Tänahommikune Ukraina sündmuste ülevaade (13.03). Olukorrast rinnetel kirjutab põhjalikult Igor Taro oma FB-i postitustes, nendel asjadel ei hakka põhjalikumalt peatuma.
Sõjakaotused. Konventsionaalses sõjas on alati inimkaotused ning kõige kurvem on see, et tihtipeale on kõige suuremad kaotused tsiviilelanike hulgas. Ukraina ütles oma kaotusteks üle 1300 sõjaväelase, ameeriklaste hinnangul on see isegi üle 2000 inimese, samas kaotused tsiviilelanikkonna hulgas on palju-palju suuremad. Venemaa armee kaotusteks on ameeriklased nimetanud äärmiselt konservatiivselt hinnates vähemalt 6000 inimest, ukrainlaste endi väljakäidud arvud on kaks korda suuremad, kusjuures on neil endi väidetel külmkambrites tuhandeid Venemaa armee sõdurite surnukehasid, mille vastu agressor vähimatki huvi ei tunne. Sõjavange on nii palju, et nendega tegelemiseks on UKraina olnud sunnitud tegema eraldi struktuuri.
Venemaa armee juhtkond andis rohelise tule marodööritsemisele, mida eufemistlikult kutsutakse “samosnabženija”, mida võiks tõlkida “isevarustamine” – võib võtta poodidest, mida hing ihaldab, samamoodi majapidamistest. Põhjus – Venemaa armee ei saa oma sõdurite toitlustamisega hakkama.
Pealetung Kiievile toppab. Kogutakse kokku vägesid, aga mingit edu pole, sest lihtlabaselt öeldes on Venemaa armee üksustel motivatsioon pealetungiks väike, sest nad kannaksid väga suuri kaotusi. Pealtkuulatud vestlustest selgub, et Venemaa armee üksused tahavad minna rotatsiooni korras nö puhkama Valgevenesse, on esinenud juhtumeid, kus rindelt pääsemiseks on ohvitserid endid ise tulistanud. 600 dessantnikut keeldusid Odessat ründamast, põhja pool oli ühes brigaadis olukord, kus brigaad esialgu keeldus täies koosseisus sõtta minemast. Kui siis selline brigaad isegi viiakse sõtta, siis nende moraal on väga madal. Satelliidipiltidelt on näha, et paljud Venemaa armee sõdurid liiguvad väikeste gruppidena Venemaa poole tagasi ja peale piiri ületamist ei lähe nad väeosadesse tagasi. Venemaa armee sõdurid kardavad ukrainlasi niivõrd, et tihtipeale ööbitakse formatsioonis, kus kolonn on väga tihedalt koos. Sinna paar lõhkelaengut ning edasise hävingu põhjustavad juba omakorda plahvatav lahingumoon.
On olemas video ühest varitusoperatsioonist Kiievi lähedal, kus surmapõlgavalt riskeeridest tulistavad ukrainlased vähem kui 100 meetriga vahemaa pealt NLAW-i kasutades kolonni peas olevat tanki ja järgneb lahing, kus Venemaa sõdureid langeb omajagu. Täiesti mõttetult. Samasugused noored kutid nagu nende eakaaslased kõikjal mujal maailmas. Surm mille nimel?
Lõuna pool ei võimalda maastik nii edukalt varitseda ja seal on ukrainlastel raskem. Venemaa armeel on uuemad ja paremad tankid ning nii kaotas Ukraina armee ühes lahingus Volnovahha all 4 tanki. Ei ole alati kõik roosiline, kaotusi kannavad ka ukrainlased, aga nad võitlevad oma kodumaa eest.
Valgevenest laekub infot, et valgevenelased tegelevad Venemaa armee raudteevedude saboteerimisega, kuni selleni välja, et rööpad ühendatakse lahti, et takistada nii ešelonide liikumist. Lukašenko on äärmiselt libe argpüks, kes on tänaseks päevaks aru saanud, et oma armee sõttaviimine oleks tema jaoks lõpp, kas lühemas või pikemas perspektiivis. See oleks ka riigi tuleviku hävitamine, samas on ta ka praegu tulevikuta riik, sest siiani püsis see suuresti Venemaa abil, aga nüüd on sellega lõpp. Ukraina-Valgevene piiril on inimsaatused tihedalt läbi põimunud mõlemalt poolt, paljud valgevenelased elavad linnades, mida halastamatult pommitatakse Valgevene enda territooriumilt. Seal on äärmiselt suur rahulolematus, sest surma on saanud ka palju valgevenelasi. Ukraina armees on järjest kasvav üksus valgevenelastest. Praegu on selle suurus veel alla tuhande, aga see kasvab kiirelt. Lähiajal on valgevenelastel ajalooline hetk pääsemaks Venemaa haardest, näis, kas nad seda ka kasutavad.
