Esmaspäeva hommikul suri üks eesti disainihariduse rajajaid, disainer ja õppejõud, Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessor Bruno Tomberg.
1925. aasta 29. märtsil Pärnus sündinud Tombergi initsiatiivil pandi 1966. aastal alus ERKI tööstuskunsti kateedrile, tänasele disainiteaduskonnale, kust on poole sajandi jooksul välja kasvanud mitu põlvkonda Eesti tootedisainereid. Samuti kutsus Tomberg ellu näitustesarja “Ruum ja vorm”. Eesti tekstiilikunsti on ta tugevalt mõjutanud omas ajas moodsate vaibakavanditega.
Eesti Kunstiakadeemia kõrgetasemelin
e disainiharidus, mis tänaseks on laienenud kaugelt üle EKA piiride ning leidnud koha aina uutes õppekavades ja eluvaldkondades, sai 1966. aastal Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis alguse justnimelt Bruno Tombergi käe all.
Tema nimeline on ka Eesti Disainiauhind Bruno.
Bruno Tomberg (29. märts 1925 Pärnu – 25. jaanuar 2021) oli eesti sisearhitekt, disainer, üks Eesti disainihariduse rajajaid.
Bruno Tombergi algatusel on sündinud mitmed olulised ettevõtmised eesti disaini ajaloos. Hariduselt on ta küll sisearhitekt, kuid on teinud ka nahkehistööd, kujundanud ajakirju ja katalooge, kavandanud moekaid abstraktse ilmega vaipu, valmistanud uhket eritellimusmööblit ning tööstusele sobilikke vormilahendusi.[1] Ta oli aastakümned moodsa disaini keskseid eestkõnelejaid.
Haridus- ja töökäik
Tomberg sündis Pärnus. Tema isa töötas kütjana kaugesõidulaevas, hiljem kaubandustöötajana, ema oli elukutselt trükitööline. 1929. aastal kolis perekond Tallinna. Aastal 1944, pärast Tallinna 10. keskkooli lõpetamist, asus Tomberg tööle joonestaja-konstruktorina ning alustas õpinguid Tallinna Polütehnilises Instituudis arhitektuuri erialal. 1945. aastal astus ta Tallinna Riiklikku Tarbekunstiinstituuti mööbli- ja ruumikujunduse erialale, kus õppis meistrite Edgar Johan Kuusiku ja Edgar Velbri käe all. 1949. aastal usaldas Kuusik Tombergile kateedri assistendi ametikoha. Peamiseks ülesandeks sel kohal oli projektigraafika juhendamine ja üleinstituudilistel kursustel üldkompositsiooni loengute-õppuste assisteerimine. 1950. aastal lõpetas Tomberg ruumikujunduse eriala [2] ning ta suunati tööle V. Kingissepa nimelisse Paberi- ja Tselluloosikombinaati, kuhu ta jäi aastateks 1950–1951.[3] Pärast ruumikujunduse kateedri ajutist sulgemist töötas Tomberg aastatel 1956–1964 kunstifondi kombinaadis ARS kujundustööde ateljees, kus peamiseks ülesandeks oli interjööri kujundamine. Ruumikujunduse kateedri taasasutamise järel 1964. aastal naasis Tomberg õppejõutööle, hakates peamiselt juhendama diplomitöid. Kokku juhendas ta 62 diplomitööd.[4]
Taasavatud kateedri õppekava kaasajastati ja õpetuses hakati kunstilise väljenduslikkuse kõrval rõhutama plaanilist loogikat ja otstarbekohasust. Kui uurida üliõpilastöid, siis kõige julgemat ning erialaselt ülimat professionaalset lähenemist esindavad 1960. ja 1970. aastate lõpetajate ehk Tombergi, Tamme, Asi ja Pärtelpoja õppejõuks olemise ajal valminud teosed.
Sisearhitektuuri kateedris nähti andekat ja intelligentset Tombergi kui Edgar Velbri mantlipärijat, kuid juba siis tundis ta tugevat tõmmet disaini poole.[5]
Disainikateeder
1966. aastal loodi tema initsiatiivil ERKI juurde tööstuskunsti eriala ja hakati professionaalsel tasemel koolitama disainereid. Juba samal aastal alustasid esimesed üliõpilased tööstuskunsti erialal. Kasutati mööbli- ja ruumikujunduse kateedri ruume ning struktuurselt kuuluti arhitektuuriteaduskonda. Leiti, et just ruumikujunduse kateedri senine kogemus sobis uue eriala asutamiseks.
1969. aastal koliti iseseisva kateedrina ruumikujunduse kateedri tiiva alt eraldi ning järgnevate aastate jooksul vahetati veel korduvalt ruume.
