Riigikontrolör Janar Holm saatis peaminister Kaja Kallasele kirja, kus tegi teravat kriitikat riigi koroonaviiruse teise laine aegse kriisijuhtimise, kommunikatsiooni, ettevõtjate toetamise, koostöö kohta omavalitsustega ning ka riigi üldise tõrksuse kohta teha erasektoriga koostööd.
Holmi kaheksa lehekülje pikkuse kirja etteheited olid grupeeritud viide suuremasse rühma. ERR-i uudisteportaal nopib neist välja peamise.
Pabervalmisolekust ei piisa
Esiteks tõi riigikontrolör välja, et COVID-19 kriisi lahendamise juhtimisstruktuur oli ja on endiselt ebaselge. Nii pidi kriisi lahendamist juhtivaks asutuseks õigusaktide kohaselt olema terviseamet ja sotsiaalministeerium, kuid tegelikkuses kujunes teise laine ajal selleks hoopis riigikantselei. Selline otsus oli Holmi hinnangul paratamatu, sest terviseamet ja sotsiaalministeerium ei suutnud koordineerivat rolli kanda ja selle põhjused peituvad minevikus tegemata jäänud otsustes.
“Petlik pabervalmisolek tekitas olukorra, kus kriisi süvenemisel muutus kriisi lahendajaks kavandatud asutus hoopis ise abivajajaks.”
“Terviseametis ja sotsiaalministeeriumi valitsemisalas tervikuna ei ole kunagi loodud võimekust selleks, et hädaolukorra puhul tavapärasest keerukamate ülesannetega toime tulla. Paberil kavandatud kriisiaegne töökorraldus ning juhtimisstruktuur on olnud ressursiga katmata. Petlik pabervalmisolek tekitas olukorra, kus kriisi süvenemisel muutus kriisi lahendajaks kavandatud asutus hoopis ise abivajajaks.”
Puudulik kommunikatsioon
Riigikontrolöri kriitika teine rõhuasetus puudutas riigi kommunikatsiooni koroonakriisis. Nii leidis Holm, et info tuleks edastada ametlike kanalite kaudu ning alles siis, kui otsus on lõplik ja olulised detailid on läbi arutatud. Selle taga võib näha kriitikat osade poliitikute soovis enne riigi ametlikke teateid oma isiklike Facebooki postituste kaudu tähelepanu saada, mis on aga tekitanud hoopis hulga segadust juurde.
“Kommunikatsiooni tuleks keskselt ja kindlakäeliselt juhtida ning igal kommunikatsioonilülil peaks olema selge vastutus, mis ei tohiks hajuda. See tagaks avalikkuse õiguse saada korrektset ja mitte segadusse ajavat infot arusaadaval viisil ning usaldusväärsete kanalite kaudu.”
Riigikontrolöri sõnul on peamine, et avalikkus saaks infot, mis loob selgust ja aitab edasi tegutseda, mitte ei tekita segadust ja küsimusi juurde. Ta lisas, et kommunikatsiooni eest vastutavad inimesed saavad edastada seda, mis on otsustatud. Neilt ei saa eeldada vastuseid, kui otsustajatel endil pole neid pakkuda.
“Kommunikatsioonikakofoonia vältimise eeldus on see, et kõigepealt saavad otsustajad ise ühtmoodi aru, mida siis ikkagi otsustati, lisaks sellele, kas üldse otsustati – ja mis eriti oluline – miks otsustati.”‘
Teadlased ei saa teha poliitilisi otsuseid
Riigikontrolör tunnustab valitsust küll selle eest, et teadlased on koroonaviirusega võitlemisel kaasatud otsustusprotsessi, kuid toob murekohana välja, et paraku on esinenud hetki, kus ei ole kõrvalt vaadeldes selge, kes otsustab piirangute kehtestamise või nende muutmise.
“Valitsus peab lisaks teaduslikele ja puhtmeditsiinilistele argu-mentidele kaaluma otsustamisel kõiki võimalikke tagajärgi ning otsuse laiemat ühiskondlikku ja majanduslikku mõju.”
“Teadusnõukoda teeb nõuandvas rollis oma ettepanekuid teaduslikust vaatenurgast lähtudes ning ei saa painutada teaduslikke argumente poliitilise sobivuse klausli alla. Siis ei oleks enam tegemist teadusega. Valitsus peab lisaks teaduslikele ja puhtmeditsiinilistele argumentidele kaaluma otsustamisel kõiki võimalikke tagajärgi ning otsuse laiemat ühiskondlikku ja majanduslikku mõju. Viimane ei ole pelgalt valitsuse õigus, vaid kohustus ja vastutus. Piiranguid ja suuniseid puudutavate otsuste eest vastutab ainult valitsus ning nende kehtestamine on poliitiline otsus. Kehtestatud õigusaktide ja kehtestatud meetmete eest ei saa kunagi vastutada teadusnõukoda, vaid ainult valitsus.”
