„Inimesi panevad välismaale kolimise peale mõtlema eeskätt kriisiolukorrad. Seepärast on ka kuulda, et soetatakse rohkem kinnisvara kusagile mujale, loomaks võimalusi kriisiolukorras Eestist lahkuda,“ rääkis Tartu ülikooli professor Tiit Tammaru viimasel ajal eestlaste seas taas populaarsemaks muutunud soovist välismaale elama asuda.
Kunstnik Sandra Jõgeva soetas endale hiljuti koos sõpradega kinnisvara kodumaast üsna kaugele, nimelt Põhja-Itaaliasse Liguuria maakonda. Esialgu on plaan lükata seal käima kunstiresidentuur. Otsust osta korter just Eestist kaugemale mõjutas muu seas ka Ukraina sõja algus.
„Eks ma hakkasin mõtlema, et elu pole meil enam nii turvaline. Samas kogu kinnisvara ja muu asub ainult siin,“ rääkis Jõgeva. Kohavaliku puhul sai kunstniku sõnul ühelt poolt oluliseks see, et Venemaast jääb Itaalia ikka palju kaugemale. „Samas – kui vaadata korterite hindasid, siis võid kiiresti avastada, et isegi nii suures linnas nagu Genova on korteri ruutmeetri hind kõvasti odavam kui Tallinnas.“
Neljandik tallinlastest plaanib lähiaastatel elukohta vahetada
Kuigi kunstnik lähiaastatel veel Eestist ära kolida ei plaani, siis näitavad mitmed kuulutused, kuidas inimestel on kasvanud soov luua elu väljaspool Eestit. Nii näiteks antakse mitmetes Facebook´i gruppides teada, et soovitakse lähiaastatel Hispaaniasse kolida või siis hakata koos perega elama hoopis Granadas. Koguni pensioniikka jõudnud abieluinimesed on asunud mõtlema elule väljaspool kodumaad.
Ka viimane tallinlaste rahulolu-uuring näitas, et ligemale neljandik tallinlastest plaanib vähemalt viie aasta jooksul elukohta vahetada. Sellest omakorda veerand sooviks elada mõnes teises riigis. Tartu Ülikooli professori Tiit Tammaru sõnul panevad inimesi välismaale kolimise peale mõtlema eeskätt kriisiolukorrad.
„Me teame, et selline kriisiolukord on meil kestnud juba palju aastaid,“ rääkis Tammaru. „Kõigepealt koroonakriis, siis sõda ja sellega seotud turvatunde vähenemine. Seejärel juba inflatsioon ja majanduskriisi võimalik saabumine.“
Populaarseimaks väljarände sihtkohaks endiselt Soome
Tammaru sõnul on 2009. aasta majanduskriisi aegsest kogemusest ka meeles, kuidas väljaränne sel ajal mõnevõrra kasvas. „On tõepoolest kuulda, et soetatakse rohkem kinnisvara kusagile mujale, loomaks võimalusi kriisiolukorras Eestist lahkuda,“ kinnitas ta.
Eestlaste jaoks jääb üheks kõige olulisemaks sihtpunktiks aga kahtlemata Soome, kuhu endiselt kõige rohkem välja rännatakse. „Vaadates Soome statistikat, siis näeme, et palju tullakse ka tagasi. Seega on rändesaldo kokkuvõttes ikkagi nullis,“ märkis professor Tammaru. „Peab aga möönma, et Soome on ikkagi peamine riik, kuhu Eestist välja rännatakse. Põhjusteks on eeskätt lähedus meie riigiga ja võimalikud töökohad. Soomes on juba ka välja kujunenud võrgustikud inimestest, keda teatakse ja kelle abil elu naaberriigis sisse seada saab.“
Professori sõnul on oluline ka see, et eesti ja soome keel on väga lähedased. „Seetõttu saab seal üsna kergesti ka eesti keele baasilt hakkama,“ tähendas ta.
„Üks viissada eurot kuus läheb toidule kohe kindlasti. Veel aasta või poolteist tagasi kulutasime söögi peale poole vähem. Oleme siin naabritega naerdes rääkinud, et kaevame äkki tagaaia üles ja hakkame seal porgandeid ning kapsaid kasvatama,“ rääkis viie lapsega suurpere ema Elin raskustest, mis on toiduainete hinnatõusuga kaasa tulnud.