Eriala õppe ja keskme moodustas Tombergi välja töötatud arhitektoonika programm. See rajanes 20. sajandi varase modernismi praktikute ja teoreetikute meetodeil. Harjutused algasid joone ja pinna vahekordade uurimisest ning liikusid edasi keeruliste ruumiliste struktuuride loomiseni. Omal ajal kuulsad kooliülesanded tegelesid näiteks hollandi neoplastitsistide (Mondriani ja Rietveldi) metoodika järgimisega. Redutseeritud tegelikkus pidi väljenduma kolme põhivärvi – punase, sinise, kollase – ja musta joone kombineerimisel 50×50 cm suurusel ruudul.[5] Järgmine etapp viis valitud kombinatsiooni arendamiseni 50 cm küljepikkusega kuubil. Lisandusid erisugused projekteerimisülesanded, kunstiained, tehnilised distsipliinid, humanitaar- ja reaalained.[1]
Kunstide süntees, erialaülesus, teooria ja praktika liit olid need põhimõtted, mida Tomberg respekteeris.
Kateedri üldine ideoloogia oli lahendada disaini abil sotsiaalseid probleeme, täiustada tehiskeskkonda, põhimõttelist loobumist traditsioonilistest lahendustest ja suunatus tulevikku[5]. Tomberg kutsus üles disaini mõistmisel mitte sulguma kitsalt erialalisse tööstusliku esemetootmisega piirduvasse ummikusse, vaid kujutlema, et disain väljendab mõtte- ja elulaadi. Ta mõistis väga hästi, et nõukogudeaegne suurtootmine ei vaja enam lihtsalt tarbekunstnikke, vaid kompaktsemat lähenemist pakkuvai tegijaid.[6]
1982. aastal taandus Bruno Tomberg tööstuskunsti kateedri juhataja kohalt, ent 1988–1993 oli Tomberg taas juhataja, osakond oli ümber nimetatud disainiosakonnaks.
Kõigi tööaastate vältel pidas ta ka loenguid ning juhendas projekteerimist esimesest kuuenda kursuseni. Samuti juendas tootmispraktikaid, maalimist ja tööülesandeid arhitektoonikas, lugedes lisaks värvusteooriat.[4] Ta on Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessor.
Sotsiaalse disaini idee
Tomberg nägi, et disain peaks olema sotsiaalne, tegelema globaalsete probleemidega nagu saastatus, lõhe kolmanda ja arenenud riikide vahel jms. Üks tema juhtpõhimõtteid oli disaineri vastutus, n-ö eetiline kreedo. See, millega disainiüliõpilasi algusest peale laeti, oli ühelt poolt rahulolematus kehtivate lahendustega, vajadus sekkuda, ning teisalt eneseusk ja teadmine, et disaini abil on võimalik sotsiaalseid probleeme lahendada.
Disainikoolidest oli peamine eeskuju Bauhaus: köitis nii selle õpetamissüsteem kui ka taustaideestik.
Tombergi radikaalne disainimudel soovis hõlmata unikaaldisaini ja kunsti, tuues uuenemise ka nendele tasanditele.
Bruno Tombergi fenomen õpetamisel tugines tema isiku mõjukusele: tema seisukohtade tõsidus oli selge. Disainikateedri maine, disainitudengite üle instituudi tuntud enesehinnang põhines väga tugevalt kirel ja laial haardel, mida Tomberg esindas. Tombergi kirjutistes on kõigis selge sotsiaalne sõnum. See täpsustus ja teravdus aasta-aastalt, praktika ja lugemuse laienemise toel, kuid hool inimese elukeskkonna pärast, sotsiaalne vastutustunne oli seal alati peidus.
Kui kunagi 1983. aasta paiku projektitunnis Bruno Tombergilt küsiti, miks tuleb tudengeil päevast päeva tegeleda probleemide ja esemetega, mida nõukogude impeerium iialgi ei vaja, vastas ta: ’’Kallid noored, meie oma kehadega täidame jätkuvalt seda auku, mis võiks tulevastele põlvedele paista ületamatu kuristikuna, kui meie seda siin ja praegu ei teeks.’’[5]
Ruum ja vorm
1969. aastal Bruno Tombergi algatatud näitustesari “Ruum ja vorm” oli Nõukogude Eestis midagi erakordset. Väljapanekutel puudus kommertslik eesmärk ning nõnda tegelesid disainerid näitusel vaba vormimängu ja eksperimentaalsete keskkondade loomisega. 1970. aastate väljapanekutel esitati esimesi plastist mööblitükke, itaaliapäraseid artistlikke funktsioonilt otsingulisi vorme ja publikut jahmatanud noortepärast popesteetikat, mida suurtootmised väga vaevaliselt alles 1980. aastateks üle võtsid. Autoritest paistsid silma sellised sisearhitektuuri taustaga tegelased nagu Virve Aunre, Maile Grünberg, Helle Gans, Juta Lember.[1]
Looming
Oma loomingus on Tomberg olnud võrdlemisi mitmekesine, tegeledes nii mööbli- kui ka ruumikujunduse, tekstiilide, tarbeesemete ja näituste kujundamisega.
