Tallinna Ülikooli professori, kasvatusteadlase Mati Heidmetsa hinnangul oleks pidanud vaktsineerimisvastaste suhtes karme sammu astuma juba palju varem, sest demokraatias peab lõpuks vähemus alluma enamusele. Heidmetsa sõnul kuulub Eesti Ida-Euroopa mõttemaailma, kus oodataksegi riigi poolt tugevamat survet ja juhiseid.
Kas meie madalam vaktsineerimisprotsent võrreldes Põhjamaadega näitab, et eestlased usaldavad soomlastest oma riiki ja selle soovitusi vähem? Sarnaneme rohkem lätlaste ja poolakatega kui soomlaste ja rootslastega?
Jah, meil usaldatakse Põhjamaadest vähem nii riiki kui ka teadlasi. Selles osas on Eesti ikka veel endiselt Ida-Euroopa ja Põhjamaadest väga kaugel. Kui Põhjamaades on vähemalt ühe vaktsiinidoosi saanud ca 75 protsenti kõigist elanikest, siis Ida-Euroopa riikides jääb see näitaja 50-60 protsendi vahele. Eestlased oma 57 protsendiga on parajalt keskmised idaeurooplased.
Oleme harjunud, et paljude rahvusvaheliselt võrreldavate näitajate (näiteks inimarengu indeksi) alusel on Eesti jõudnud maailma 30 tublima hulka. Vaktsineerituse osas kõlgume aga kuskil seitsmendas kümnes. See on lihtsalt piinlik!
Madalam vaktsineeritus peegeldab laiemat kultuuritausta, oma riiki hoidma ja armastama on õpitud erineval viisil. Kriisiolukordades lööb see oma nägu selgemalt välja. Eesti puhul on näha, et rasketel hetkedel sellise ühise sihi või ühisosa leidmine kukub raskelt välja.
Meile kui idaeurooplastele mõjub lõpuks ikkagi vaid rusikaga lauale põrutamine? Näiteks kui Eesti valitsus annab soovituse kanda rahvarohketes siseruumides maski, siis peaaegu keegi seda ei tee. Kui lõpuks tuleb korraldus kohustusliku maskikandmise kohta, siis vähemalt 90 protsenti kannab…
Selle näite järgi tõesti võimu poole vaatamine ja käskude ja suuniste surve ootamine on meil ikkagi pikka aega nagu olnud reguleerivaks jõuks. Samas on ikka oma peaga mõtlevaid inimesi ka, kes saavad aru, et oma tervisekäitumist ei pea valitsus otsustama. Ja need inimesed kannavad maske ka ilma korralduseta
Seega on teie arvates Leedu teinud õigesti, seal on mittevaktsineeritud survestatud oluliselt tugevamini? Leedus nad ilma testimata kaubanduskeskusesse ei pääse. Sama teed läheb Läti, kus tulevad erinevad tsoonid, kuhu mitte-vaktsineeritutel asja pole.
Jah, ma arvan, et ka Eestis oleks tulnud teha karmimaid samme juba palju varem. Vaktsineerimisvastaste, kes ajavad suust lauslollust välja, nende elu tulebki teha keerulisemaks. Sada aastat võideldi suitsetamisega ja nüüd saadki suitsetada kas kuskil klaaskastis või õues. Ida-Euroopa ühiskondades on ikkagi jõud või surve see, mis hoiab ühte osa ühiskonda mingites raamides. Midagi pole teha, kui ühiskondlik eneseregulatsioon ei toimi.
Leedu osas on mulle kõrvu jäänud hüpotees, et sealsele edule on muu hulgas kaasa aidanud tugevam rahvustunne. Ühiskonnapoolne suurem valmisolek koos karmi joone hoidmisega aitabki ehk seletada, miks me leedukatest maha oleme jäänud. Sellel foonil näevad eriti kummalised välja Eesti rahvuslased. Hommikuti kirjutavad muretsevaid artikleid meie rahvaarvu vähenemisest, lõuna paiku lähevad vaktsineerimisvastaste demonstratsioonile, mis annab ja rahvaarvu vähenemisele veelgi hoogu juurde.
Eestlaste kohta on ikka tavatsetud nentida, et me oleme ühed suured individualistid. Võib-olla ongi ongi iva selles, et me ei suuda mõelda kollektiivselt?
Ma ei julgeks üldistada, et me kõik oleme sellised. Küsimus minu jaoks nagu natuke taandub sinna, milline on nende erinevate vaadete proportsioon ühiskonnas. Vaktsineerimise tipus on Põhjamaad, siis muu Euroopa, edasi Ida-Euroopa, Venemaa ja Ukraina. See peegeldab laiemalt ühiskonna tervist või tugevust. Üldiselt saavad paremini hakkama need ühiskonnad, kus mõeldaksegi laiemalt, mitte ainult isikliku heaolu peale.
Mittevaktsineeritute hulgas on tegelikult väga erinevaid inimesi, kellele tuleb ka erinevalt läheneda. Mulle on silma jäänud kolm suuremat seltskonda.
Esiteks vastased ehk inimesed, kellel isiklik valgustusajastu on veel läbimata, kelle mõtlemist ei suuna mitte kontrollitud teadmine, vaid kuulujutud, kratid ja luupainajad.
Teiseks ühistundetud. See on seltskond, kellele ei lähe see, mis toimub väljaspool nende oma nahka, lihtsalt korda. Nad ei samasta ennast ei oma rahvuse ega ühiskonnaga, ning on vastu kõigele, mis “ülevalt poolt” tuleb, sealhulgas ka vaktsineerimisele. Sellised argumendid, nagu “hoiame oma eakamaid”, “teeme Eesti koos tervemaks” on nende jaoks sisutu jutt.
Kolmas grupp inimesi on kõhklejad ja hirmunud. Need on inimesed, kes tahavad vaktsineerida ja ei taha ühekorraga. Kõhklevad ja lükkavad edasi.
Vastaste ja ühistundetute puhul on selgitamis- ja veenmistöö kasutu, neid tuleb survestada ja sundida. Tehes näiteks mittevaktsineeritute elu veelgi keerulisemaks ja ebamugavamaks. Pole parata, ühiskonnaohtlikul rumalusel on oma hind. Kolmanda rühma puhul, kuhu eeldatavalt kuulub ka märkimisväärne osa eakamatest, võib individuaalne suhtlus ja selgitustöö tulemust anda. Sellesse tasub panustada.
Loe edasi SIIT
Allikas. Err.ee