Ettevõtjate toetamine selgemaks
Neljandaks toob riigikontrolör välja, et juhul, kui riik otsustab ettevõtjaid kriisis toetada, tuleks kõige suurema mõju saavutamiseks ja ettevõtjates kindlustunde loomiseks avalikustada kavandatud toetusmeetmete võimalikult täpsed tingimused samal ajal piirangute kehtestamisega.
Samuti peavad Holmi sõnul toetuse saamise kriteeriumid olema sisuliselt põhjendatud. Toetuse mittesaamise põhjenduseks ei saa olla seisukoht, et “kuhugi tuli joon tõmmata”.
Riigikontrolöri sõnul on kriisi lahendamisel toetusmeetmete puhul kohatu näha ette tingimusi, mille järgi saavad toetust kõige kiiremini taotluse esitavad ettevõtted.
“Kriisiga seotud riiklikele toetustele ei saa läheneda nagu raadiomängule, kus võitja on see, kes jõuab esimesena Munamäe torni tippu või kes toob esimesena oma vanad püksid raadiomajja.”
“Kriisiga seotud riiklikele toetustele ei saa läheneda nagu raadiomängule, kus võitja on see, kes jõuab esimesena Munamäe torni tippu või kes toob esimesena oma vanad püksid raadiomajja.”
Lisaks soovitab riigikontrolör kavandada ettevõtete toetusmeetmed tsentraalselt ning neid võiks rakendada läbi ühe kanali.
“Ministeeriumide valitsemisalade kaupa üles ehitatud killustatud toetussüsteem võib tuua kaasa olukorra, kus ühelt poolt toetusi osaliselt dubleeritakse (näiteks mõned KredExi ja Maaelu Edendamise Sihtasutuse kriisimeetmed), kuid teiselt poolt võivad üldse ilma jääda olulised ettevõtjate rühmad.”
Omavalitsuste kaasamine oli kaootiline
Rääkides kohalike omavalitsuste kaasamisest kriisilahendusse, leiab Holm, et see on olnud kaootiline ja tarbetult koormav. Ta märkis, et koroonaviiruse teise ajal olukord mõneti paranes, kuid jätkuvalt kurtsid kohalikud omavalitsused, et erinevad riigiasutused nõuavad läbisegi sarnast infot või andmeid ning soovivad anda kohalikele omavalitsustele ülesandeid, mille andmiseks asutustel õigust ei ole.
Samas jäi mitmete meetmete rakendamisel kasutamata kohalike omavalitsuste võimekus.
“Näiteks oleks tulnud suuremate linnade puhul palju varem kaasata omavalitsused vaktsineerimise korraldamisse. Omavalitsused tunnevad paremini oma elanikke ning oskavad paremini hinnata viise, kuidas jõuda inimesteni. Suuremates linnades oldi valmis võtma suuremat vastutust vaktsineerimise korraldamisel, kuid paraku ei tulnud riik sotsiaalministeeriumi tasandil sellega alati kaasa.”
Külmkambri juhtum kui õpetlik märguanne
Kirja kokkuvõttes toob riigikontrolör välja, et kriisideks ettevalmistamisel ja kriisi lahendamisel on riigisüsteemis liiga palju ebarealistlikku ja ressurssidega katmata soovi teha kõike ise, otsustada kõike ise, koondada enda alla võimalikult palju ressursse ja tegevusi.
“Jagamise soov tekib siis, kui kriisi negatiivsed tagajärjed on käes ja teemaks tuleb vastutus. Vastutust ollakse siis lahked jagama – kobaras ja kollektiivile.”
“Soov valimatult kõike ise teha tekitab ise kriise – selle näiteks on suvine kulukas ja piinlik äpardus terviseameti külmkambritega. ”
Kriisideks valmisolek on tõhusam, kui kriisiplaanide ettevalmistamisel suudetakse kriisi lahendamise ressursina näha kogu avalikku sektorit, kohalikke omavalitsusi ja erasektorit koos ja tervikpildis, märkis Holm.
“Soov kõike ise riigisüsteemi sees teha ei väljendu ainult kriiside lahendamise tagasilöökides. Soov valimatult kõike ise teha tekitab ise kriise. Selle näiteks on suvine kulukas ja piinlik äpardus terviseameti külmkambritega. Põhjuseks Eesti riigiasutuse hoiak, et tuleb tingimata omada ise külmaruume ka olukorras, kus selleks ei jätku teadmisi ega tähelepanu ning ei ole ka ressursse asutuse tegelike põhifunktsioonide täitmiseks. Samal ajal kui ka meist jõukamad riigid on jätnud külmkambrid neile, kes oskavad ja suudavad neid hallata ja kellele see on igapäevane tavatöö.”
Riigikontrolöri sõnul puudub vajadus kuhjata avalikku sektorit üle ülesannetega, mida täidetakse erasektoris paremini ning mis võtavad ära aega, raha ja tähelepanu asjadelt, millega riigiasutused peavad ise tegelema.
Loe edasi SIIT
Allikas. Err.ee
