Sügava rahu leidmine iseendas.

Enamik meist soovib elada õnnelikult ning nautida rahu ja armastust. Kust see rahu peaks aga tulema? Ilmselgelt mitte kusagilt väljast, vaid see peab alguse saama meie igaühe hingest.

Mõnikord ekslevad ikka inimestel mõtted igasugu huvitavaid teid pidi, selliseid millest kõik ühtviisi aru ei saa, kuna me oleme siin ilmas erinevate intellektuaalsete võimete ja arengutasemega. Mõned on vastuvõtlikumad, teised lihtsalt tundlikumad, osad on rahul sellega, mis on ja ei vaevugi analüüsima suuremalt.
Sellegipoolest on kindlasti mõnikord tekkinud küsimus kasvõi iseendaski, et mis see elu mõte on? Miks ma siin olen? Ei ole ju võimalik, et mõte on vaid tõeliselt maine ja väljakujunenud, kõik see, mis toimub päevast päeva. Peab olema midagi veel….

Iga hing on siia ilma tulnud, just nimelt tulnud ise omandama teadmisi ja oskusi, et täiustuda hinge- ja vaimutasandil, praeguses elus saadud füüsiline keha annab lisaboonused kõige siia õppima tulemise saavutamiseks. Füüsiline keha annab meile endale justkui vihje, millele peaksime rohkem tähelepanu pöörama ja millised on meie võimalused. Kõige selle avastamine, analüüsimine ja enesele selgeks tegemine ning teavustamine on juba iseenda avastamise protsess ise.

Kuna inimene õpib kõige paremini läbi isiklike kannatuste, paraku nii see on…. ja ega kõik inimesedki ei talu eluraskusi ühtviisi, kes talub ja kannatab rohkem, kes vähem, siis lõpuks püüdleme ikkagi kõik selles suunas, et saavutada sisemine rahu. Teisisõnu rahu iseendaga. Kui inimene on iseendaga rahul, siis on ta ka õnnelik teda ümbritseva suhtes, samas ülimalt õnnelik ja eufooriline inimene ei saa iialgi olla reaalselt siis, kui teda ümbritsev ei ole just kõige “roosilisem”.

See tähendab aga seda, et me küll õpime individuaalselt arendades oma hinge ja vaimu ning ühtsust, kuid me kõik sõltume ka üksteisest. Kui me teadvustame, et kasvõi perekonnaski, teise halb tuju juba kandub meile vähemal või rohkemal määral üle, siis ei saa olla õnnelik me individuaalselt ega ühtselt kogukonnas.
See on küll näitlik, mida ja kuidas ma siin hetkel arutlen, kuid peaks kõige lihtsamini lugejani jõudma….Kui me igaüks eraldi tegeleksime iseenda vaimu ja hinge tasakaalu arendamisega, et luua rahulolu iseendas, sest teatavasti iseendaga rahulolev inimene on rahul ka teda ümbritsevaga, juba siis oleks päris paljud meist õnnelikumad inimesed.
Iga negatiivne mõte või emotsioon meis endis mõjutab ka meid ümbritsevat. Ennekõike rahulolematus iseendaga, iseasi kas ka teadvustatud (üldjuhul mitte) ja sellele järgneb juba rahulolematus teistega (naabritega, töökaaslastega, ülemusega, riigiga jne.).

Iga näpuga viitamine teise suunas, on tegelikult kolm-neli märki sellest, et tuleb vaadata eelkõige, millega enda juures ei olda rahul. Mõelge näiteks kuidas armunud inimesed käituvad, nad on nii ametis iseenda ja oma kaaslasega, et neid ei kõiguta ümbritsev vaenulikkus, seda ei ole nende jaoks olemas, sest nemad näevad armastuse silmadega iseend, oma kaaslast ja kõiki ümbritsevat.

Väikesed lapsed, kes on siirad ja vahetud ning ei näe ja ei ole teadvustanud maailma kurjust, muudkui mängides ja kilgates ning nutuga ja kisaga koheselt oma valust märku andes….Nojah, täiskasvanu peab oma valu alla neelama, mitte välja näitama, igaüht ei või usaldada, inimesed püüavad alati petta, kellegi peale ei saa loota…. Kust see tuleb?
Kõike seda negatiivsust ja pidevalt pinges ning valves olekut ei peaks üldse olema – inimesed elaksid ilma selleta kauem ja oleksid rahulolevad. Kuna minu maise elu jooksul kindlasti kogu maailma kurjus kusagile ei kao kahjuks, siis on minu teha olla võimalikult rahul iseendaga ja seeläbi õnnelik mind ümbritseva suhtes, salliva ja armastavana.

Kui nüüd kasvõi üks inimene, kes sai mu mõttest aru, nüüd samuti heatahtlikult ja armastavalt edasi toimetab, on maailm jällegi natukene parem koht iseendas rahu leidmiseks.