Sellel nädalal teatavaks tehtud koalitsioonilepingu punktid on inimeste seas omajagu pahameelt sigitanud. Eelkõige teevad elanikele muret maksutõusud. Kõige rohkem kannatavad nende tõttu väiksema sissetulekuga inimesed – aga samuti suurpered. Teadmine sellest, et niigi meeletus tempos tõusvad hinnad veelgi kerkivad, muudab mõtte kodumaa tolm jalgadelt pühkida nii mõnegi jaoks reaalseks kavatsuseks.
Nii peavad ka viit last kasvatavad Elin ja Siim tõdema, et elu on läinud kõvasti kallimaks ning tulevik valmistab muret. Seitsme liikmelises perekonnas peetakse värsket ja kodumaist toitu au sees. Õnneks on laste üks lemmikvahepaladest – nimelt kodune marjakokteil – kerge ka pere rahakotile, sest selle peamised toorained, astelpajumarjad ja mustsõstrad, nopitakse omaenda koduaiast.
„Kord nädalas läheb üks toidukorv vähemalt sada eurot maksma,“ rääkis ema Elin suure pere ülalpidamisega kaasnevatest kuludest. „Jooksvalt tuleb kõrvale ka väiksemaid kulutusi näiteks piimapaki, saia, vorsti või muu kergema toidukraami ostmiseks. Aga üks viissada eurot kuus läheb toidule kohe kindlasti. Veel aasta või poolteist tagasi kulutasime söögi peale poole vähem.“
Jätkuv hinnatõus hirmutab
Vahepealse aja jooksul on perre küll lisa sündinud ning vanemad lapsed ka kiiresse kasvuikka jõudnud, aga sellegipoolest pani pereema sõnul rahakotile suurima põntsu ikkagi märgatav hinnatõus poodides. Naise sõnul on hirmutav isegi mõelda sellele, et toidu hinnad võiksid veelgi tõusta. „Oleme siin naabritega pooleldi naerdes mõelnud ja rääkinud, et kaevame tagaaia üles ja hakkame seal porgandeid ning kapsaid kasvatama,“ rääkis naine naljatamisi kaalutud tulevikuplaanidest.
Elin on lastega kodune, pereisa Siim tegutsenud viimastel aastatel aga kokteilibaaris Butterfly Lounge. Kuna kõikvõimalikud kriisid on teenindussektorit võrdlemisi kõvasti räsinud, siis pole tõusnud kulude katteks muud üle jäänud, kui senisest veelgi enam tööd rabada. „Kõigest paistab välja, et ajad on rasked. Teenindussektoris eriti,“ rääkis Siim. „Kui nüüd hinnatõus veel juurde panna, siis läheb ainult veelgi hullemaks. Praegu on kriisid ülepea niimoodi lainetena käinud – iga kord, kui tundub, et midagi hakkab paremaks minema, siis tuleb jälle uus üllatus peale. Niimoodi kulgeb see asi varsti juba neli aastat.“
Perel on olemas aga kindel plaan, kuidas suuta pidevalt tõusvate kulude kõrval nii laste huviringide eest maksta kui vahel ehk väljas söömaski käia. Enne selle juurde siirdumist vaatame aga korraks tagasi viimasel aastal toimunud hinnatõusule.
Enim tõusis suhkru hind
Statistikaameti andmetel on alates eelmise aasta märtsikuust tarbijahinna indeks tõusnud kokku 15,3 protsenti. Kõige rohkem mõjutasid tõusu eluasemega seotud hinnamuutused, mis on kerkinud koguni 27,5 protsendi võrra. Samuti toidukaupade ja mitte-alkohoolsete jookide kallinemine, kus näeme viimaste aastate jooksul 24,7 protsendist hinnatõusu. Võrdluseks võib tuua, et keskmiselt on Euroopas toiduainete hinnad enam-vähem samal ajaperioodil kasvanud märksa vähem – kokku 17,7 protsenti.
