Luutsipäev ehk luutsinapäev on Sitsiilias Sürakuusas pühaks saanud neitsi Lucia märtrisurma päev. Lucia on pimedate ja silmahaiguste käes vaevlejate kaitsepühak. Eesti rahvakalendris on ööd vastu luutsipäeva peetud aasta kõige pikemaks ööks: kotkaski kukub puuoksalt ja kukk õrrelt maha, jõudmata hommikuni magada. Saare- ja Hiiumaal käisid luutsid, luuad seljas, perest peresse kontrollimas, kas põrandad jõuluks puhtad ja lastel lugemine selge on. Sajuilma kohta öeldi: „Luutsi tuleb luuaga.“
*Tee oma töötuba korda või vähemalt arvuti töölaud.
*Hea päev silmade kontrollimiseks ja raviks.
*Valmista täna jõuluehteid, siis kasvab jõululaupäeval kuusk poole pikemaks.
*Söö midagi nii head, et pärast lutsid sõrmed puhtaks.
*Ähvarda sõpru, et tuled luutsima ja tubade pühade-eelset korrasolekut kontrollima.
Luutsipäeva[1] ehk luutsinapäeva rahvapärased nimetused on luutsnapäev, luuts, lutsi. Kombestikus on kohapeal välja kujunenud erijooni. Kujutlus aasta kõige pikemast ööst on ühine teiste rahvastega: kotkas (kull, ronk) või kukk kukub puu otsast või õrrelt alla, jõudmata nii pikalt magada.[2] Vastav vormel on toodud Holzmayeril („Lutsnapä öse kukkub kotkas pu otsast maha“[3]) ning see võib kuuluda samuti ka teistele lähedastele tähtpäevadele – enam nigulapäevale (6. XII) ja talvisele pööripäevale (22. XII). Kõige pikem öö on ajatriivist tingituna saanud tegelikult luutsipäeva kohal olla 14. sajandil.[4]
Talve lähenemist märkivas tähtpäevaloendis („mart matab, kadri katab“ jne.) ei puudu ka luutsipäev. Vormel „luutsi pühib luuaga“ vihjab lumerohkusele või tuulest aetud hangedele (vrd. „luutsna pühib luuaga, toomas tuiskab taga täis“). Sa, Hii on luutsi luual mitu otstarvet. Analoogiliselt martide, kadride või andrestega on siin luutsidki käinud perest peresse (vt. levikukaart: luutsipäev). Sealjuures võis neil käes või seljas olla luud, luuavars, kadakaoks, kasehagu, vitsakimp (sõna luutsi tähendab Khk murdes luuda).
Luutsid käisid maskeeritult, see oli enamjaolt noorte, nii poiste kui tüdrukute meelelahutuslik ettevõtmine. Käidud on grupiga või üksi ning püütud endid tundmatuks maskeerida, teinekord tüdrukud meeste- ning poisid naisterõivaisse riietudes. Andide palumist ega saamist pole oluliseks peetud, küll aga on pühitud põrandaid ning kontrollitud tubade pühade-eelset korrasolekut või lapsi kimbutatud. Peredes tavatseti lapsi hirmutada sõnadega „lutsid tulavad, luuad selgas“. Ühe teate järgi Khk olnud lutsid „valges riides, enamasti kasukaga“. Ilmselt pole tegemist rootsi eeskujudega, kuigi saarerahvale polnud Rootsi valgesse rõivastatud Lucia-neidude pühalikud protsessioonid teadmata.[5]
Gressel on tuhka- ja luutsipäeva „tühja usu“ kohta märkinud, et „siis ei pea mitte härga essimest korda ikkendama, egga ülepea mitte ree ette pannema“ – härja sarved hakkaksid „tuhkama“.[6] Nähtavasti on Gresseli kalendrit kasutanud ka Wiedemann.[7] Suulises pärimuses liitub see uskumus küll tuhkapäevaga.[8]
