Eesti iseseisvuse taastamise 30.aastapäevale pühendatud Riigikogu ja 20. Augusti Klubi pidulikul istungil kõnelesid Riigikogu esimees Jüri Ratas, president Kersti Kaljulaid, 20. Augusti Klubi president Ants Veetõusme, üliõpilane Marcus Ehasoo, Läti 4. Mai Deklaratsiooni Klubi president Velta Čebotarenoka, Leedu Signaatorite Klubi president Birutė Valionytė ja Euroopa Parlamendi president David Sassoli.
Riigikogu esimees Jüri Ratas tõi oma kõne algul esile taassündinud Eesti esimese presidendi Lennart Meri ühe tõdemuse. Saatesõnas raamatule “Eesti identiteet ja iseseisvus” kirjutab Meri, “et kogu Eesti ajaloo mõte on olnud enesemääramisõiguse teostamine, iseseisvuse taastamine ja suveräänse riigi rajamine.”
Ratas meenutas, et rahvalt saadud Eesti riigi taastamise mandaadiga tulid 1990. aastal Toompeale need riiginaised ja -mehed, kes poolteist aastat hiljem, 20. augustil 1991 võtsid vastu ajaloolise otsuse „Eesti riiklikust iseseisvusest“.
Ratas rõhutas, et ajalooline on see otsus põhjusel, et sellega mitte ainult ei võidetud tagasi oma riik, vaid võideti tagasi ka oma ajalugu, mis, nagu Meri öeldust selgub, oli olnudki üks pikk tee eestlaste iseolemise kehtestamiseni. „See võib kõlada paradoksina, ent sama otsusega pärandati järgnevatele põlvkondadele nende tulevik. Nõnda olite teie, 20. Augusti Klubiks ühinenud rahvasaadikud, oma tegevusega nii taastajad kui ka meie tänastele otsustajatele tuleviku väravate avajaks. Seda, teile kuuluvat au ja meie tänu Eesti aja jätkumist tagava esimese müürikivi asetamise eest, ei väära enam miski,“ ütles Ratas.
Ratas rõhutas ajaloolisena tõlgendatud sündmustes tuleviku momenti. Ta pidas silmas sedagi, et toonase Ülemnõukogu roll ei piirdunud ainult ühe, Eesti saatust muutnud otsusega. Aasta enne seda ja järgnev periood kuni Eesti Vabariigi Põhiseaduse vastuvõtmiseni referendumil, Vabariigi Presidendi ja sõjajärgse esimese Riigikogu valimisteni laoti seaduste ja otsustega taastatud riigi alusmüüri. „Seda riigimüüri peavad edasi ehitama kõik järgmised Riigikogu koosseisud ja poliitikute põlvkonnad, et ajaloo kohati ülekohtuseid käike leevendada ja tahtmatut ebaõiglust vajadusel tasandada. Kõik Eestimaa inimesed peavad saama oma riiki usaldada ja tunda, et Eesti seisab ka nende eest,“ ütles Riigikogu esimees.
President Kersti Kaljulaid ütles, et seda päeva oodati läbi okupatsiooniaastate ning selle päeva saabumise lootuses osaleti kõigis nendes üldrahvalikes liikumistes ja ettevõtmistes, mis mahuvad kaunisse sõnapaari „laulev revolutsioon“, koos kogu oma võimsa eel- ja järellooga. See päev saabus, kui üleminekuaja rahvaesindus ülemnõukogu võttis vastu otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest.
Kaljulaid märkis, et see otsus sündis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi esindajate koostööna ning toetus mõlema esinduskogu valijate enamuse soovile – taastada Eesti Vabariik. Seda soovi – iseseisva ja sõltumatu Eesti Vabariigi taastamine – kinnitas iseseisvusreferendumil 1991. aasta märtsikuus 77 protsenti hääletanutest.
Nii Eesti Kongress kui ka ülemnõukogu olid 1990. aasta märtsis deklareerinud, et nende mõlema eesmärk on okupatsiooni lõpetamine ja omariikluse taastamine. „Muidugi erinesid arvamused, kuidas Eestile nii põhimõttelise eesmärgini jõuda ning nende erinevate iseseisvuse poole viivate teede üle käisid teravad vaidlused. Kuid peame arvestama sellega, et mitte keegi ei teadnud ette, kuidas me lõpuks saame vabaks meid poolsada aastat painanud okupatsioonist,“ ütles Kaljulaid.
„Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi esindajate koostöös sündinud otsusega kolmkümmend aastat tagasi ei taastatud mitte ainult Eesti iseseisvus, vaid seati väga oluline siht ka ettepoole. Loodi Põhiseaduslik Assamblee, ülesandega välja töötada Eesti Vabariigi uue põhiseaduse tekst ning anda see rahvale lõplikuks hindamiseks. Oli väga oluline, et Põhiseaduslikus Assamblees olid esindatud kõik poliitilised jõud ning nii said tulevase riigielu korraldamise põhimõtted rahulikult kõigi poolt läbi räägitud,“ märkis president.