Eestis on toidukaupadest aastaga kõige rohkem ehk lausa kaks korda tõusnud suhkru hind. Praktiliselt poole kõrgemat hinda tuleb võrreldes mullusega maksta ka munade, kakao, kastmete ja leivatoodete eest. „Ega tänasel päeval ei saagi enam eriti vahet teha, kus on hinnad rohkem ja kus vähem tõusnud. Hinnatõusu on näha praktiliselt kõiges ja kõikjal,“ rääkis suurperes koos Elinaga viite last kasvatav Siim. „Toidukaupade hinnad on kerkinud, teenused samuti. Ka majalaen on võrreldes varasemaga tublisti kallimaks läinud. Varasemale summale on koguni 30 protsenti juurde tulnud.“
Käesolevaks aastaks on eksperdid ennustanud, et üldine hinnakasv peaks küll aeglustuma, ent toidukaupade puhul ei maksa seda veel nii pea oodata. „Võttes arvesse, et kõik energiat, toorainet ja ka väetisi puudutavad kallinemised pole veel hindadesse jõudnud, siis võib mõnedes valdkondades hinnatõusu jätkumist oodata,“ nentis majandusteadlane Heido Vitsur. Eksperdi sõnul jätkub muu seas ka toidukaupade hinnatõus. „Kõik see, mis kulusid üles on viinud, pole veel hindades näha. Muu hulgas on kallinenud ka tööjõud.“
Madalseis toiduainetööstuses
Eesti toiduainetööstuse liidu juhataja Sirje Potisepp möönis, et nende valdkonnas kannavad enim kahjumit eelkõige liha- ja pagarisektor. „Seal pole suudetud kõiki kallinemisi veel praegugi reaalsetesse hindadesse üle viia. Seega on meie sektori olukord raskem, kui on olnud viimased paar-kolmkümmend aastat,“ tõdes ta.
Ka järgmise aasta alguses kahe protsendi võrra tõusev käibemaks tõotab hindade kasvule veelgi hoogu juurde anda – kusjuures seda sugugi mitte ainult kahe protsendi võrra. Majandusteadlase Vitsuri sõnul võib uue aasta alguses näha sarnast aega nagu oli ka eurole ülemineku ajal, mil kopsakamad hinnatõusud peitusid rahareformi taha. „Kardan, et praeguse käibemaksu kahe protsendise tõstmisega hakkavad hinnad väga erinevatel viisidel muutuma,“ rääkis Vitsur. „Neid hindu, mida saab tõsta, tõstetakse rohkem. Mõne asja puhul kergitatakse neid ehk ka kahe protsendi võrra, aga mõnes valdkonnas, kus see väga keeruliseks läheks, ei pruugita hindu ülepea tõstagi.“
Tallinna abilinnapea Betina Beškina sõnul tähendab maksude tõstmine loogilise jätkuna ka rohkem sotsiaaltoetuste maksmist. Veelgi kriitilisem on tõsiasi, et paljud perekonnad, kes abi vajavad, võivad sellest paraku ilma jääda, sest tänane riiklik toimetulekupiir – mis on täpselt 200 eurot –, jääb elu kallinemise taustal ilmselgelt liiga madalaks.
„See on summa, millest peaks piisama kõigeks,“ nentis Beškina. „Sinna alla käib nii toit, ravimid, laste puhul kõikvõimalike erinevate vajaduste täitmine, näiteks riiete ostmine ja huviringides käimine. Perel läheb raha ka transpordile, mitmesugustele sidekuludele ja muule vajalikule. Arusaadavalt pole tänasel päeval võimalik neid vajadusi vaid 200 euroga kuidagi katta. Kui hinnatõus jätkub, siis muutub olukord aga veelgi kriitilisemaks.“
Välja rändamise võimalus
Siim ja Elin on pere tuleviku kindlustamiseks aga plaani paika pannud – nimelt on pereisa suvel omaenda kohvikbaari avamas. Kuidas äri muutunud oludes minema hakkab, seda näitab tulevik. Veel aasta eest pidas pere plaani pühkida Eestimaa tolm aga pikemaks ajaks hoopis jalgadelt. „Ega me ei ole seda mõtet veel päriselt maha matnud, et kusagile ära minna,“ rääkis Elin. „Erinevate asjaolude tõttu on plaanid praegu lihtsalt veidi muutunud.“
Siimu hinnangul elab Eestis hetkel väga palju inimesi, kellel elu on juba raskemaks läinud ning ähvardab muutuda veelgi keerukamaks. „Eks teatud kontingendil on neis oludes kergem, teistel jällegi raskem,“ märkis ta. „Vahepeal mõtlesime tõepoolest ka sellele, et läheks Eestist üldse minema. Nüüd on üht-teist muutunud aga nii maailmas kui ka meie perekonnas, seega oleme seda sammu praegu veel edasi lükanud.“
Paljudes perekondades veel sarnaseid mõtteid mõlgutatakse, seda on raske öelda. Ehk on eestlane valmis aga pigem vähem tarbima või siis – nagu ütleb Siim – muutunud oludes lihtsalt rohkem pingutama.
