„Paldiski maantee 52 asub Seewald. Natuke hirmuäratav, aga ka põnev paik. Tegelikult pole siin koledat midagi. See on koht, kus inimesed vaimse tervise hädade korral on abi saanud enam kui 120 aastat,“ kõneles arhitektuuriajaloolane ja muinsuskaitsja Oliver Orro.
Orro sõnas, et ajalooliselt olid selles piirkonnas suvemõisad. „Siin oli kolm suvemõisa koos. Üks oli Wittenhofi suvemõis, mille peahoone on hiljuti kerkinud pilvelõhkujate kõrval tänini alles ja minu meelest väga põnevalt lisab ajaloolist hõngu ja pingestab seda kohta,“ lausus ta.
Orro meenutas, et siin oli Blankentali suvemõis, millest on alles ainult suured puud ja sinna parki sisse on nõukogude ajal ehitatud Talleksi tehasehooned ning neid mõisahooneid enam alles ei ole. „Mere pool oli Seewaldi suvemõis,“ lisas ta. „Seewald tähendab saksa keele mere mets või merimets. Sellest on oma nime saanud ka Merimetsa asum.“
Suvemõis annetati vaimuhaigetele
Orro ütles, et kui 20.sajandi alguses hakati otsima kohta psühhiaatrilisele ravi- ja hooldusasutusele Tallinnas või Tallinna ligidal, siis juhtus nii, et Girard de Soucatonide perekond, kellele see suvemõis tol ajal kuulus, otsustas annetada selle suvemõisa vaimuhaigete varjupaiga rajamiseks. „Sellel perekonnal ja nende tuttavatel baltisakslastel oli olnud ka oma perekondades ja suguseltsides kokkupuuteid psühhiaatrilisi haigusi põdevate inimestega ning nad teadsid, kui raske on selliste inimeste hooldamine ja ravimine kodus,“ rääkis ta. „Seetõttu suhtusid nad väga soosivalt sellesse algatusse, et tuleks rajada moodne psühhiaatriahaigla.“
Orro sõnul kavandati haigla algusest peale niimoodi, et erinevad osakonnad paiknesid erinevates hoonetes. „Olid eraldi osakonnad meestele ja naistele,“ lausus ta. „Ja muidugi veel erinevat tüüpi diagnooside ja raskusastmega patsientide hooned. Loomulikult ei piisanud ainult ravikorpustest. Siia kerkis vähehaaval arstimaja, klubihoone, köögiblokk, surnukuur ja rida majandushooneid, millest kõige huvitavam on ilmselt katlamaja koos veetorniga. Neis majades oli algusest peale keskküte. Ka selle tõttu, et mõned raskemalt haiged inimesed, kes pole adekvaatsed, ei saaks kuumade ahjude juures end ära põletada või ahjust võetud sütega maja põlema panna.“
Orro sõnul oli see üks esimesi moodsaid komplekse Tallinnas, kuhu pandi keskküte.
Orro ütles, et haigla hakkas siin tegutsema 1903.aastal ja esimesed ehitusplaanid tehti juba aastatel 1901-1902. „Kõige vanemad hooned, mis on ehitatud kohe peale haigla rajamist, on üsna raskepärased paekivist hooned, aga selline mõisaparki meenutav keskkond rohke kõrghaljastusega annab neile elegantsuse või isegi kerguse,“ lausus ta.
Haiged pääsesid parki jalutama
Järgmised majad, mis valmisid 1908-1910, on Jacqes Rosenbaumi projekti järgi kavandatud vägagi huvitava arhitektuuriga hooned, kus on välisviimistluses kasutatud koos krohvipindu, punast tellist ja üleval viiluväljadel vahvärki imitatsiooni, sõnas Orro. Ta lisas, et tihti on portaalide ja sissekäikude ümbruste kujundus lahendatud suurte paekivilahmakatega.
Orro tõdes, et loomulikult ei jäänud haigla areng seisma tsaariaja lõpus. „Ka hiljem, nõukogude ajal on ehitatud siia uusi hooneid juurde,“ lausus ta. „Sel perioodil oli Seewaldis väga palju patsiente ning kõik need majad olid kasutusel.“
See park oli väga oluline osa haiglast, ütles Orro. Kõiki patsiente ei hoitud sugugi kogu aeg majades kinni ja inimesi lasti ka parki jalutama ning see oli osa teraapiast.
Orro tõdes, et vaatamata sellele, et omal ajal oli see väga edumeelne ja hea haigla ning ka asukoht sobis haigla iseloomuga, on tänapäeval tehtud otsus Seewaldi ära kolimisest.
„Ega me täpselt ei tea, mis siia siis tuleb,“ ütles Oliver Orro. „Tõenäoliselt elurajoon. Nendesse uhketesse majadesse pargi keskel saab teha vägagi vägevaid kortereid. 2005.aastal tehti ka arhitektuurivõistlus aga sellest on möödas juba 15 aastat. Praegu tegutseb Seewald siin edasi tegutsenud sest uue haigla ehitamiseks pole olnud raha ja see tähendab, et ilmselt tuleb nüüd kui Seewald siit ära kolida kavatseb, teha uus arhitektuurikonkurss.“
Orro ütles kokkuvõtteks, et igal juhul on siin tegemist väga suure potentsiaaliga ja väga põneva alaga. „Soovitan siia jalutama ja neid maju vaatama tulla,“ lausus ta. „Arhitektuurselt ja ajalooliselt äärmiselt intrigeeriv ja väga kõnetav keskkond.“
Allikas Pealinn.ee
