“Mul on kõrini sellest, et üksinda reisijad – kelleks tavaliselt on naised – peavad oma istekohast loobuma lihtsalt sellepärast, et teistel reisijatel on lapsed kaasas”. Nii algab Guardianis avaldatud arvamuslugu, kus üks salongipersonali liikmetest kirjeldab avameelselt, kuidas tal on tõsiselt kõrini väikelastega reisivatest vanematest, kes nõuavad lennukis endale erikohtlemist.
Eriliselt tuuakse välja väikelastega vanemad, kes pole maksnud, et koos istuda, aga pardale jõudes hakkavad kohe nõudma, et teisi reisijaid tõstetaks ümber, et nemad saaksid koos istuda. Lennukites toimuva kirjeldus on järgmine:
Pärast peaaegu kümme aastat rahvusvahelises lennufirmas töötamist on mul tekkinud kuues meel, kui reisija on mulle küsimust esitamas. Näiteks eelmisel kuul olimul lend, kus kaks vanemat seisavad enne õhkutõusmist vahekäigus, koormatud hunniku lapsevarustusega, ähivad ja puhivad. Ärritunud mees kutsub mind enda juurde ja ütleb mulle, et ta tahab istuda koos oma elukaaslase ja kahe väikese lapsega, kuid tema pere istmed on reas laiali ja istmete vahele jääb vahekäik. Ta tahab, et ma paluksin üksinda reisival naisel kolida, et tema pere saaks koos istuda.
Kui olin noorem ja vähem enesekindel, siis tundsin survet paluda sellel naisel kolida, kuigi selline tegevus ei ole osa meie tööst. Pardameeskonnal ei ole õigust inimesi oma istmelt mujale tõsta muul põhjusel kui ohutus, näiteks kui on põhjust arvata, et avariiväljapääsu reas istuv inimene ei pruugi olla võimeline ust avama.
Enam ma nii vastutulelik pole, erti siis, kui keegi on mugavama istme eest lisatasu maksnud. Näiteks kui üksi reisiv naine istub varuväljapääsu reas, kus on jalgadele rohkem ruumi. Tema liigutamine tagaistmele tähendaks tema jaoks vähem mugavat lendu. Miks peaks ta loobuma oma mugavusest kellegi teise laste pärast? Mul on kõrini sellest, et üksinda reisijad peavad teistele reisijatele vastu tulema lihtsalt sellepärast, et neil on juhtumisi lapsed kaasas.
Loe edasi SIIT
Allikas: Trip.ee
