Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) vaidlustas Tallinna Halduskohtu poolt 1. oktoobril langetatud otsuse Tallinna Ringkonnakohtus. Ringkonnakohus võttis oma 3. novembri määrusega SAPTK kaebuse menetlusse ja kohustas Vabariigi Valitsust esitama 30 päeva jooksul oma vastuse.
Kõnealune kohtuvaidlus sai alguse 19 mail 2021, mil SAPTK esitas halduskohtule kaebuse, vaidlustades Vabariigi Valitsuse 19. augusti 2020 korralduse nr 282 osas, mis puudutab välistingimustes toimuvatele avalikele koosolekutele kehtestatud piiranguid. Samuti tõstatati kaebusega küsimus, kas kogu Eesti territooriumil ning kõiki Eestis elavaid ja viibivaid inimesi puudutavate piirangute kehtestamine üldkorralduse kui üksikakti vormis on üldse õiguspärane.
Kohus ei rahuldanud kaebust kummaski aspektis, asudes seisukohale, et piirangute kehtestamine haldusaktiga on olnud seaduspärane ning et meeleavalduste korraldamisele seatud piirangud on olnud sobilikud, vajalikud ja ka mõõdukad. „Vabariigi Valitsus on vaidlusaluste piirangute kehtestamisel lähtunud mõistlikest kaalutlustest ega ole olulisi kaalutlusvigu teinud,” seisis kohtunik Kristjan Siiguri poolt allkirjastatud 15-leheküljelises otsuses.
Oma apellatsioonikaebuses vaidlustas SAPTK halduskohtu otsuse nii piirangute kehtestamise vormi kui ka välitingimustes peetavatele meeleavaldustele kehtestatud piirangute õiguspärasuse osas.
„Õigusriikluse põhimõtte seisukohast oleks üksikisikute õigused ja avaliku võimu teostamine kooskõlas põhiseadusega […] paremini tagatud, kui piirangud pandeemia ohjamiseks kehtestataks võimalikult suures osas mitte valitsuse, vaid parlamendi poolt seadustega. Just sedasi talitavad mitmed teised riigid, teiste hulgas Saksamaa. Eestis oleks sel juhul võimalik normide põhiseaduspärasuse kontroll Vabariigi Presidendi ja õiguskantsleri ja kohtute kaudu ning parlamendis menetletaks konkreetset eelnõu, mille üle saab enne selle seadusena vastuvõtmist arutada, mõjuhinnangute piisavust hinnata jne,” toonitab SAPTK oma kaebuses.
„Mõeldav [oleks] ka piirangute kehtestamine seaduses antud piisavalt täpse volitusnormi alusel antud määruste ehk (samuti õiguskantsleri järelevalvele alluvate) õigustloovate aktidega. Ka sel juhul oleks tagatud, et vajadusel vaidlustataks norm avalikes huvides kiiresti ja ka lõplik otsus tehtaks kiiresti. Kui sarnastel asjaoludel (nt enam kui 180 päeva tagasi põdenud antikehadega inimesed juurdepääsu spordiklubisse) vaidlustavad haldusakti ükshaaval, kaasneb sellega märgatav kulu nii inimestele kui kohtusüsteemile, tulemuseks aga on vähemalt esimestes kohtuastmetes suure tõenäosusega vastandlikud otsused ja needki kehtivad vaid nende suhtes, kes kohtusse pöördusid,” lisas SAPTK.
SAPTK kaebuse kohaselt tagaks piirangute kehtestamine eelnevalt kirjeldatud korras ka selle, et riigivõimu teostamisel säilib põhiseadusega ettenähtud võimude lahususe põhimõtte kohaldamine – see, et õigustloovat funktsiooni täidab parlament ning et valitsuse kui täidesaatva võimuharu rolliks on parlamendi poolt kehtestatud õiguse elluviimine.
„Praeguseks kujunenud olukorras on parlament kui seadusandlik võimuharu pandeemia ohjamisest sisuliselt kõrvale tõrjutud ning valitsus on asunud täitma nii seadusandliku kui ka täidesaatva võimu ülesandeid. Seejuures on kõrvaldatud ka suur osa demokraatlikule õigusriigile omasest õigusloome protsessi kontrollmehhanismidest, alates parlamentaarsest arutelust ja lõpetades normide põhiseaduslikkuse riikliku järelevalvega. Õigustloova akti vormi vältimise põhjendamatus piirangute kehtestamisel nähtub ka asjaolust, et piirangud on reaalselt mitte ainult väga laiahaardelised (suunatud kogu Eesti Vabariigi populatsioonile), vaid ka pikaajalise kehtivusega ja põhiolemuselt suhteliselt muutumatud,” märkis SAPTK.
Meeleavaldustele seatud piirangute õiguspärasuse vaidlustamiseks sedastas SAPTK, et erinevalt halduskohtu hinnangust ei saa neid piiranguid pidada vajalikuks ja mõõdukaks.
„Apellant on seisukohal, et pelgalt üldise viitega tervise kaitse kaalutlusele ning piirangu tegelikku vajalikkust ja mõju hindamata ei ole selliste piirangute kehtestamine lubatav, samas kui vaidlustatud korraldusest ei nähtu kuidagi, et konkreetselt välistingimustes toimuvate koosolekute suhtes kehtestatud piirangutel oleks nende prognoositavat mõju arvestades põhjuslik seos nakatumiste vähenemisega,” toonitas SAPTK, osutades ühtlasi kevadel terviseametilt saadud teabele, mille kohaselt 5. mai 2021. aasta seisuga välistingimustes kõnealuse viiruse edasiandmine on kinnitust leidnud vaid 43 juhul, mis moodustas üksnes 0,034 protsenti kõigist nakatumisjuhtumitest ning ei ole teada, et nakkusjuhtumite arv välistingimustes oleks pärast seda tõestatult märkimisväärselt suurenenud.
Apellatsioonikaebuses rõhutab SAPTK, et puuduvad igasugused tõendid nakkuse leviku kohta välistingimustes, õigemini on tegemist marginaalse arvu juhtumitega.
„Samale järeldusele viitab ka antud haldusasjas Tallinna Halduskohtu istungil Terviseameti esindaja Mari-Anne Härma poolt antud selgesõnaline kinnitus, et Terviseametile pole teada mitte ühtegi välitingimustes toimunud avalikku kogunemist, mis oleks Eestis kujunenud märkimisväärseks Sars-Cov-2 nakkuskoldeks. Vaid umbmäärane võimalus nakkuse levikuks, mida tõendavad sama ebamäärased ja ebajärjepidevad soovitused Maailma Tervishoiuorganisatsioonilt ja ECDC-lt, ei anna põhjust sedavõrd oluliste põhiõiguste piirangute kehtestamiseks,” selgitatakse kaebuses.
Määrusega, millega võeti SAPTK kaebus menetlusse, kohustas Tallinna Ringkonnakohus Vabariigi Valitsust esitama 30 päeva jooksul oma vastuse. Edasise menetluse käik selgub seejärel.
Toimetas Varro Vooglaid
Allikas. https://objektiiv.ee/