Interjöörid
- 1950–1951 Türgi kirjaniku Nazim Hikmeti korteri sisustus (riiklik kingitus; koostöö Edgar Velbriga)
- 1957 KuKu klubi interjöör
- 1958 hotelli Palace interjöör
- 1958 Viljandi hotelli interjöör
- 1958 Tallinna Moemaja interjöörid
- 1958 Pärnu sanatooriumi interjöör
- 1961 NSV Liidu Kunstifondi müügisaali projekt Moskvas Kutuzovi prospektil
- 1964 Pärnu sanatooriumi Estonia interjöörid
- 1965 Üleliidulise ühingu Teadus esindusruumide sisustusprojekt Moskvas
Näitusekujundused
- 1950–1951 Üleliidulise põllumajandusnäituse Eesti NSV paviljoni sisekujundus Moskvas (koostöös: Maria Oselein, Maimu Plees, Linda Ratasepp)
- 1959 Vabariikliku tarbekunstinäituse kujundamine Tallinnas
- 1960 Eesti tarbekunsti näitus Helsinki Taidehallis
- 1961 Eesti NSV kunstinäituse kujundus üleliidulisel kunstinäitusel Moskvas Maneežis
- 1961 Näituse “Mööbel ja majatarbed” kujundus Tallinnas Näituseväljaku paviljonis
- 1962 Adamson-Ericu loomingu näituse kujundus Tallinna Kunstihoones
- 1963 Eesti NSV Rahvamajanduse Saavutuste näitus Moskvas (üldkujundus)
- 1964 Eesti tarbekunsti näitus Leningradis
- 1965 Eesti NSV kunstinäitus Moskvas (koostöös: Taevo Gans, Mait Summatavet)[7]
- 1966 Eesti NSV tarbekunstinäituse kujundus Tšehhoslovakkias Prahas
- 1972 näituse “Ruum ja vorm 2” üldkujundus
- 1977 prof. J. Varese skulptuurinäituse kujundus
- 1978 Mall Tombergi isikunäituse kujundamine
- 1981 Näituse “ERKIDISAIN’81” kujundus
- 1984 “Eesti rahvakunst” Tallinna Kunstihoones
Mööbel
- 1956 Unikaalmööbli komplekt – 7 eset Tallinna Õpetajate Majja (eksponeeriti Eesti NSV Kunstidekaadi näitusel Moskvas)
- 1957 Intarsiatehnikas dekoratiivkapp “1917–1957” (sai Eesti NSV Kultuuriministeeriumi aukirja)
- 1957 Estonia kontserdisaali tooli projekteerimine
- 1958 Intarsiatehnikas dekoratiivkapp teemal “Kalevipoja sõit sädemete saarel” (riigi kingitus Valgevene NSV-le)
- 1960 Järid (seeriatoodang)
- 1960 Lastemööbli komplekt (eksponeeriti näitusel “Kunst ja olme” Moskvas)
- 1965 Väikemööbel seeriatoodangust “Male”
- 1986 Dekoratiivkapp marketriitehnikas “Kogujale”
Objektid
- 1952 kontsertklaver Moskva Kremli Suure Palee Georgi saali ansamblisse
- 1958 sepistehnikas küünlajalad
- 1974 Volta elektriradiaator Tempo-2, toodetud u 500 000 eksemplari
- 1986 uus Volta elektriradiaatori mudel
Tekstiil
- 1968 Seinavaibad põimetehnikas seeriast “Perspektiivid”
- 1968 Dekoorkangas “Vana linn”
- 1974 Seinavaip rüiutehnikas “VV”
- 1975 Seinavaip põimetehnikas “Diagonaal”
- 1975 Seinavaip rüiutehnikas “Diagonaal”
- 1979 Seinavaip põime- ja rüiutehnikas “Nike”
- 1985 Seinavaip põime- ja rüiutehnikas “Aegina”
Tombergi elust ja loomingust on loodud film “Disainer number üks”
Alates 2006. aastast antakse välja disainiauhinda Bruno, mis on nime saanud Bruno Tombergi järgi.[1]
Isikunäitused
- “1925. 1945. 1995” Tarbekunstimuuseumis. 1995
Tunnustus
- 1965 Eesti NSV teeneline kunstitegelane
- 1995 Eesti Vabariigi kultuuripreemia
- 1996 Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhind
- 2003 Kristjan Raua preemia (elutöö eest)
- 2005 Valgetähe III klassi teenetemärk[8]
Liikmesus
- 1953 Eesti Nõukogude Kunstnike Liidu liige – loovkunstnik
- 1957–1964 Eesti NSV Kunstnike Liidu juhatuse liige
- 1959–1962 Eesti NSV Kunstnike Liidu loomingulise sektori juhataja
Isiklikku
Tema abikaasa on alates aastast 1955 tekstiili- ja tarbekunstnik Mall Tomberg (Haas).
