Laialt levinud „poollooduslik” magusaine erütritool suurendab oluliselt südameinfarkti ja insuldi riski, vahendas New Scientist värske USA-Saksa uuringu tulemusi.
Teadlaste väide põhineb statistilisel analüüsil, loomkatsetel ja katseklaasitestidel inimverega.
Algselt 1848. aastal keemikute avastatud erütritool on magus, umbes kaks kolmandikku magusam kui sahharoos. Aine toodi lõpuks kommertsturule 1990ndatel aastatel Jaapanis, misjärel on selle populaarsus kogu maailmas kiiresti kasvanud, vahendab Iltalehti.
Uut uurimistööd juhtinud Stanley Hazen nimetab erütritooli üheks kõige kiiremini kasvavaks magusaineks maailmas.
Populaarsuse taga on erütritooli mitmed kasulikud omadused: see on kalorivaba, st inimorganismile toiduks kõlbmatu. Kuna ka suus elavad bakterid ei oska seda „süüa”, ei muutu erütritool hambaid söövitavateks hapeteks nagu teevad seda suhkrud.
Erütritooli leidub puuviljades looduslikult väikestes kogustes, kuid magusainena tarbimine tõstab selle kontsentratsiooni veres väga kõrgele.
Pärast tavalist erütritooliga magustatud magustoiduportsjonit tõuseb aine kontsentratsioon veres teadlaste mõõtmistel plahvatuslikult kuni tuhandekordseks, alates tasemest mõnest mikromoolist liitri kohta kuni mõne millimoolini liitri kohta. Erütritooli puhul tähendavad need numbrid paarsada mikrogrammi ja paarsada milligrammi liitri kohta.
Statistilises uuringus jagas Hazeni rühm umbes 2900 katsealust nelja kvartiili vastavalt sellele, kui palju erütritooli neil veres oli. Rühm, kelle veres oli kõige rohkem erütritooli, sai südameataki ja insuldi ligikaudu kaks korda ehk 100 protsenti tõenäolisemalt kui madalaima erütritoolitasemega rühm. Katsealuseid jälgiti kokku kolm aastat.
Ameerika Ühendriikidest ja Euroopast kogutud katsealused valiti teadlikult südame-veresoonkonna haiguste riskirühmadest, nagu need, kes on ülekaalulised ja põevad diabeeti. Seetõttu ei näita tulemused tingimata, et erütritooli kasutamine tavalistes kogustes kujutaks endast märkimisväärset ohtu muidu tervetele inimestele.
Märguannet „oht möödas” aga anda ei saa, sest see pole lihtsalt korrelatsioon. Katseklaasis ja loomkatsetes täheldasid teadlased otseselt, et erütritool sadestab verd.
Ajakirjas Nature Medicine avaldatud teadusliku artikli kokkuvõttes märgivad teadlased, et erütritooli pikaajalise kasutamise ohutust tuleks täiendavalt uurida. Ajakirja New Scientistile antud intervjuus kommenteeris Hazen otsesemalt:
„Kõik viitab sellele, et erütritool ei ole lihtsalt süütu kõrvalseisja, vaid põhjustab otseselt trombotsüütide suuremat reaktsiooni.”
Teine New Scientisti küsitletud ekspert Duane Mellor, kes ei osalenud uuringus, ei kritiseeri erütritooli nii tugevalt. Ta ei oleks valmis soovitama sellest loobuda, kui alternatiiviks on tavaline suhkur koos kõigi tavapäraste miinustega.
Igal juhul on oluline meeles pidada, et erütritool ei ole mürgine üheski mõttes, mida sõna mürk tavaliselt tähendab. Kui erütritool on laual purgis, pole vaja olla ettevaatlik. Kui olete kunagi söönud veidi erütritooli, siis vaevalt tasub öösel und kaotada.
Hazeni grupi uuringud on aga paljastanud infot selle kohta, kas seda ainet tasub toidule lisada ja sellega ikka ja jälle üle pika aja kokku puutuda.
Suurima praktilise osa uurimistööst viisid teadusartikli järgi läbi Marco Witkowski ja Ina Nemet.
Erütritool on struktuurilt nn suhkrualkohol, st lineaarne polüool. See lahustub vees väga kergelt, nagu päris suhkrud, ja selle struktuur sarnaneb teistele suhkrualkoholidele glütseroolile, ksülitoolile ja sorbitoolile. Kui erütritoolil on neli süsinikuaatomit ja neli alkoholirühma, siis glütseroolis on nii süsinikku kui ka alkoholi kolm. Ksülitoolil on mõlemat viis, sorbitoolil kuus.
Erütritooli kondenseeritud struktuurivalem on HOCH₂–CH(OH)–CH(OH)–CH₂OH ja keemiline nimetus on (R,S)-1,2,3,4-butaantetraool.
Nagu struktuur ja keemilise nimetuse üksikasjad võivad keemiat tundvale lugejale paljastada, on erütritool täpsemalt ainult üks kolmest stereoisomeerist, mille põhistruktuur on 1,2,3,4-butaantetraool, mida on kirjeldatud eespool. Stereoisomeerid erinevad üksteisest, kuidas aatomid on ruumilises suunas seotud.
Erütritool ei ole aga kiraalne, st ei eksisteeri kahes peegelpildis nagu näiteks looduslikud aminohapped. Kuigi erütritooli molekulis on nn stereogeensed tsentrid ehk lokaalselt kiraalsed punktid – seda näitavad nimetuses olevad R- ja S-märgised –, on need kaks tsentrit üksteise identsed peegelpildid.
Kahe vastandliku peegelpildi ühine struktuur tühistab molekuli kui terviku kiraalsuse: sellest tekib teatud tüüpi molekul, mida nimetatakse mesovormiks. See on nagu parem ja vasak käsi teineteise vastu. Kuigi käed eraldi on kiraalsed, on teineteise vastu surutud kätepaar „meso”, mittekiraalne.
Erütritooli karkassi ehk 1,2,3,4-butaantetraooli kaks ülejäänud stereoisomeeri on kiraalne paar (R,R) ja (S,S). Neid vorme, mis on üksteise peegelpildid, kuid mitte erütritooli peegelpildid, nimetatakse ühiselt treitooliks.
Erütritool meenutab oma struktuurilt ka viinhappe mesoisomeeri. Viinhappes on lähimad süsinikuaatomid (1 ja 4) oksüdeerunud alkoholidest (–CH₂OH) karboksüülhapeteks (–COOH), kuid muidu on struktuur sama.
Erütritooli ei tohi segi ajada pentaerütritooliga. Kuigi mõlema aine molekulid sisaldavad nelja alkoholirühma (–OH), on molekulide keha kujult ja veelgi erineva suurusega: erütritoolil on neli süsinikuaatomit, pentaerütritoolil viis.
Pentaerütritooli ehk 2,2-bis(hüdroksüülmetüül)-1,3-propaandiooli kasutatakse muuhulgas lisandina kosmeetikas, plastitööstuses teatud polümeeride ristsidumiseks ning lõhkeaine nn pentriidi ehk pentaerütritooltetranitraadi tootmiseks.