Majandus, minu lemmikteema. Väga vähe on selliseid sanktsioone, mis lõpetaksid sõja kiirelt, kui aru kaotanud diktaator tahab oma tahtmist läbi suruda, sest tema jaoks ei eksisteeri mõistet “kaotus sõjas”. Ometi on need sanktsioonid maailma ajaloos pretsedenditud, kus suurte maavaradega, maailma 11. kohal oleva majandusega, kõrgetest energiakandjahindadest tulenevalt suurepärast majanduslikku konjuktuuri nautiv riik on loetud päevadega jõudnud seisu, kus ta pole võimeline teenindama välisvõlga. Kus välisvaluuta sularaha kujul on nii defitsiitne, et selle hind on hoopis midagi muud kui riigi ametlik kurss. Putinile kanti ette, et riik on suurepäraselt võimeline iseseisvalt hakkama saama, aga reaalsus on midagi muud. Mingi aeg tõesti, aga näiteks välismaised autotehased on seal paljuski maksupoliitika tõttu, sisuliselt veeti kõik komponendid välismaalt kohale (va plekk), et siis seal nad kokku panna. Seal juba täna kõik seisab. Võid ju natsionaliseerida, aga see teeb ainult rõõmu välismaistele ettevõtetele, sest siis saab kohtute kaudu tagasi raha investeeringutelt, mille nad juba on maha kandnud. Maersk peata kaubakonteinerite veo Venemaale. Et pole probleemi, paneme kartuli maha ja elame edasi? Tuleb välja, et 90% seemnekartulist Venemaa impordib. Pole lihtsalt midagi maha panna.
Kui klassikalises majanduskriisis tõstab riigis kehtiva raha nõrgenemine välisvaluutade vastu importkauba hinda ja samal ajal muudab kodumaise toodangu ekspordivõimelisemaks, siis nüüd see enam ei toimi. Ei ole väljapääsu.
Venemaa börs on suletud, sest kui see tehtaks lahti, siis kukuksid aktsiahinnad olematuks ja see oleks ettevõtete häving ka nö paberi peal (reaalses elus kõik sellega arvestavad niigi). Venemaa annab pankadele raha nende aktsiate tagatisel, sisuliselt on see katteta raha trükk juba tänasel päeval. Parimad investeeringud tänasel päeval on Venemaal välisvaluuta ostmine ja pikaajalise säilivustähtajaga toiduainete ostmine. Lennundus pole varsti enam eriliselt probleemiks, sest vaesumise tõttu lihtsalt langeb nõudlus selle järgi väga olulisel määral.
Tuleb aru saada, et need sanktsioonid kehtivad niikaua, kuni Putin on võimul. Isegi sõjalise jõuga Ukrainale pealesurutud rahu ei muuda suurt midagi. Tõsi, võivad tekkida programmid stiilis “ravimid naftamüügist saadud raha eest”, aga ka EL on võtnud sihiks vähendada Venemaalt tulevate energiakandjate ostmist nii kiiresti kui võimalik. Venemaa jaoks oleks suurimaks löögiks nafta müügi lõppemine ning see on kiiremini saavutatav kui gaasist loobumine, kus reaalne on vähendada aasta lõpuks Venemaalt gaasi ostmist 2/3 ulatuses ning siin on riigiti olukord erinev.
Kui Hiina ostab üles Venemaa strateegilise tähtsusega tööstusharud, siis tähendab see nii varastamise lõpetamist kui ka seda, et Venemaa on täielikult de facto Hiina majandusliku mõju all. Täielikult Hiinast sõltuv paariariik, kelle jaoks Peeter I kunagi raius lahti akna Euroopasse, aga nüüd on see aken kinni ja ehitatakse kiirelt võimast müüri lisaks. Venemaa intellektuaalid tunnistavad, et nüüd nad saavad aru, mida tundsid Saksamaa sõjavastased intellektuaalid kolmekümnendate lõpus.
Oeh, mõtlesin, et ole miskit kirjutada, aga ikka sattusin heietama. Homme jälle.
Au Ukrainale!
Au Ukrainale!
Allikas. Facebook: Teet Kalmus