Ta toonitas, et Toompeal saadi sellel augustiõhtul riigimeheliku tarkusega aru, et vaba ja demokraatliku Eesti aluseks on vaid selline ühiskondlik kokkulepe, mis tunnustab erinevaid arvamusi ja katsub leida nende vahel ühisosa.
20. Augusti Klubi president Ants Veetõusme ütles, et alustuseks tahan ma eriliselt tänada kõiki neid inimesi, kes 30 aastat tagasi olid valmis minema lõpuni võitluses Eesti Vabariigi iseseisvuse reaalse taastamise nimel! Ainult koos Eesti rahvaga ja tema kindlal toetusel saime me võitluses Eesti iseseisvuse eest võidu!
Veetõusme meenutas, et juba kolmkümmend aastat on möödunud sellest mälestusväärsest päevast, mil Eesti Vabariigi Ülemnõukogu võttis vastu otsuse Eesti Vabariigi iseseisvuse täielikust taastamisest. „Oli saanud teoks see, mille eest pea kogu Eesti rahvas viimased aastad koos oli tegutsenud. 30 aastat tagasi oli nii saalis kui Toompea koridorides ja tubades tunda ootust ja ärevust. Keegi ei teadnud, kuidas lõppeb päev väljaspool Toompea lossi seinu, kuid samas teati juba kindlalt, et just täna ja ainult täna tuleb Ülemnõukogul, sest ühelgi teisel institutsioonil polnud neid volitusi taastada Eesti Vabariigi iseseisvus, sest olime saanud rahvalt selleks mandaadi,“ märkis Veetõusme.
„Ja kui kõlas Ülo Nugise haamrilöök, mis kinnitas, et otsus Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisest on vastu võetud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu poolt, siis oli see suureks rõõmuks rahvale, kes oli kogunenud Toompea lossi esisele väljakule. Selline ühtekuuluvustunne saadikute ja rahva vahel saab tekkida vaid neil harvadel hetkedel riigi ajaloos, kui võetakse vastu ülitähtsaid otsuseid, mida just rahvas on oodanud ja tahtnud,“ ütles ta.
Veetõusme toonitas, et kogu oma eksisteerimise aja jooksul sammus Ülemnõukogu kindlalt ühel kursil – taastada Eesti Vabariigi reaalne iseseisvus. „Ajalugu on tõestanud, Ülemnõukogu tegi kogu oma tegutsemise aja jooksul tööd hästi ja lõi kindla juriidilise platvormi Eesti Vabariigi tegutsemiseks iseseisvana,“ märkis Veetõusme.
Üliõpilane Marcus Ehasoo märkis, et täna tähistame kolmekümne aasta möödumist päevast, mis taastas meie rahva lootuse ja perspektiivitunde. „Tänu 1991. aasta augustis ja enne seda aset leidnud sündmustele on kõigil neil, kes sündinud pärast 1991. aastat, olnud võimalik üles kasvada vabas Eestis. Ma ei oska ette kujutada, mis vaim neid kandis ja mis jõud liikus nende inimeste mõtetes, kes vaba Eesti eest võitlesid, küll aga oskan kirjeldada, millisena mina neid inimesi vaatan: siira tänutunde ja uhkusega, et toona leidus meie väikese rahva seas sedavõrd palju riigimehi,“ rõhutas Ehasoo.
„Ühtsustunne – just sellise sõnaga kirjeldaksin ma neid sündmusi, mis kolm kümnendit tagasi aset leidsid. Ühise ja suure eesmärgi nimel – taastada omariiklus – oldi valmis vastu astuma kõikidele takistustele, sest lõppeesmärk oli nii õilis ja nii õige. Ühtsustunde abil julgesid rahvajuhid otsustada ja rahvas neid otsuseid kaitsta,“ ütles ta.
Ehasoo esitas retoorilise küsimuse, kuidas ja kuhu minna edasi? „Sellele on vastus lihtne: edasi samasuguse kirega nagu 30 aastat tagasi, enesekindlalt ja ühtsustundega veelgi parema riigi suunas. Selliselt jääme kestma.“
Läti 4. Mai Deklaratsiooni Klubi president Velta Čebotarenoka meenutas 20. augustit 30 aastat tagasi. „Meieni jõudnud teade teie julgest hääletusest innustas ka meie parlamenti tegutsema. Meie riigid olid okupatsioonivõimu all ja siin oli suur hulk nõukogude sõjaväelasi. Sellistele asjaoludele vaatamata ei sattunud ei Eestis ega Lätis rahvaliikumistest valitud saadikud segadusse, ei murdunud ülemvõimu ees ja hääletasid oma riikide iseseisvuse poolt.
