Saaremaal enam kui pool sajandit küpsetatud Borodino leiva tootmine lõppeb selle aastaga. Eelmise riigikorra ajal oli just see leib ja Saaremaa õlu mandril käies saarlaste jaoks omamoodi valuutaks, mis aitas avada nii mõnegi kabineti ukse või hõlbustas asjaajamist.
Kell on umbes neli hommikul. Saare Leiva tehases on ruumid valged ja askeldamas üks esimesi varajasi töölisi – tainameister. Erinevates kateldes erinevad tainad, aga üks neist on tumeda linnasekeeduse ja suhkruga tainakatel, millele lisatakse veel juuretis. See on pika traditsiooniga Borodino leiva valmistamise algfaas.
“Ega sellist võtmekomponenti polegi, aga ta on selline magus-hapu leib. Oluline on, et seda magusust ja hapusust oleks, et see oleks paigas. Mis tal on? Koriander on, mis tal pärast peal on. See koriander annab talle ka sellise omapärase maitse,” kirjeldab Saare Leiva juhatuse esimees Janar Vaima.
“Ta jõudis Moskvast siia ja siis me seda tegema hakkasime. Eks teda Venemaal tehti ka ja tänapäeval tehakse ka. Tuli GOST või kuidas need retseptid sealt laiali saadeti igale poole,” selgitab Vaima, kuidas võõrapärase nimega leib Saaremaa tootmisesse tekkis.
Päris vapi ja pitsatiga originaalretsepti leivatehase kaustadest küll ei leia, aga vähemalt venekeelsetes retseptiraamatutes on GOST-i nõuded kõik kunagi kirja pandud. Tehase juht ütleb, et vahepeal käidi lausa Venemaalt salaja uut juuretist toomas, midagi läks siin kohapeal nässu.
“Juuretist tuleb ka aeg-ajalt uuendada. 90-nendatel seda võimalust ei olnud, siis me kuskilt salaja Venemaa avarustest saime seda uuendatud ja originaaljuuretist toodud. Aga nüüd tänapäeval tuleb teda iga paari aasta tagant laboris uuendada ja uued bakterid sisse lasta,” lisab Vaima.
Saarlased võtsid omal ajal Borodino leivale Eesti patendi ja seega jäi neile ka ainuõigus selle leiva tootmiseks.
Loe edasi SIIT
Allikas. Err.ee
