29aastase vallalise ja lastetu naisena olen juba vähemalt kaks aastat ühiskondlikult kahjulik element. Siinkohal juhindun 2016. aastal Martin Helme öeldud sõnadest, mille kohaselt 27aastane vallaline lastetu naine on üks osa meie iibeprobleemist.

Nüüd on SA Pere Sihtkapital saanud kätte 12 000 naise isikuandmed, millest 2000 olid lastetute naiste andmed ning kasutanud neid ebaeetiliselt. Perepoliitika on mõistagi oluline, kuid fakt, et seda söögi alla ja söögi peale meile kurgust alla lükatakse ning seda täiesti süüdimatult, on kulmineerunud nüüd skandaaliga.

Internetis on viimastel päevadel ringi liikunud meem, kus „lastetu Eesti naine“ seisab augus ja seda vaatavad pealt muuhulgas Isamaa, Pere Sihtkapital, SAPTK, EKRE, Ühiskonnauuringute Instituut ja mitmed muud nimed. Hea nali on hea nali, kui see päriselt oleks nali.

Tegu on reaalse eluga, millega lastetud Eesti naised igapäevaselt peavad rinda pistma. Kuigi tahaks mõelda, et elame liberaalses maailmas, kus teeme oma otsused ise ja vastavalt enda vajadustele, siis reaalsusena tuleb sigimispressi uksest ja aknast.

Konkreetne uuring ei olnudki võib-olla esialgu olemuselt pahatahtlik ning ehk oligi selle ellukutsujatel esiti kavatsus õilsatel eesmärkidel andmeid koguda. Uuringu autor on öelnud, et varasemad andmestikud pärinevad kümnekonna aasta tagusest ajast. Seda üllatavam on asjaolu, et autor väitis ka, et lähtematerjal, mille pealt praegune uuring kokku sai pandud, on sama vana või isegi vanem. Kas on õige olla üllatunud teravast tagasisidest, mida uuring endaga kaasa tõi?

Ühiskond ja hoiakud arenevad pidevalt tohutu kiirusega ning reaalsuses ei päde täna enam 10 aastat tagasi loodud küsimused. Seda enam, et uuringus oli mingil põhjusel ka küsimus, milles vastaja pidi väljendama oma poliitilist meelestatust, mis omakorda muutis asja maailmavaateliseks. Arvestades, et uuringuga alustamiseks ei oodatud ka ära eetikakomitee luba, siis mis eetikast me siin üldse rääkida saamegi.

Lõpuks tekib küsimus, mida siis ikkagi saavutada taheti, eriti kui sisse toodi maailmavaatelisus? Kas naine, kes näiteks tervislikel põhjustel ei saa lapsi ning toetab konservatiivset perepoliitikale põhinevat erakonda, on kuidagi parem kui naine, kes samal põhjusel järglasi ei saa, kuid toetab näiteks mõnda liberaalsemat erakonda?

Ja ehk tulebki nii mõnelegi inimesele, kes on veel üles kasvanud põhimõttel „mida rohkem, seda uhkem“ ja „lapsed on elu õied“, üllatusena see, et me elame praegu maailmas, kus naisel on täievoliline õigus otsustada oma elu, oma keha ja oma tegude üle. Et elus on muudki eesmärgid kui suurte peretoetuste nimel järglaste valmis vorpimine. Või et tänapäeval on nii palju faktoreid, mis päriselt laste saamist ära hoiavad.

Mõtlen tagasi enda 20ndatele eluaastatele – ajale, millal üks noor Eesti naine võiks „ideaalis“ lapsed saada. Selle aja jooksul on maailma järjest raputanud mitme aasta pikkune pandeemia, käimas on aktiivne, kodule väga lähedal toimuv sõda, suured kliimaprobleemid ei ole mingi müüt, vaid kurb igapäevaelu, ning elukallidus aina kasvab.

Kajar Kase lahkub Reformierakonna PR-juhi kohalt

Kroonilised haigused, vähktõved ja muud tõsised tervisehädad on üha levinumad ning seda just noorte inimeste seas. Laste saamine on tohutu vastutus, mis peaks jagunema kahe inimese vahel, kuid mis tihti just naiste õlule kipub jääma. Tugisüsteemid laste kasvatamiseks on kallid või üldse puudulikud. See nimekiri võiks siit veel edasi minna.

Kõik eelnev viitab olulistele põhjustele, miks inimesed kas otsustavad lapsi üldse mitte saada, lihtsalt füüsiliselt neid ei saa või lükkavad lapse saamist pikemalt edasi. Kas inimesed, kelle suur poliitiline ideoloogia juhindub perest, perest ning üksnes perest selle kõige traditsioonilisemas mõttes, üldse mõtlevad nende aspektide peale? Kui valus võib olla neil, kes on ehk üritanud pikka aega järglasi saada ning kellele järsku potsatab meilikasti uuring, mille mõte on „noh, miks sa siis ikkagi lastetu oled?“?

Seni, kuni jätkub delikaatsete teemade ebaeetiline uurimine, ei ole lahendusi silmapiiril. Seni, kuni ühiskonda lõhestatakse nende delikaatsete teemade väära käsitlemise kaudu, saame vaid hirmuga oodata, millal tuleb järgmine sarnane Eesti ühiskonda raputav olukord. Mina tahan saada lapsi riigis, mida ma usaldan. Riigis, mis tunnustab naiste enda valikut maailmavaatest olenemata.