Ta märkis, et kõigi kolme Balti riigi saatused olid sarnased ning me oleme oma hinge, julguse ja võitlusvaimu poolest samasugused. See on õnn, et me saame hästi läbi, austame oma naabrite häid omadusi ja rõõmustame südamest üksteise saavutuste üle. Eriti on seda näha meie iseseisvuse poolt hääletanud klubide sõpruses ja koostöös. Ei ole olnud ühtegi korda, kui me oma koosviibimistel ei oleks tõsiselt, isegi vaieldes, püüdnud lahendada kõigi kolme riigi jaoks olulisi küsimusi.
Leedu Signaatorite Klubi president Birutė Valionytė ütles, et tal on eriti hea meel õnnitleda sellelt tribüünilt uhket eesti rahvast Eesti taasiseseisvumispäeva puhul. „Ma ütlen neid õnnitlussõnu Leedu iseseisvusakti allakirjutanute klubi nimel.“
Ta ütles, et Leedu vaatas Eestit kadedusega, kui 13. aprillil 1988. aastal loodi Eestimaa Rahvarinne. 1989. aastal lepiti Balti Assambleel siin Tallinnas konkreetselt kokku Balti keti aktsiooni korraldamine. „Üheskoos suutsid eestlased, lätlased ja leedulased pöörduda nägudega Lääne poole, muutuda elavaks inimketiks Vilniusest Tallinnani ja kõik korraga Moskvale selja keerata. Balti ketis osalejad tundsid vastutust oma maa, oma rahva saatuse eest. Sellega demonstreerisid nad endale ja kogu maailmale oma sihikindlust ja otsustavust luua oma rahvastele iseseisev elu. Seda rahumeelset tegutsemist nähti kogu maailmas,“ ütles ta.
Euroopa Parlamendi president David Sassoli ütles, et on väga hea meel olla täna siin ja pühitseda koos teiega teie riigi iseseisvuse taastamise aastapäeva.
„Kolmkümmend aastat tagasi ei näidanud te üles mingit hirmu, vaid ainuüksi ihalust vabaduse ja demokraatia järele. Ma tean, et teie teekond vabadusse sai alguse palju varem, sada aastat enne seda, ja jätkus eriliste inimeste väikeste sammude ja demokraatia pikkade hüpete kujul – näiteks Balti Ketina. Teie unistus vabadusest püsis läbi okupatsiooniaastate, massiküüditamiste ja repressiivse režiimi. Need küüditamised, omandi konfiskeerimised, surmad ja naasta suutnud ellujäänute hirmu täis elu jättis sügava haava kogu piirkonna ja inimkonna hinge. Teie liikumine pimedusest valgusesse, nagu Eesti luuletaja Gustav Suits selle sõnastas, muutus vabadusetahte väljenduseks, mis inspireerib tänapäeval mitmeid rahvaid,“ ütles Sassoli.
„Nüüd vaatavad oma demokraatlikke riike üles ehitavad rahvad teie poole alt üles. Teie kogemus on näidanud, et edu polnud ei lihtne ega kiire. Demokraatlik transformatsioon nõuab aastaid, nagu ka uute institutsioonide ja tegevuskordade sisseviimine ning harjumuste ja mõtteviisi muutmine. Olete korda saatnud midagi väljapaistvat, viies läbi karme reforme, mis viimase kolme aastakümne jooksul kindlasti igaüht mõjutasid. Olete saanud maakera kõige parema internetiühendusega riigiks ja võtnud endale e-valitsemise liidrirolli. Ma imetlen seda transformatsiooni siiralt,“ kõneles Sassoli.
Demokraatia olemus põhineb usaldusel: usaldusel institutsioonide, vaba meedia, poliitikute, riigi ja selle kaitsjate vastu. Seda usaldust tuleb iga päev uuendada, kapitalina kasvatada ja parima investeeringuna hooldada. „Meie kõigi vastutusel on toetada dialoogi, mis on ülemaailmse demokraatia nurgakivi,“ toonitas Sassoli.
Ta märkis, et praegu tunneb ta demokraatia pärast muret ja kutsub kõiki tungivalt investeerima sellesse isegi rohkem kui sada või kolmkümmend aastat tagasi. „Täna tahan tähistada teie demokraatiat, ja soovin, et see oleks igavene ja püsiks teistele kestva eeskujuna,“ ütles Euroopa Parlamendi president.
Pidulikul istungil lõi meeleolu Tehnikaülikooli Akadeemiline meeskoor dirigent Valter Soosalu
