„Kaitse alla võetud mälestised on väärtuslikud ajalooallikad, mis aitavad õppida tundma meie minevikku ja traditsioone. Põhjasõja-aegne kalmistu annab ainulaadse sissevaate konkreetsesse ajaloosündmusse, samas kui ajaloolised looduslikud pühapaigad on olulised piirkondliku identiteedi hoidjad. Pühapaikasid iseloomustavad põlvest põlve kantud tavad ja pärimus, kuid need on ka meie pärandi üheks ohustatumaks osaks. Pühapaikade füüsilise keskkonna kaitsmine aitab kesta sajandite pikkustel traditsioonidel,“ rääkis kultuuriminister Piret Hartman.
Kagu-Eesti ristimetsad, sh Põlvamaal asuv Moorimäe ristimets, on vähestena säilinud kunagi palju laiemalt levinud matusekombestikust teha matuste käigus tee kõrval kasvavale puule rist. Ristilõikamise traditsiooni on esmakordselt Eestis kirjeldatud 17. sajandil. Ristipuud ja -metsad pole olulised mitte ainult matuste ajal, vaid need on kohad, kus surnut meenutatakse ja mälestatakse ka hiljem. Moorimäe ristipuudel on vanemaid ja uuemaid riste, vastavalt matuste toimumise ajale. Eriaegsete ristide kooseksisteerimine näitab traditsiooni elujõulisust.
Rakvere vallas Varudi-Altkülas paiknevat ohvrikivi tuntakse nimetustega Suurkivi ja Hiiekivi. Kivi pühaks pidav pärimus on tagasi viidav vähemalt 19. sajandisse, tõenäoliselt ulatub kivi pühapaigana kasutamine aga palju kaugemasse aega. Pärimuses kajastatakse kivi näiteks seoses libahundiks käimisega, libahundiusu kõrgaeg Eesti- ja Liivimaal langeb 16.-17. sajandisse. Pärimus kirjeldab, kuidas kaks naist käisid kivi juures, et saada hundinahad, mille andis neile kivi alt hall vanamees. Hommikuti viisid nad hundinahad uuesti kivi juurde, kus need kadusid.
Mitmed Eesti looduslikud pühapaigad ei ole säilinud või on nende kohta käiv pärimuslik andmestik liiga üldsõnaline, et paiku üles leida. Viru-Nigula vallas Varudi külas asuv hiis on tänapäevani säilinud ning konkreetses füüsilises keskkonnas tuvastatav. Pärimuse põhjal on kõrvuti asunud kaks hiiepaika – Suur hiis ja Väike hiis –, mis eristusid ümbritsevast sooalast natuke kõrgemana. Tänapäeval ei ole võimalik neid enam üksteisest looduses eristada, mälestis hõlmab mõlemat hiiekohta. Hiit pühaks pidav pärimus viib tagasi vähemalt 19. sajandisse, seda tõendab 1881. aasta mõisakaart, kus soosaar on tähistatud nimega „Iije saar“. Tõenäoliselt ulatub pühapaiga kasutamine aga palju kaugemasse minevikku.
Tartus Supilinna idaosast leitud kalmistu on ainus teadaolev Põhjasõja-aegne matmispaik Eestis. Kalmistule on maetud 1704. aastal Tartu linna piiramise käigus langenud. Kalmistult leitud materjal annab ainulaadset teavet tolle aja inimeste ja sõjategevuse kohta ning on väärtuslik Põhjasõja uurimise allikas. Selle põhjal saab läbilõike ja ülevaate nii sõjategevusega seotud inimeste rahvuslikust ja sotsiaalsest kuuluvusest, tervisest ja surmapõhjustest kui ka linna piiramisega seotud sündmuste käigust. Säilinud informatsioon on ühtaegu väärtuslik nii Eesti uusaja ja koduloo uurijatele kui ka sõjandusajaloo huvilistele Eestis ja välismaal.
