70-aastane soome mees Mikko on lamanud aasta otsa Tai haiglas. Ta sai lennujaamas nö eikellegimaal südameinfarkti ja tema kodulinn ei maksa tema ravi eest, kuna teda ei saa tuua Soome.
Kõik sai alguse 1. mail 2022 Tais. Alaliselt Soomes elav Soome kodanik Mikko oli oma Tais elavale abikaasale Prijale külla saabunud detsembris 2021. Soome pidi ta tagasi sõitma 2022. aasta mais. Nad on koos olnud 20 aastat, vahendab Iltalehti.
Mikko oli läbinud registreerimise ja passikontrolli Bangkoki Suvarnabhumi lennujaamas, kui ta sai südameinfarkti. Ta viidi kiirkorras Bangkoki haiglasse, kus mehe süda pandi tööle kolmel korral.
Mehe seisund oli kriitiline ja ta viibis kaks nädalat intensiivravi osakonnas. Surm oli lähedal, kuid Mikko jäi ellu.
Infarkt põhjustas Mikkole ulatusliku ajukahjustuse, mis viis ta vegetatiivsesse seisundisse. Vegetatiivses seisundis patsient hingab, kuid on teadvuseta. Tema eest hoolitsetakse ööpäevaringselt täiendava hapniku ja sondiga toitmisega.
Isikute nimed on selles loos teema tundlikkuse tõttu muudetud.
Mikko õde Anna räägib, et venna reisikindlustusele olid seatud piirangud tema tervisliku seisundi tõttu. Seetõttu kattis kindlustus Mikko haiglakulud vaid kahe nädala jooksul.
Kui kindlustus enam intensiivravi eest ei maksnud, tuli ta intensiivravist üle viia tavaarstiabisse. Intensiivravi jätkamine olnuks kõrgete ravikulude tõttu liiga kulukas.
Sel ajal hakkasid tekkima küsimused edasise ravi vajadusest ja sellest, kes maksab vajaliku ravi kinni. Paari sissetulek on väike, kuna Mikko on pensionil ja Prija teenib elatist turumüüjana.
Rahapuuduse tõttu tekkisid ebakindlused maksetega. Anna ütleb, et kuna Tais on iga raviga seotud asi eraldi hinnaga, keerati liikumisvõimetut Mikkot liiga harva. Selle tõttu tekkisid tal tugevad lamatised.
Prija oli sunnitud allkirjastama Mikko ravi eest 6000 euro suuruse maksekohustuse.
Haiglaravi kalliduse tõttu tuli leida odavam raviasutus. Bangkoki lähedal Pattaya linnas leiti lõpuks koht hooldekodus.
Pole teada, kas Mikko tunneb valu. Ta ei saa rääkida ega liikuda, ütleb Anna.
Anna sõnul näib vend endiselt ümbritsevat jälgivat: Mikko tunneb videokõnedes ära näiteks oma naise ja Anna näo.
Anna hakkas välja mõtlema, kuidas Mikkot aidata. Võtsin ühendust 19 erineva asutuse ja organisatsiooniga. Enamik ei vastanud kõnedele ega sõnumitele, ütleb Anna.
Anna suhtles Soome välisministeeriumiga. Seal pakuti võimalust võtta laenu, mis võimaldaks Mikko Soome tagasi toimetada.
Soomes oleks Mikkol võimalik surra loomulikku surma, sest Soomes on ebavajalikest ja ebatõhusatest asjadest hoidumine osa heast ravitavast. Tai seaduste järgi ei ole aga Mikko ravi katkestamine lubatud, isegi kui prognoos on, et ta ei parane kunagi.
Projekti aga jäi katki, sest Anna sõnul polnud nad nõus saatjate kulude katteks laenu võtma. Mikkol oleks transpordi ajal vaja olnud õde ja arsti kaasa. Samuti puudus lähedastel võimalus tasuda tuhandetesse eurodesse ulatuva arve eest.
Kuna Mikko pidi Taisse jääma, tuli leida võimalusi, kuidas maksta vajaliku meditsiinilise ja raviabi eest.
Lõppkokkuvõttes nõustus Tornio linn hüvitama Mikko ravikulude ülejääva osa, mille katteks Kela poolt makstud pensionist ei piisanud. Lepingu järgi ei tohiks Mikko ravikulud ületada 100 000 Tai bahti ehk ligikaudu 2600 eurot kuus. See summa ei sisalda kulusid ravimitele, mida Mikko vajab.
Mikko rahaasjadele määrati eestkostja ning tema Soomes asuv üürikorter öeldi üles. Lisaks Soome pensionile saab Mikko pensioni Rootsist, sest nooremana töötas ta seal.
