaks iga põõsas tulistama. Teisalt on sinna suunda kuhjatud nii palju vägesid, et nende väljaviimine võtab ühelt poolt aega ja teisalt on Kiieviga seoses siiski ka Putinil väga valused dialemmad, aga sellest allpool.
Vaatasin ka eile tehtud intervjuud Mariupolit kaitseva AZOVi polgu komandöriga. Nad on vähendanud toiduratsioone ja tulistavad nüüd ainult kindla sihtmärgi pihta, et kokku hoida laskemoona. Mariupolis on seotud suurusjärgus 14000 Venemaa armee sõjaväelast, ründajad kannavad suuri kaotusi. Kaua linn veel vastu peab, ei oska keegi öelda, aga hetkel veel peab.
Kiievi alt väljaviidavad üksused vajavad esiteks natuke puhkust ja teiseks on küllaltki problemaatiline nende Donbassi viimine, see kõik võtab aega ning tänase info põhjal nende väeosade võitlusvaim pehmelt öeldes kõige kõrgem ei ole. Aga tegemist on siiski suurte väeüksustega. Tänasel päeval on Ukrainal igati arvestataval tasemel õhutõrje Kiievi, Harkivi ja Odessa juurdes, kindlasti on vaja parandada seda võimekust ka ida pool. Kui me räägime pidevalt Venemaa armee üksuste koondumisest, siis samas ei tohiks tähelepanu alt välja jätta selle teadmise, et Ukraina armee suurus on juba väidetavalt üle 300000 inimese ja lisandumas on veel 100000, lisaks sajad tuhanded inimesed territoriaalkaitses. Valgevenelastest on kaks pataljoni, pataljon on krimmitatarlastest, paar tuhat välismaalt tulnud erusõjaväelastest vabatahtlikku on Ukraina eliitüksuseks kujunenud. Hetkel on pigem küsimus selles, et kui kiire tempoga jõuavad ukrainlased Venemaa tehnikat nö ära küpsetada. Aga sellega on ka Venemaa poolel suured probleemid, nii on nn utšebkadest ehk siis sõjaväe väljaõppekeskustest ära toodud nii seal olnud tankid kui suurtükid, seegi näitab olukorra keerulisust.
Aga nüüd siis ka Putinist ja olukorrast tema ümber, millest kirjutas Meduza ja millest andsid infot üheskoos USA ja Suurbritannia luureteenistused. Väidetavalt on Putin süagavas depressioonis, sest antud olukorras tal häid variante enam järgi jäänud ei ole. Ühelt poolt on propagandamasin sõjahüsteeria ajanud keemispunktini, teiselt poolt vaatab vastu karm reaalsus – Kiievist ei käi jõud üle ja sanktsioonide mõju saab paari kuu pärast olema laastav. Olukorda on nii kommenteeritud, et propagandamasin on valedele rajatud kuvandi loonud sellise, et ukrainlastel sõjaväge enam eriti järgi ei olegi, kõikjal valitseb natsism ning antud olukorras ei ole Kiievi äravõtmisele mitte ühtegi alternatiivi, sest nii saaks propaganda järgi korraga lahti nii natsismist kui sanktsioonidest (huvitav loogika, kas pole?).
Propagandamasin räägib iga päev kümnetest hävitatud Ukraina sõjaväeobjektidest (seda juttu kordas eile Esimeses stuudios ka üks poliitik) ja siis ongi tavainimesel raske mõista, et mis Donbass?! Venemaa elanik on võimeline alla neelama suured ohvrid ja kannatama sanktsioone, aga seda ainult nn suure võidu nimel, milleks on ainult ja ainult Kiievi vallutamine, mis lõpetaks nn natsismi Ukrainas. Propagandistidest nõuab Kiievi äravõtmist kõige ägedamalt Solovjov, kes on muutund vaat et hüsteeriliseks oma esinemistes. Teisalt mõistab Putin, et isegi Kiievi äravõtmine ei muudaks sanktsioone, täpselt sama puudutab okupeeritud alasid idas ja kagus, aga mistahes diktaatori jaoks on kaotus sõjas (või kaotusena tõlgendatav rahuleping) otseseks ohuks tema enda eksistentsile. Väidetavalt käivat palavikuline mõtlemine, kuidas kujundada välja uus ideoloogia, mis võimaldaks olukorda kuidagi lahendada. Ma ise soovitaksin vana head Stalini stiili – arreteerida kõik propagandistid ja sõjaõhutajad ning süüdistada neid lääne vandenõus osalemises, mille eesmärgiks oli Venemaa rahvusvahelise positsiooni nõrgendamine.
Putinil ei ole häid variante, riigi infrastruktuuris algavad juba lähima paari kuu jooksul sellised probleemid, mis seavad ohtu nii riigi toimimise, lisaks on oht transpordi katkemisele. Jutud paralleelimpordist on ka nagu nad on, nii suurele turule on väga raske suuri kaubakoguseid smugeldada nii, et tootajafirma ei märkaks anomaaliaid. Näiteks kui Serbias suureneks järsku mingi kaubagrupi tellimine kümme korda.
Lavrov üritab meeleheitlikult leida mõistmist nii Hiinast kui Indiast, aga Hiinast ei saavutanud ta muud kui paar sisutühja lauset Hiina poolt. Indiale üritatakse maha ärida 35 dollarilise allahindlusega laevadel seisvat urals-tüüpi toornaftat (kuuldavasti koguses 15 miljonit barrelit), aga India ei taha eriti seda tüüpi toornaftat, sest nende tootmised on spetsialiseerunud teistsugusele toornaftale, lisaks jälgivad USA ja teised riigid tähelepanelikult, mida India otsustab selles osas. Venemaa on oma toornafta müügiga hädas, sest kui ei õnnestu tankeritel olevat kaupa müüa, tuleb hakata vähendama tootmist, mida aga Lääne-Siberi spetsiifika tõttu enam taastatada ei saa samal kujul, kui tootmiskaev on kord juba suletud. Gaasi eest rubladega maksmise nõudmise bluff kukkus ka Putinil läbi, nagu oli ka arvata.
Lõppu üks tänasele päevale sobiv infokild, mille paikapidamises ma lõplikult veel kindel ei ole, aga suure tõenäosusega see ikka juhtus. Nimelt oskasid Venemaa sõjaväelased Khersoni oblastis mingil põhjusel üles ärritada suure koguse mesilasi, kes siis korraldasid neile rünnaku, mille tulemusena väidetavalt kaks sõdurit kaotas elu ja kümned sattusid haiglasse. Nii et Ukraina salarelvaks pole mitte bioloogilise relvaga nakatatud linnud, vaid hoopid tapjamesilased.
Au Ukrainale! Allikas. Facebook: Teet Kalmus
