Tartu Ülikooli teadlased töötavad koos praktiseerivate proviisorite ja farmaatsia erialaorganisatsioonidega välja ravimite kasutamise hindamise teenust, mille eesmärk on nõustada viit või enamat ravimit võtvaid patsiente. Esimesed katsetused on olnud edukad ja patsiendid on teenusega rahule jäänud.
Farmaatsiadoktorant Anita Tuula sõnul on Eestis üle 70-aastaste patsientide hulgas 65% neid, kellel on korraga kaks või rohkem haigust. See tähendab, et tihti peavad inimesed kasutama korraga mitut ravimit. „Viie või enama ravimi üheaegset kasutamist võib nimetada hulgiravimikasutuseks. Hulgiravimikasutajatel on aga suurem ravimite koos- ja kõrvaltoimete risk, samuti on neil sageli kehvem ravijärgimus, mis võib viia ravi tõhususe vähenemiseni,“ rääkis Tuula.
Tartu Ülikoolis väljatöötatava ravimite kasutamise hindamise teenuse eesmärk on teha kindlaks, et viit või enamat ravimit tarvitav krooniliste haigustega patsient oskab oma ravimeid õigesti võtta, ja vajaduse korral talle üksikasju selgitada. „Mõnikord juhtub, et patsiendid ei mõista vaatamata juhistele ravimit õigesti võtta või muudavad mingil põhjusel ise raviskeemi. Teinekord on erinevad arstid kirjutanud välja erinevaid ravimeid ja viga on tekkinud ravimi valikul. See puudutab eriti neid patsiente, kel on korraga kasutusel viis või rohkem ravimit: nii võivad need vead kergesti tekkida,“ kõneles Tuula.
Samuti on selle teenuse üks eesmärkidest hinnata, kas arsti väljakirjutatud retseptiravimite ning patsiendi enda kasutatud käsimüügiravimite ja toidulisandite vahel on võimalikud koostoimed, ja kui on, siis millised.
2019. aasta jaanuarist 2020. aasta märtsini korraldati ka katseprojekt, milles osales 67 patsienti. Selle käigus osutasid viies apteegis teenust kaheksa proviisorit ja patsiente suunas nende juurde seitse perearsti. Nii Anita Tuula kui ka sotsiaalfarmaatsia kaasprofessori Daisy Volmeri sõnul oli katseprojekt edukas. „Kui perearst nägi, et tema rohkem kui viit ravimit võtval patsiendil on ravimite kasutamisel mingeid probleeme, näiteks ravisoostumus ei olnud kõige parem, siis oli tal võimalus suunata patsient apteeki seda teenust saama. Sinna pidi patsient kõik ravimid kaasa võtma, et proviisoril oleks täielik ülevaade raviskeemist, ning koos räägiti läbi iga ravimi kasutamise üksikasjad ja võimalikud veakohad,“ selgitas Tuula.
Anita Tuula tõdes, et katseprojekti käigus tuvastati mitmel korral ravimite koos- ja kõrvalmõju – kõigist tuvastatud probleemidest moodustasid need 38%. Patsiendiohutusega seotud probleemid olid sagedasti tingitud just sellest, et ravimit kasutati valesti. „Näiteks kui patsient pärast teatud inhaleeritavate astmaravimite kasutamist oma suud ei loputa või suuloputusvett välja ei sülita, on oht saada kõrvaltoimena seeninfektsioon kurgus. Kui aga patsient ravimi kasutamist muudaks, oleks seda võimalik ära hoida.“
Katseprojekt pakkus ka üllatusi. „Kui me sellega alustasime, eeldasime, et see on ainult ravijärgimuse korrigeerimise teenus, kus vaadatakse üle, kas patsient võtab ravimit nii, nagu arst on ette näinud,“ ütles Anita Tuula. „Tegelikult tuli välja, et üsna palju probleeme oli seotud ravimi valikuga, nii patsiendi kui ka arsti poolt. See toob kaasa ka põhimõttelisi ohukohti raviskeemides. Ka praegu näeme, et edasiseks teenuse osutamiseks on proviisoritel vaja teatud süvendatud teadmisi kliinilises farmaatsias.“
Kui kaua läheb veel aega, enne kui see teenus inimesteni jõuab? Kaasprofessor Daisy Volmeri sõnul tuleb teenuse tõhusamaks pakkumiseks täiustada veel dokumentatsiooni. „Samuti tahame seda võimalust tutvustada oma koostööpartneritele – perearstidele. Kindlasti tuleb ka Sotsiaalministeeriumiga läbi rääkida ja selgitada, miks see teenus on vajalik ja kuidas saavad apteekrid senisest tõhusamalt panustada patsientide heaollu. Ka tööandjad on huvitatud sellest, et hakata apteekides seesugust teenust lähiajal laiemalt pakkuma,“ rääkis Volmer.
Juba praegu toimub kliinilise farmaatsia täienduskursus, kus osaleb mõnikümmend noort apteekrit. „Meil on hea koostöö praktikutega ja loodame ka teistele koostööpartneritele teenuse vajalikkust tutvustada ja neid rohkem kaasata. Suuname ka põhiõpet selle poole, et tulevased proviisorid oleksid võimelised ravimite kasutamise hindamise teenust osutama. Oluline on, et koostöö teiste tervishoiuspetsialistidega oleks sujuvam. Oleks väga hea, kui saaksime panna aluse sellele, et arst ja apteeker tunneksid üksteist juba ülikoolipingis.“
Daisy Volmeri hinnangul on teenust vajavaid patsiente palju. „Juba katseprojekt näitas, et inimesed jäävad mitme ravimi võtmisel üsna üksi ja hakkavad siis ise kuidagimoodi raviskeemi korrigeerima. Neid inimesi, kes võtavad mitut ravimit korraga, peab ikkagi regulaarselt toetama.“
Artikkel põhineb Madis Ligi intervjuul farmaatsiadoktorant Anita Tuula ja sotsiaalfarmaatsia kaasprofessori Daisy Volmeriga Kuku raadio saates „Kuue samba taga“. Saade on järelkuulatav