Tõendid selle kohta, et luutsipäeva traditsioon puutub ka elatusaladesse, koonduvad Põ-Ta. Lutsin (luutsin) kujutab endast üleloomulikku olendit või jõudu, tema tõrjeks tuleb ööseks õlgedesse panna raudese, muidu kariloomad neid õlgi enam ei söö. Lätlaste kombestikus on loomade jootmise keeld.[9] Asjaolu, et tegemist oli tähendusliku, kriitilise ajaga, aitab mõista ühtlasi luutsina kottiajamise kommet. Trükisõnas on seda kirjeldanud Wiedemann, mööndes, et mõnede arvates on tegemist kõigest halvast vabanemise taotlustega.[10] Nähtavasti on tema andmed pärit J. Hurdalt, kes samasisulise teksti on üles kirjutanud Lai ning samuti lisanud, et mõnede arvates ajavad sellega „kõik kurja lakast ära“.[11] Enamik luutsina lakast mahaajamise või kottiajamise kirjeldusi tutvustab seda kui sissevedamismängu, nii nagu on kirjeldatud ka Mulgimaa vastla kottiajamist.[12] Erinevalt vastlast on luutsinat lakast alla aetud öösel, pimedas (Lai, Äks, Plt teated) ja all ootajatele vee kaelaviskamisel öeldud, et see olevat „luutsina kusi“ (Pee, Lai). Tõenäoliselt lähtuvad siit ka Lai kirjapandud nimetused vesiluutsin ja vesiluutsina päev. Siinkirjeldatud nalja teadmatu(te)ga on tehtud ka mis tahes päeval. Plt on teade (1930) luutsina kottiajamisest vana-aasta õhtul ja lauritsa kottiajamisest lauritsapäeval (1978). 1981. a. rahvaluuleekspeditsioonil selgus, et mäletatakse siiski ka luutsina kottiajamist luutsinapäeval.[13] Kure kottiajamine kuulus Lut kolmekuningapäeva kombestikku.[14]
Tubaste tööde osas väärib märkimist ketruse keeld. Ehkki seda kohtab samuti teistel rahvastel,[15] ei tarvitse tegemist olla otselaenuga, küll aga loob kujutlus aasta kõige pikemast ööst ühetaolised eeldused tõrjemaagiaks ning töökeeldudeks.[16] Aruandes Mihkli kiriku kohta 1694. a. ongi Göseken luutsipäeva nimetanud tähtpäevade seas, mil ei töötata.[17]
Märkused:
[1] Sitsiilia saarel Sürakuusa linnas pühaks saanud neitsi Lucia märtrisurma päev (suri u. 300. a.).
[2] HDA V, vg. 1443; Kuusi in coop, lk. 217.
[3] Holzmayer, lk. 66.
[4] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 325; HDA II, vg. 191.
[5] Vrd. Lönnqvist, lk. 192–195.
[6] Eesti-ma rahva Kalender 1838 [Gressel].
[7] Wiedemann, AIÄLE, lk. 370.
[8] ERk I, lk. 135 (tuhkapäev).
[9] Šmits II, lk. 1109–1110.
[10] Wiedemann, AIÄLE, lk. 370.
[11] H, R 2, 22/3 (121) < Laiuse khk – J. Hurt (1866).
[12] Vt. ERk I, lk. 94 (vastlapäev) ja kaart lk. 123 (vt. levikukaart: vastlapäev (2)).
[13] Toimingu tüdrukupõlves kaasa teinud E. Türni sünniaasta on 1917. – RKM, Mgn II 3436 (43) < Põltsamaa khk – M. Hiiemäe ja E. Sinijärv (1981).
[14] Nimetus tuleneb kureks maskeerimisest, vrd. RKM II 270, 313/4 (24) < Lutsi keelesaar – P. Voolaine (1968–1969).
[15] HDA V, vg. 1443; Sartori III, lk. 20; Šmits II, lk. 1109.
[16] Vrd. HDA V, vg. 1445.
[17] Laugaste, lk. 69.