Kuna raha oli vaatamata Soome võimude abile puudu, nõustus hooldekodu Mikko eest hoolitsema poole odavamalt. Ravikulud langesid 3000 eurolt kuus 1100 eurole. Lisahapnik ja ravimid, mida Mikko vajas, tasuti lisaks summale.
Anna kahtleb vennale pakutava teenuse kvaliteedis, sest hooldekodu kulud on nii väikesed. Lamatised, mille Mikko haiglaravi ajal sai, pole siiani täielikult paranenud.
Praegu ma ei tea, milline on ravi kvaliteet, sest ravi eest makstakse üle poole vähem, räägib Anna.
Mikko ööpäevaringne hooldus paistis hästi kulgevat. 2023. aasta jaanuaris sai Anna aga ebameeldiva uudise.
Tornio linn teatas ootamatult, et nad ei maksa pärast 2023. aasta veebruari enam venna ravi eest. Linna väitel läks vastutus ravi eest sotsiaalkindlustusreformiga üle Lapimaa hoolekandepiirkonnale. Lapimaa hoolekandepiirkond arutas teemat ja otsustas, et Tornio linn maksab ravi eest, kui tasub. Mikko on jäänud bürokraatia hammasrataste vahele, ütleb ta.
Kuna raha enam ei tulnud, tagas Mikko sõber mõne kuu maksed.
Lisaks tervishoiuteenuste maksmise lõpetamisele teatas Kela, et lükati tagasi otsus pikendada Mikko pensioni makseid alates juuni lõpust. Anna ütleb, et praegu elab ta Kela andmeil alaliselt väljaspool EL-i ja EMP-d ehk Tais.
Kela hinnangul võiks pensioni uuesti maksta, kui Mikko Soome tagasi saaks. Seevastu transporti Soome ei ole võimalik korraldada kõrgete saatmiskulude tõttu.
Anna arvates on otsus ebaõiglane ja alusetu. Kui meile oleks toetuste kohta algusest peale eitav vastus antud, saaksin ma paremini aru. Aga see on täiesti ebainimlik tegu peatada ravi eest tasumine, kui nendes on kokku lepitud, ütleb ta.
Praegu on Mikko olukord ebakindel, sest kui toetuste maksmine lõppeb, ei saa tema ravi eest enam maksta. Anna kardab, et hooldekodu ei nõustu lõpuks enam Mikko eest hoolitsemisega, kui raha napib. Anna sõnul on Tais asuva hooldekodu juhataja olnud tänaseni paindlik.
Prija olukord on rahaliselt raske. Mikko ravi eest kogunenud makseid teeb ta endiselt turumüüjana saadavast palgast ega suuda enam uusi raviarveid tasuda.
Anna tunneb venna olukorra pärast suurt muret.
Ma ei tea, kuidas see laheneb. Prija on hommikust õhtuni turul ja külastab abikaasat haiglas. Kui ravi ja ravimite eest enam maksta ei saa, siis ma ei tea, kas Mikko peab Prija juurde koduhooldusele minema. Mikkol seal hästi ei läheks, sest ta vajab ööpäevaringset hooldust.
Kui ma saaksin minna ja ta Soome tagasi tuua, läheksin ma muidugi kohe. Aga sellist raha ega võimalust pole, räägin Anna.
Tornio linnapea Jukka Kujala ütleb, et linna juhtkond kuulis Mikko inimlikult raskest olukorrast kiiresti. Nad hakkasid välja mõtlema, mida nad saaksid teha, et teda aidata, kuigi ta ütles, et seaduslikku kohustust seda teha ei ole.
Kiiresti sai selgeks, et inimese reisikindlustus on tõesti piiratud ja ega seal suurt midagi teha ei saa. Eitava vastuse andis ka välisministeerium, kes ütles, et tema ravi ega kojutoomise eest ei maksta. Tahtsime näha, kuidas olukord areneb, ütleb Kujala.
Linn otsustas maksta ravi eest 2022. aasta lõpuni. Pärast kõnealust aega oleks Lapimaa hoolekandepiirkonna ülesanne Mikkot aidata, leidis linn.
Paraku ei vormistatud seda asja kirjalikult , mistõttu tuli ravikulu tasumise lõpetamine lähedastele šokina.
Mul on kahju, et me ei teatanud ravi eest tasumise tähtaega, märgib Kujala.
Kujala sõnul lasub vastutus välismaal raskelt haigestunud inimese eest lõppkokkuvõttes välisministeeriumil, kui inimese reisikindlustus ei kata haigusest tingitud kulutusi. Ta rõhutab ka ulatuslikuma reisikindlustuse olulisust ja individuaalset vastutust.
