Soomes leiti prügikastist imiku surnukeha
Soomes Tamperes leiti 1992. aasta 27. aprilli hommikul psügikastist imiku surnukeha. See oli esmaspäevane päev ja leidjaks oli prügiauto juht, kes avastas imiku surnukeha kesklinna piirkonnas prügikaste tühjendades.
Tegemist oli ihualasti poisslapse surnukehaga. Prügiauto koorma põhjal polnud võimalik selgitada, millisest prügikastist oli leid pärit. Auto oli enne leidu tühjendanud Hallituskatu, Koulukatu ja Mariankatu prügikaste, vahendab MTV.
Jäätmed olid autos pärit sadadest eri korteritest. Lahkamisel selgus, et tegemist oli peaaegu vastsündinud imikuga. Laps oli kõigest mõne päeva vanune. Uuringute põhjal oli laps peale sündi elus ja rasedus oli peaaegu lõpuni kantud.
Tamperes hakkasid asja uurima kõik isikuvastaste kuritegude osakonna töötajad. Politsei hinnangu kohaselt oli tegemist kas lapsetapu või lapse surmaga. Lapse rindkere oli purustatud. Rindkeret oli tabanud vägivald. Lapse otsas oleks nagu trambitud. Arvati, et seda sai teha ainult meesterahvas ja et see võis olla lapse isa.
Asja uuriti terve suve vältel. Politsei ei suutnud tuvastada aga ei lapse ega tema vanemate isikuid. Politsei kuulas üle ja küsitles piirkonnas sadu inimesi. Tampere Kaakinmaa on viisakas elupiirkond. Sellega ei sobinud kokku lapse surmamine.
Politsei ei suutnud tuvastada kedagi, kes oleks võinud olla lapse ema. Mõned kohad otsiti läbi, aga sealt ei leitud midagi. Keegi polnud näinud piirkonnas ka võõraid kõndimas. Arvati, et surnukeha oli sinna toodud kusagilt kaugemalt.
Tol ajal puudusid mõned kuritegude avastamise meetodid, mis praegu on kättesaadavad. Näiteks polnud tänavatel kaameraid, samuti ei tehtud veel DNA-teste. Politseile ei antud ka lapseootel naiste andmeid.
Politsei jõudis uurimise põhjal järeldusele, et laps polnud sündinud kohalikus haiglas. Tegemist oli ilmselt varjatud raseduse ja kodusünnitusega. Pärast seda laps tapeti.
Soomes on aastate jooksul laste tapmiste arv vähenenud. Põhiliselt on lapse tapjateks emad.
Lapse surma juhtumist Tamperes on möödunud 29 aastat. Selle juhtumi põhjal aegub kuritegu 20 aastaga. See tähendab, et kui süüdlane välja tuleb, siis teda karistada enam ei saa. Sise-Soome politseis pole alles enam eeluurimise andmeid. Üle 25 aasta vanused uurimisdokumendid hävitatakse. Arvatakse, et praeguseid uurimismeetodeid kasutades oleks võinud selle kuriteo lahendada.
