Täna õhtul, 24. novembril, elustub Koeru alevikus iidne tava, kui tänavatele ilmuvad helgeis rõivais haned ehk kadrisandid. Nad toovad endaga kaasa muistsete kommete järgi hingede õnnistuse nii kodudele kui kariloomadele. Enne kui need rõõmsad haned uksele koputavad või ise nende sekka liitud, vaatame lähemalt, mis peitub selle püha sügavamas tähenduses ja kommetes.
Eesti rahvakalendris märgib 25. november kadripäeva, mis pärineb algupärasest Kreeka nimest Αἰκατερίνα, mugandudes meile kui Kadri. See katoliku pühak ei ole meie püha sisuga muudmoodi seotud kui üksnes ajaliselt. Tähtpäeva tuntakse erinevate nimede all – lamba emäpäe, lammaste püha, lambapäev ja määmise ehk mäimise päev. Muhus ja Tartumaal on lambapäeva eelõhtut tuntud kui haneõhtu, kuna sanditajad on riietatud valgetesse hane rõivastesse.
Paljud eestlased nimetavad seda päeva harjumuspäraselt kadripäevaks ja kadrisantideks, kuid need, kes soovivad kasutada pühale omast põlist nime, võiksid öelda haneõhtu, haned ja lambapäev.
Hanepäevaga algab talv ja karud poevad pesadesse. Selle päeva ilmamärgid ja Linnutee ennustavad talveilmasid. Lambapäeva ümber olevad tormid ennustavad aga jõuluajaks vaikseid ilmasid.
Saardes tähistab lambapäev hingedeaja lõppu:
“Neli nädalat enne kadripäeva olid hinged vabad. Kadripäeval tapeti lammas hingele söögiks. Taresse viidi üles lambaliha ja kopsu-maksa hingedele.”
Haned ehk hingedeaja sanditajad kehastavad hingi, oodates pererahvalt anniks süüa ja tuues vastutasuks õnnistust. Nad õnnistavad tavaliselt kariloomi, kodulinde ja peret, puistates põrandale vilja ja herneid.
Sarnaselt Mulgimaa hingesantidele on haned riietatud valgesse. Tavaliselt moondatakse end loomadeks või lindudeks, nagu haneks või kureks. Varasemalt käisid haneks vaid mehed ja poisid või vaid naised, kuid hiljem pole enam tavadest kinni peetud ja see on saanud laste pärusmaaks.
Kadrisantideks ehk hanedeks on käidud erinevates paikades erinevatel aegadel. Näiteks Harglas on see 24. novembri õhtu, Kihnus aga peetakse lambapüha kolm päeva järjest. Mõnel pool on sanditamas käidud mitu päeva enne ja pärast hanepäeva, samuti on mainitud sanditamise aegadena hommikut, päeva ja õhtut.
Veel sajandi eest oli elus teinegi santimise komme – vaesed vanad naised või mehed käisid paar päeva enne hanepäeva valgel ajal talust talusse toidu ja villa kerjamas.
Haned laulavad sageli ukse taga sissepääsuks, kuid see pole kohustus. Pääsenud tuppa, lauldakse, mängitakse ja lüüakse pilli. Kui hanesid kostitatakse, jagavad nad õnnistust.
Eri paigus on jagatud erinevaid ande, nagu hern
eid, ube, leiba, vorsti, käkki, karaskit, pähkleid, õunu, villu jm. Mõnes kohas pakutakse hanedele tares süüa ja antakse ande kaasa, teisal jagatakse ainult kaasavõetavaid ande.
Haned mitte ainult ei too õnne, vaid jagavad ka tervist, löödes pererahvast kuuse-, kadaka- või muu oksaga, soovides kolmekordselt “tervist!” Sageli lööb see oks just pähe, mida peetakse hanede andmise osaks.
Kui hanesid ei lasta tuppa või jäetakse nad kostitamata, võib ihne pererahvas saada sajatada. Nii usutakse hanede õnnistuse kui ka sajatuste jõusse ja seda kardetakse. Pole haruldane, et sisselaskmisest keeldunud talu õues tehti pahandust: kuhjati ukse ette puuriit või kola, pöörati reed kummuli, lasti sead laudast välja või tehti muud sigadust.
Lamba emapäev ja mäimine
Lambapühal on kesksel kohal laud, loomad ja eriti lambad. Mõnes kohas riputatakse hanede toodud vitsakimp lambalauda lae alla õnnistuseks. Idapoolsetes piirkondades on säilinud komme lambapüha hommikul ukse taga määgimas käia. Kadrinapäeva hommikul mäijad kutsuvad: “Talle, talleke, tule sisse!” ja usutakse, et nende juurde toovad õnne.
Lambalaudas söömine on lambapühal oluline. Mulgimaal on perenaine ja tüdrukud lambalaudas isegi kana söönud või kondid sinna maetud. Tartu- ja Virumaal on kutsutud lauta sööma külalapsed või -noored, tehes seal lambaõnne kasvatavaid taigasid.
Kuigi lambad on olulised ka teistel pühadel, on lambapüha siiski kõige tähtsam. Helmes nimetatakse seda lamba emäpäevaks, tähistades eluväe pühadust.
Söök ja jook
Lambapüha tavatoit on tangupuder ehk lambapuder. Nagu teistel hingedeaja päevadel, on oluline loomi tappa ja lauale tuua värskeid liharoogasid ning verikäkke. Samuti on laual herned-oad, karask, kama ja kamapallid ning kiisel. Püha toitu jagatakse nii külarahva, loomade kui ka hingedega. Piirkonniti on lambapüha söögid erinevad.
Tööd ja keelud
Lambapühal on lammastega seotud tööd keelatud, et mitte neid pimedaks või haigeks teha. Vadja maarahvas, kes peab kadripäeva 24. novembril, on isegi soovitanud sel päeval kududa.
Kadripäeva tähistatakse eri paigus erinevalt, kuid selle keskmes on alati lambad ja hinged, tuues kokku nii mineviku tavad kui ka praeguse põlvkonna.
